Munadepühad orhideedega

Saksamaa orhideenäituste kalender on tihe, suisa pungil, ja nii juhtub, et meie järgmiseks näituseks leidsid korraldajad, Barbarossa Orhideesõbrad (Orchideenfreunde Barbarossa) aja ainult munadepühadeks. Mis siis ikka – eks värvime mune mõni teine kord ja loodame, et kallil pühadeajal lambaliha ja kiriku vahel ka orhideed ära mahuvad.

Ettevalmistused läksid juba sisseharjunud rütmis, sestap ma neist pikemalt ei kirjuta. Kohale jõudsime õigeaegselt, st viimastena. Kaksi käib näituse ülesehitamine kähku – rohkem inimesi jõuab rohkem segada. Seekord näitasime selliseid orhideesid nagu Dendrobium amethystoglossum:

Paphiopedilum villosum:

Calanthe anchorifera:

Phaius tankervillea:

Polystachya bella on oma päikesekarva ja priimulalõhnaliste õitega just õige munadepühadelill:

Mõned leiud ka kolleegide näitusestendidelt. Cattleya intermedia var alba Gerhard Krönleinilt:

Epidendrum cinnabarinum:

Trichopilia marginata x suavis (loodetavasti meeldib talle minu kasvuhoone):

Bifrenaria harrisoniae kohalikult orhideeaiandilt Rainer Jankelt:

Janke aiand tõi näitusele ka Phalaenopsise hübriidi, mis näitlejannast ristiema järgi nüüd nime Phalaenopsis Liz Baffoe  kannab. Saksa televaatajatele on ta eelkõige tuttav nigeerlanna Mary Sarikakise rolliga teleseriaalist “Lindenstraße”, mille leviku kohta eesti telekanalites mul kahjuks andmed puuduvad. Peitusemängus jäi seekord võitjaks orhidee:

Omaette huvitav on näitustel vaadata kohalike orhideehobiliste näitusetaimi. Valik on muidugi väga kinni näituse toimumise ajas – looduslike liikide õitsemist on suhteliselt keeruline ajastada. Küll aga võib vahel täitsa rõõmsaid üllatusi leida. Nagu näiteks Rhipidoglossum rutilum:

Dickasonia vernicosa:

Rhynchostele ehrenbergii:

Polystachya galeata:

Mitte, et suurte ja värviliste õitega orhideed kuidagi vähem huvitavad oleksid, aga vahel tahaks kogu selle kirevuse vahelduseks midagi lihtsat ja liigutavat…

Nüüd me tuleme – Dresden, Dresden!

Jälle munadepühad tulemas ja jälle oleme Dresdenis! Igal kevadel, nädal enne munadepühi toimub Dresdenis suur mess, kus saab süüa, juua, kuulata, vaadata, katsuda ja lõputult šopata. Üks messihall on täielikult broneeritud orhideedele: messi raames toimuv Internationale Orchideen-Welt on Euroopa vaieldamatult suurim ja huvitavaim orhideenäitus. Sel korral oli osalejaid Saksamaalt, Ungarist, Taanist, Jaapanist, Taiwanist, Ecudorist, Peruust ja kindlasti unustasin mõne riigi ära…

Teisipäeva hommikul oli auto ja treiler tihedasti täis pakitud ning sõit võis alata. Pildile jäid ainult auto tagaiste ja pagasiruum:

Aknast välja vaadates oli küll tunne, et tegu on jõulude mitte munadepühadega:

Meie kohale jõudes olid mõned näitsikud juba tõsises tööhoos:

Mõned seisid niisama jõude, maskidega osavasti oma halvakspanu kõleda ümbruse üle varjates:

Tootmisnõupidamine – kas neid puupilpaid kasutada kütteks või kõlbavad nad millekski veel? Mis vahe on töödeldud ja töötlemata puidul? Kas lumi ja orhideed sobivad kokku?

Kui kõik nõud peetud said, võis tööga pihta hakata. Kus aga tegijaid, seal ka õpetajaid:

Kui seda metsa ees ei oleks ehk enne…:

ja pärast:

Väike valik huvitavamatest, eksootilisematest ja lihtsalt suurepärastest orhideedest. Valik oli raske – pilte sai kokku seitsmesaja ringis – ja täiesti subjektiivne.

Chyrtoglossa aurata:

Schomburgkia undulata:

Agrophyllum giganteum:

Pleione formosana:

Coelogyne cristata var hololeuca:

Leptotes bicolor:

Cyrtochilum macranthum:

Dendrobium purpureum var album:

Chysis bractescens:

Dendrobium mohlianum:

Dendrobium fimbriatum var oculatum:

Dendrobium wardianum:

Cypripedium Victoria:

Stelis kefersteiniana:

Pleurothallis marthae:

Centroglossa macroceras:

Vabatahtlikud ja ametlikud asjamehed jõudehetkel:

Klientide ligimeelitamiseks lähevad käiku igasugused võtted – Peter Kopf müügihoos:

Soojamaameestel pidi suisa müts peas olema – orhideeaednikud Malaisiast:

Selliseid hindu võis Dresdenis näha – need ei ole tugrikud ega jeenid, tegu on ikka päris eurorahaga:

Meie lemmikorhideed:

Viimane pilt Dresdenist: näitus on läbi, aga kuidas see väsinud vanainimene keset hoogsat pakkimist pruukosti võtma sattus, oli mõistatus kõigile:

Palju juttu siia piltide vahele mahtunud. Dresdeni näitus ongi selline sündmus, mida peab kohapeal kogema; sõnad ja pildid on sealse emotsiooni kõrval üsna kahvatud. Pea nädalajagu päevi ja öid läks mööda enne, kui Dresden unenägudest välja jäi. Ehk siis täpsemelt sinnamaani, kui järgmine näitus algas.

Kodu- ja aiandusmess Offenburgis

Kiirel näituste hooajal tegime väikese kõrvalepõike natuke teistsugusesse maailma: osalesime Offenburgi kodu- ja ehitusmessi raames toimunud väikesel orhideenäitusel. Palju ei ole sellest rääkida, väga omamoodi üritus oli see. Püüdsime siiski potentsiaalset publikut arvestades endast parima anda. Kogu kraami kohalevedamiseks tuli vana käru appi võtta. Siin üritab Franz selle kangekaelse elukaga ühist keelt leida:

Kui mõni arvab, et orhideekasvataja elu (loe: töö) on ainult lillepidu, siis siin väike vihje, millistes tingimustes tuleb töötada. Taustaks võib ümiseda viisikest “Jälle olen kõhuli ma vankri all…”:

Selline nägi meie seekorde näitusestend välja:

Vabu hetki ei kasuta orhideekasvataja kunagi kurjasti – kolleegid puhkehoos:

Orhideed seekord väga kaamera ette ei kippunud, küll aga jäi igasugu muud huvitavat silma ja pildile. Näiteks võis endale messilt soetada helendavaid taldrikuid (lennuomaduste kohta info puudub):

Aiapäkapikud on minevikutrend, palju moekam on põõsaste vahele paar aiapõrsast poetada:

Nagu moega ikka, on võimalusi palju. Kui põrsas ei lähe kohe üldse mitte, siis võis valida ka igasuguseid teisi kujusi igale maitsele ja maitsetusele:

Valisime endale ka uue basseini aeda:

Meil olid väga toredad naabrid. Üks neist tegi puuskulptuure. Abstraktseid.

Konkurentsitult parima show tegi meie teine naaber, kes päev otsa täitsa vabalt varbaid liigutas. Nagu Kingpool. Ja mitte ainult niisama, vaid ka klaasitükkide ja rannakivide peal trampides:

Kui pilt niipalju ei ütle, kui tuhat sõna, siis lisan juurde, et tegu on paljajalukäimisekingadega. Kahjuks jäi meil kaup katki, sest hoolimata suurest värvivalikust olid saadaval ainult ilma kontsata mudelid. Küll aga oli meie naabrinnal suur äratundmisrõõm, kui kaks paari veel suurema varbaliigutamisvabadusega jalavarjusid võrdlusmomenti pakkusid:

Nostalgiaga vaatasin igal hommikul ja õhtul messihalli kõrval asuvat Hurbert Burda Media peakontorit: olid ajad, kui õmblusmasina teine nimi oli Singer ja moeajakiri võrdus Burdaga:

Igasugu huvitavaid, imelikke ja naljakaid asju sai sel üritusel ära nähtud. Me ei lasknud ennast kogu sellest melust väga häirida ja tegime ikka rõõmsasti oma tööd:

Pikalt kodus istuda ei malda ka nüüd. Pakime kohvrid lahti ja kokku, laadime autod jälle täis ja sel korral võitleme suisa kahel rindel. Tiim Franz-Liina Dresdenis ja tiim Johannes-Thomas kaevub maa alla Klagenfurtis.

Uksed kõigile valla!

Tegelikult on meil uksed ka muul ajal lahti ja kõik soovijad teretulnud, aga neil päevil on rohkem uksi lahti kui muidu. Eelmistel päevadel on kasvuhooned puhtaks küüritud, taimed ära kammitud ja tööruumid korda tehtud. Jah, ka tööruumid, mis on lahtiste uste päevadel avatud.

Lahtiste uste päevadel on meil tavaks ka kutsuda külalisi. Seekord oli (jällegi juba traditsiooniliselt) firma FlorAlpin, kes kasvatab taimi kiviktaimlasse, varjuaeda ning ka orhideid – Cypripediume.

Asjatundmatule võivad pakutud orhideed tunduda natuke kummalised, kuna potist paistab välja ainult kuivanud leheke, aga teadjamatele piisab firma heast nimest ja sordilipikust potis:

Kiviktaimla taimed olid oma kasvuaega juba alustanud ja rõõmustasid silma nii vormi kui värviga:

Meie jäime siiski oma liistude juurde ja pakkusime troopilisi ja külmakartlikkuimaid taimi.

Erinevad Cattleya hübriidid:

Brassavola glauca:

Loomulikult jagus ka kõige populaarsemaid orhideid – Phalaenopsiseid:

Vandad ei jää populaarsuselt Phalaenopsisele enam palju alla ning klaasvaasis on neid üsna lihtne ka elutoas kasvatada:

Kus aga üks huviline nõu küsis, piirati nõuandja kohe sisse ja küsimusi-kommentaare tulvas lõputult. Siin on piiramisrõngas Franzi isa:

Palju elevust tekitasid ja selgitamist nõudsid banaanitaimed. Eks üheks põhjuseks oli ka nende kõrval rippuv banaanikobar, mis sai meie troopikamajas koristamisküpseks parajasti enne lahtiste uste päevi:

Franz keemiatunnis – miks on ühes pudelis valge ja teises must vedelik ning mis värvi tuleb segu:

Nii rõõmsate nägudega on meie tüdrukud leti taga:

Valik ei ole lihtne, kas võtame selle, teise või hoopis mõne kolmanda:

See Cattleya sobiks suurepäraselt meie söögituppa:

Tšillida saab alles alates 1. maist, alates kõige mahedamast kuni nendeni, milleks retsepti tarvis on. Müügiküpsed parasjagu meie järgmisteks lahtiste uste päevadeks:

Troopikamaja uksel ootab järjekordne grupp giidi:

Hästi ajastas oma õitsemist troopikamajas LC Kupferprinz:

Elava õitseva seina moodustavad erinevad Dendrobiumi hübriidid:

Troopikamajas tunnevad ennast hästi ka Anthuriumid, mis õitsevad pea aastaringselt peopesasuuruste õitega:

Õite kõrval pakkusid kevadisi värve ka viljad – Hedychium gardnerianum seemned on valmimas:

Meie kalad olid sellest suurest sagimisest pisut segaduses, kogunesid nõupidamisele, et siis jälle oma igapäevatoimetuste juurde naasta:

Imelikul kombel möödub aeg toimetades palju kiiremini kui niisama jõude istudes. Pühapäeva õhtuks jäid meile ainult tühjad riiulid:

Kolleegidel külas

Eelmisel nädalavahetusel oli meil meeldiv võimalus taaskord olla külalisteks lahtiste uste päevadel Müncheni külje all Orchid and More’s, kellega meid seob juba üle 10 aasta pikkune koostöö. Lisaks oma taimede müügile saab kohtuda vanade ja uute klientidega, vahetada kogemusi ning arutleda niisama maailma asjade üle. Ning mis alati huvitav: kiigata ka Winfriedi ja Herberti orhideekogudesse.

Kasvuhooned olid huvitavad nagu ikka, kuigi õisi oli vähevõitu. Ka München vaevles sel talvel valguse puuduse käes. Paar päeva tagasi avaldatud ilmastatistika põhjal oli Saksamaal viimase kolme kuu jooksul 96 tundi päikest. See teeb pisut rohkem kui tunni päeva kohta, mis on aegade algusest saadik kõige pimedam talv siinmail. Loodetavasti järgmine ei tule polaarööga…

Mõned õied püüdsin siiski ka kaamerasse ja üht-teist muud huvitavat ka.

Üks orhideehuviline proua tuli näitama oma Aerangis rhodostictat, mis kasvab täiesti normaalsetes elutoa tingimustes. Taim nägi oma rohkete juurte ja viie õievarrega väga kobe välja:

Franz ja Winfried räägivad tõsist juttu:

Herbert oli ka täitsa kohal, aga suutis alati kaamera eest kõrvale põigelda…

See ei ole kuivanud kõrkjas. On hoopis (ikka veel) talvituvad Dendrobiumid:

Mõned olid ka juba ärganud, näiteks Dendrobium glomeratum, mis ehk rohkem tuntud nime Dendrobium sulawesiense all:

või Dendrobium bellatulum:

Seinal rippus tore karvane roheline vaip – Dichaea squarrosa:

Laual oli pisut teistsugune vaip – paar ruutmeetrit Bulbophyllum odoratissimumi:

Lihtne elegants – Dendrochilum convallariiforme:

Kasvuhoonetes oli ka teisi kaameramehi – DOG ametlik fotograaf Werner Holzmann:

Õhtuhämarus varjutab kasvuhooneid. Esiplaanil Bulbophyllumid, taamal Paphiopedilumid ja Dendrobiumid:

Kaks huvitavat päeva läksid lennates. Meie olime rahul – Franz pildi peal, mina pildi taga:

Varakevadine Itaalia – mäed, lumi ja orhideed

Rahvusvahelisel emakeelepäeval asusime teele Itaalia poole. Algus oli paljulubav: ilm kergelt päikeseline, kuigi külmavõitu, autos oli jälle NAVI olemas, ajakava sai samuti vettpidav ja mitte liiga pingul. Auto on pakitud – kihiti, võime teele asuda:

Lõunasse sõit (meie puhul tähendab see umbes tunni-pooleteise kaugusel kodust tõsisemaid mägesid) on alati elamus omaette. Esimene märkimisväärne sündmus leidis aset juba pool tundi peale starti, kui möödusime üsnagi unikaalsest sõidukist:

Juba mõni minut hiljem üritab NAVI meid desorienteerida, aga me ei lase ennast sellest häirida – kaardilugeja allakirjutanu isikus töötab täispööretel. Liiklusuudistes teavitatakse, et kiirteel, kuhu NAVI meid suunata üritas, vedelevad jõulukuused (ajastust arvestades küll pigem ülejäänud vastlakuused). Meie teel kuuski ei ole, küll aga on keegi punase kapotikaane tee äärde maha jätnud – ju ei olnud vaja enam.

Tee ääred muutuvad järjest mägisemaks ja mäed järjest lumisemaks. Fernpassi supermarket on suletud. Tundub, et enam ei jaksatud poodi lumest välja kaevata ja mindi lihtsama vastupanu teed. Kaljunõlvadele on eest täiesti mõistetamatul viisil kinnitanud tuhanded männid:

Talvist “värvidemängu” pakuvad kuuskedega vahelduvad lehised:

Kevadine päike võitleb öise külmaga ja tulemuseks hiiglaslikud jääpurikad:

Meid ümbritsevad Dolomiidi mäed. Külades on majad tihedalt üksteise kõrval nagu silgud pütis, mäenõlvadel asuvad eelistavad rohkem vabadust. Teeäärsed nõlvad on kammitsetud karmidesse terasvõrkudesse, et nad liigselt hullama ei kipuks:

Meie näitus toimus väikeses Nalsi (Nallesi) külas Lõuna-Tiroolis. Tänu põhja poolt kaitsvatele mägedele ja lõunasoojale avatusele on see väga soodne puuviljakasvatuse piirkond: õunaaiad laiusid nii kaugele kui silm ulatus. Kuigi riigiks Itaalia, on ca 70% Lõuna-Tirooli elanikkonnast saksakeelne, itaalia keelt kõneleb emakeelena ca 26% ning 4% ladina keelest arenenud keelt, mille eestikeelse nime jään kahjuks võlgu. Meile jäigi kõrvu põhiliselt saksa keel, kuid mitmekeelsusest andsid aimu kahe- ja kolmekeelsed suunaviidad maanteedel, menüüd restoranis ja ka mõned reklaamtrükised. Iga kümne aasta järel peavad Lõuna-Tirooli ja Trentino elanikud oma emakeele registreerima ning selle põhjal otsustakse muuhulgas ka ametiasutustes töötavate inimeste etniline proportsioon (kõlab väga kantseliidilikult, aga nii seda ametlikult nimetatakse). Pühapäeval toimusid Itaalias parlamendivalimised. Niipalju kui näituse külalistega sel teemal juttu tuli, ei olnud see just piirkonna poliitika tähtsündmus. Palju olulisemaks peetakse seal kohalike omavalitsuste valimisi, küllap provintsi autonoomia kui ka kogu Tirooli ühinemise meeleolude pärast. Niipalju siis sissejuhatuses mainitud emakeelepäevast ja poliitikast.

Orhideenäitus oli täiesti poliitikavaba. Sõbralikult olid koos erinevad rahvused ja riigid: orhideekasvatajad Saksamaalt, Kolumbiast ja Itaaliast. Näitus ise erines pisut tavapärasest, kuna näitusestend oli kõigil ühine. Taimed paigutati nii, et nad võimalikult parimal viisil välja paistaks ja kõigile piisavalt ruumi jaguks.

Cattleya x guatemalensis (aurantiaca x skinneri):

Lycaste hübriid:

Phragmipedium Memoria Dick Clements:

Cymbidium Bayswater ‘Margaret’:

SC Beaufort x Sophronitis coccinea:

Maxillaria porphyroglossa:

Luksuslik Dendrobium ruppianum:

Laelia ancepsi grupp koos Brassavola glaucaga tagaplaanil:

Maxillaria variabilis:

Mõned orhideekasvatajad sai ka pildile püütud. Siin arutlevad Peter Tagesell (Coloran) ja Joachim Karge hindavad müügis olevaid taimi:

Wolfgang Prader (Associazone Trentino Orchidee) ja Franz peavad plaane maikuiseks näituseks Mezzocoronas:

Isegi kui päike ei paista ja vihma ei saja, kulub üks orhideepildiline vari marjaks ära (Jörg Frehsonke Lucke Orchideen):

Pühapäeva hommik üllatas meid korraliku lumesajuga. Hotelli kõrval asuv bassein oli üsnagi semifreddo:

Külastajaid oli ilmast ja valimistest hoolimata siiski palju ning kojusõiduks jäi üsna tühi auto. Kodus laadime uue koorma peale ja järgmiseks nädalavahetuseks jälle teele.

Orhideenäitus Villachis

Järgmine näitus viis meid Lõuna-Austriasse, ca 60 000 elanikuga Villachi linna. Nagu tavaliselt, on kohalviibimise aeg napp ja turistipilguga linna ei näinud, kuid hotelliaknast oli silmatorkavamad vaatamisväärsused hotellid, külalistemajad, pansionid. Pole ka ime, sest linna ümbritsevad Alpide nõlvad. Meie sealviibimise ajal olid nad küll enamuse ajast udusse mähkunud…

Meie mõlema jaoks oli see esimene kord Villachi näitusel osaleda, seega ei osanud midagi oodata või arvata. Vastuvõtt oli aga lausa kuninglik. Võtan mütsi maha korraldajate ees, kes tegid uskumatu töö, et näitusel osalejate ja külastajate olemise koduseks muutsid. Näitusestendid olid väga kenasti ette valmistatud, iga päev oli hulk kohaliku orhideeühingu liikmeid vabatahtlikuna abistamas alates piletimüügist kuni toitude-jookide serveerimiseni. Näitusel olid kogu aja kohal ka kohaliku Kärntneri orhideeklubi esimees Adolf Koffler ning Austria Orhideeühingu president Erich Wildburger. Kahel päeval tegid näitusest ülevaate ka kaks erinevat telekanalit.

See oli üks neid pikemat sorti näitustest, kus pidulikud avasõnad öeldi juba kolmapäeva õhtul. Esimesed taimed sain sisse pakkida juba enne ametlikku algust. See on korraldajate privileeg – juba lahtipakkimise ajal käivad uudishimulikud kastid-riiulid läbi ja nopivad haruldasemad või huvitavamad taimed välja. Näitusel osalesid peale meie veel Peter Kopf ja Franz Glanz Saksamaalt ning Alois Handlbauer Austriast. Oma näitusestendi panid välja ka kohalikud orhideehuvilised ning oma sininillesorte näitas Gerhard Raschun junior.

Franz Glanz tööhoos:

Miniatuuride kapike – mahub iga orhideehuvilise koju ja mahutas kaheksa taimekest:

Sophronitella violacea:

Dendrobium bellatulum:

Tundmatu Paphiopedilumi hübriid:

Väga värske hübriid – alles 21.12.2012 registreeritud Paphiopedilum Wössner Malidru (malipoense x druryi) Franz Glanzilt:

Paphiopedilum vietnamense Alois Handlebauerilt:

Laeliocattleya Shellie Compton meie kollektsioonist:

Dendrobiumite luksus:

Sini(ja igasugu muud värvi)lilled ehk sinilillede (Hepatica japonica) sordid:

Sinilillede vahel olid ka mõned orhideed end mugavalt äraolema sättinud. Läbi akna võib aimata väljas laiutava lume kogust:

Näitusetaimi ja -stende hindas seekord orhideeaednikest žürii, keda juhtis Erich Wildburger:

Neli näitusepäeva läksid lennates ja juba me valmistume järgmiseks sõiduks Itaaliasse.

Orhideenäitus Nürnbergis

Selle hooaja esimene näitus oli meie “koduklubis” – Nürnbergis. Näitus toimus 8.-10. veebruaril Nürnbergi pimedate ja vaegnägijate koolis. Seekord ei jäänud me lootma korraldajate pakutavale materjalile ja võtsime oma epifüüdipuu kaasa: plaanisime sinna paigutada kuus üsnagi suurt Laelia ancepsit.

Sõitmine oli nagu naaberkülla, ainult üks tund võrreldes tavapäraste 4-7 tunniste sõitudega. Show ülesehitamine võttis pisut rohkem aega kui plaanisime – eks oli hooaja algus tahab natuke soojenemist ja neid Laeliate ülemeetriseid õievarsi andis sättida. Kodus pakkides saime jagu kolmest, näitusel veel kahest, õnneks jäi veel piisavalt järgi. Suurt medalisadu just ei oodanud, sest see talv on erakordselt pime olnud ja seda on õitsemiste pealt hästi näha. Paphiopedilum Fanaticum ja Laelia anceps olid ootuspärased medalitoojad, Cymbidium kanran aga väike üllatus. Allpool veel mõned pildid näitusest.

Erinevad kasvatajad – erinevad töömeetodid:

Müügistendile lähenesime loominguliselt – vandad leidsid endale koha korvpallikorvis:

Laelia anceps var dawsonii:

Laelia anceps:

Cymbidium kanran:

Paphiopedilum Fanaticumi pilti kordama ei hakka, kuna näitusetingimused ei soosi just heade fotode tegemist – mitte et kodutingimustes tehtud mul just palju paremini välja kukuks, aga siin postituses on mõnevõrra parem pilt.

Show tšempion – Coelogyne cristata Franz Glanzilt:

Hõbemedali vääriline Catasetum Rebecca Northen DOG Ingolstadti grupilt:

Väike ja värviline Mediocalcar biflorum firmalt Großräschener Orchideen:

Nii peaks välja nägema orhideesõbra aknalaud:

Dendrochilum wenzelii Kopf Orchideen’lt:

Paphiopedilum venustum forma aureum Cramer Orchideen’lt:

Paphiopedilum Iansonii Asendorfer Orchideen’lt:

Eria densa korraldaja klubi poolt:

Kolleegid omavahel:

Veel talviseid tegemisi

Paar päeva tagasi tegime esimese soojenduse kevadiseks näituste hooajaks. Panime ühes oma toreda koostööpartneri Fenebergi keti kaupluses väikese orhideenäituse püsti ja nõustasime orhideehuvilisi. Nõustamispäevad toimuvad neljateistkümnes eri poes ja neil päevadel on võimalik lasta oma orhideed asjatundjatel (meil ikka ;)) ümber istutada.

Näituse ehitamine supermarketisse on omaette kunsttükk: ruum on piiratud ja “publik” on natuke erinev tavalise orhideenäituse külastajatest. Kui orhideenäitus on ehitamise ajal külastajatele veel suletud, siis supermarketit selleks ajaks kinni ei panda. Pean tunnistama, et esimesel korral oli natuke imelik kogu rahva ees võimelda (ja seda see näituse ülespanemine tõesti on), aga edaspidi suutsin pealtvaatajad enda jaoks välja lülitada.

Seekordne näitus sai selline:

Ümberistutamise võimalust kasutatakse usinasti, samuti võimalust lihtsalt nõu küsida. Esimesed “patsiendid” jõudsid hommikul juba enne meid kohale.

Tore on näha, et üldiselt ei kardeta küsida, aga vahel satub sekka ka mõni “asjatundja”, kes teab kõike paremini ja rohkem. Paar korda päevas saame kuulda linnalegendi, et orhideesid tuleb kasta kord nädalas viinapitsitäie veega. Legendi paikapidamatust näeb nende muinasjutuvestjate taimede pealt. Lugematud korrad oleme soovinud “terviseks!” ja soovitanud lihtsat värvitesti: roheline vs hall.

Istutamiseks tuuakse väga igasuguseid taimi. Viimati nägime kuukinga, mis võiks vabalt mõne orhideeõpiku näidis olla: pott oli priskeid juuri pilgeni täis, lehed läikivad ja krõmpsud, jäme õievars lehekaenlast pungitamas. Selgus, et taim on aasta tagasi ühel nõustamispäeval ümber istutatud ja ilmselgelt oli ta saanud parima võimaliku hoolduse. Kahjuks enamus meile toodud orhideesid sellele tasemele ei küüni. Oli õnnetuid juuretuid, oli mädanenud kasvupunktiga ja oli lihtsalt lössis lehtedega taimi. Oli ka enam-vähem kobedaid taimi, aga natuke oli ikkagi puudu – toit. Selle kohta kuulsime ka igasuguseid linnalegende ja tulemused on eriti hästi näha kuukingadel, kelle iga järgnev leht on eelmisest väiksem. Igatahes olid meil käed-jalad tööd täis ja jutt jooksis vahel ka kahest eetrist korraga.

Talv orhideeaiandis

Ilus ettekujutus talvest on palju valget lund, parajalt külma ja vähemalt aeg-ajalt sillerdav päike pilvitus taevas. Või siis mitte nii ilus pilt mudasest soolasegusest lörtsist, vingest tuulest ja hallist taevast, mis ainult niipalju valgust läbi laseb, et näeks näppu suhu panna.

Selle aasta talv pakub kõike. Kõigepealt lasi ta ennast oodata, siis tõi paariks päevaks külma ja lume. Vahetult enne jõulu otsustas, et lumi ei lähe mitte ning laotas üle Lõuna-Saksamaa pea troopilise õhusalli – jõululaupäeval oli väljas 18 kraadi sooja! Jaanuari keskpaik tõi jällegi külma, lume ja suure segaduse kiirteedel. Ning siis, justkui vabanduseks, jällegi soojalaine: jaanuarikuus õhtul kella 10 paiku on väljas 12 kraadi sooja! Ilmaprognoosid muutuvad iga paari päeva tagant ning pikemaid plaane, mis ilmast sõltuvad, on üsna võimatu teha.

Täna on väljas valge rahu ja kasvuhoones on vaikne. Täiesti luksuslik aeg koristamiseks. Õnneks võib tolmupühkimise ja põrandapesu ära unustada, küll aga pudeneb iga elusolevuse küljest aeg-ajalt miskit, mis ladestub taimede lehtedele, laudadele või põrandatele. Samuti haigutavad mõnedel laudadel ebakorrapärased tühikud – popimad liigid-sordid on lihtsalt otsa saamas. Õnneks on eelmisel aastal flaskist välja istutatud taimehakatised tublisti kosunud ja valmis tühjadele kohtadele asuma.

Minu jaoks on koristamine ohjeldamatult loominguline tegevus. Kõigepealt ettekujutus, kuidas kõik puhtana ja korraldatuna läigib ning kus igaüks (väga) umbes 60 000-st taimest asub. Ruumi nagu ju oleks – 3000 m², aga ikka on ju midagi uut juurde vaja. Taimedel on ka imelik harjumus kasvada ja nii on ruumipuudus kerge saabuma. Taimede ümberpaigutamine on paras logistika: kes kellega (kokku) käib, kes milliseid tingimusi vajab. Meie kasvuhooned on jagatud “tsoonideks” vastavalt kasvutingimustele – temperatuur, valgus, ventilatsioon, vesi. Vahel suvatseb mõni taim sobivates tingimustes siiski pirtsutada ning mitte nii sobivatesse ümber kolides ootamatult õitsele puhkeda (seda nii otseses kui kaudses tähenduses). Vähemtähtis ei ole ka koristamine sõna kõige otsesemas mõttes.

Nii ma siis kasin ja pühin, lõikan ja maletan. Ja olen valmis üllatusteks, nii headeks kui halbadeks. Hea üllatus on, et halbu üllatusi on nii vähe olnud. See talv on vaatamata vähesele valgusele ja kõikuvale temperatuurile taimedele üsna leebe olnud, nii mõnedki õied rõõmustavad silma.

Coelogyne mooreana – talviselt valge.

Masdevallia tovarensis – naudib jahedust täiel rinnal.

Ka talvel ei jäta minu lemmikud – Paphiopedilumid – mind ilma silmarõõmuta.

Paphiopedilum Fanaticum – üks väga erksate värvidega kloon.

Kõvera kaelaga Paphiopedilum jackii. Võib-olla on kael kahe õie kandmiseks veel nõrguke, aga ta püüab nii väga.

Suurus ei ole määrav – Paphiopedilum fairrieanum.

Vanaproua Rosy ehk Paphiopedilum Rosy Dawn – järjest krapsakam.

Aga ikkagi – me ootame kevadet…