Jälle Dresdenis

Dresdeni näitus on nagu jaanipäev: see on igal aastal ja seda ei saa vahele jätta. Ja ega ei taha ka. Ikkagi suurim näitus Euroopas ja isegi, kui enam ei usu, siis on iga kord midagi uut vaadata. Rääkimata neist toredatest inimestest, keda ei ole pikemat aega näinud. Tervelt kolm nädalat, mis on eelmisest suurest näitusest möödas 😀

Ka sel aastal olid ettevalmistused tõsised. Õigemini algasid need juba eelmisel aastal, sest ka sel korral oli meie teha näitusestend, mis tervitab külalisi peasissekäigust sisenedes. Neid täiskritseldatud pabereid, mis lõpuks formuleerusid korralikuks plaaniks!

Lihtne arusaam näituse ülesehitamisest on selline. Valid kasvuhoonest mõned kaunisti õitsvad taimed välja, asetad need kunstipäraselt näituse korraldajate poolt ettevalmistatud stendile vaheldumisi roheliste taimedega, lisad nimesildid ja imetled mõned minutid oma kätetööd. Reaalsus on natuke erinev, vähemalt Dresdenis.

Me tarisime paika 120 euroalust ja katsime kõik kilega. Paigutasime stendile terve talve jagu küttepuid puutüvede ja kaseokste näol ning rohkem kui 2300 liitrit männikoort. Vooderdasime tiigikesteks 100 ruutmeetrit basseinikilet ja ääristasime veekogud ning osaliselt ka stendi 80 turbaplokiga. Pügasime paljaks 60 kuukinga ja 10 vandat, et kaunistada kaks basseini siniste ja valgete õitega. Riputasime lae alla 35 vandat. Tekistasime kärbsepüüdjatele turbavanni. See oli ettevalmistus. Meie mees- ja naiskonda toetasid nii alpinistid…

…kui tuukrid:

Edasi tuli see, mis eespool mainitud: asetasime näitusetaimed kunstipäraselt roheliste taimedega vaheldumisi, lisasime nimesildid ja läksime dušši alla.

Lõpptulemus sai selline:

Kärbsepüüdjate soo:

Kingariiul:

Ja veel üks – kingi ei ole ju kunagi liiga palju:

Eelpool sai mainitud kaunisti õitsvaid taimi. Neid oli meil ka ikka mõned kaasas. Näiteks Cattleya intermedia erinevates variatsioonides:

Kolm korda oleme nüüd seda suurt avastendi teinud ja kerge südamega anname teatapulga kolleegidele, kes sel aastal nö peaproovi tegid.

Näitus ise oli oodatult rahvarohke – juba pool tundi enne avamist esimesel päeval ulatus piletijärjekord uksest välja. Teistel päevadel olime korralikult akadeemilise veerandtunni varem kohal ja näituse parkla oli sel ajal juba täitumas. Väga palju ringi liikuda ei saanud, sest kollektiivne liikumiskiirus oli enamasti sätitud käimistoega vanaema järgi ning inimeste tihedus ruutmeetrile oli eesti inimesele liig mis liig.

Igal täistunnil algas meie lähedal vee- ja valgusemäng. Seda seadistati näituse avamisele eelneval õhtul ilmselt poole ööni, aga vaatepilt oli muidugi ilus ja meeldejääv. Nii meeldejääv, et siiani reageerin teatavatele muusikapaladele…

Eriti eriliseks tegi seekordse näituse delegatsioon Eestist, kes tõid kaasa ka väikese, aga raske nännikohvri minu emalt. Kaamera unustasin suure sebimisega sootuks, sestap ei ole sellest suursündmusest ühtegi fotosüüdistust.

Dresdeni näitusega on näituste kõrghooaeg läbi ja aeg kasvuhoones igapäevatööd teha. Sellest edaspidi.

Bad Salzuflen: sool, turvas ja karneval. Mõni orhidee ka.

Seekordne näitus tuleb püsti panna turba sisse. MIS MÕTTES?!?! Kõigepealt paneme orhideed turbasse, siis anname kord nädalas napsuklaasitäie vett. Väetame loomulikult orhideeväetisega, aga ettevaatuse mõttes teeme poole lahjema lahuse ja kasutame seda kaks korda harvemini kui pudeli peal kirjas.

Nii hulluks asi siiski ei läinud. Orhideed kastsime ja väetasime kodus ilusti ära. Mõned õitsvad saime näitamiseks kaasa ka võtta, kuigi hooaeg hakkab taimedele juba väsitavaks muutuma. Turba sisse ehitamine oli arvatust lihtsam, kuid määrivam. Juba taimede paigutamise ajal näitas turvas oma puudusi – märjalt oli ta taimedele hea taust, kuivades jäi järele ähmane pruun…

Meil oli kaasas paar ilusat Veenuse kingakest, üks piimašokolaad, teine bitter.

Isegi Epicattleya Rene Marques kaotas peaaegu kogu värvi:

Selle koha peal loobus minu kaamera orhideede pildistamisest ja võttis silma ette muud objektid. Orhideenäitused on toredate inimeste kogunemiskohad. Näiteks meie vasakul käel olid väga toredad orhideekasvatajad Malaisiast härra Tan’i isikus:

Meie paremal käel ei olnud Mailis Repsi, vaid hoopis Sandra Altenburg Odebrecht Brasiiliast:

Ja meie vastas alati heatujuline Peter ‘MacGyver’ Kopf, kes kahe orhidee müümise vahepeal teeb ka ehitus-remonttöid:

Ma võin täiesti puhtast südamest kinnitada, et hea tuju ei olnud põhjustatud Bad Salzufleni tervistavast kliimast. Nimelt on see piirkond tuntud oma lugematute mineraalveeallikate poolest ning on välja teeninud hüüdnime “Saksamaa raviaed”. Näitusehalli sissepääsu kõrval oli väga omapärane astelpaju okstest sein, mida mööda voolas mineraalvesi ja mida katsid mitmes kohas kobrutavad soolakristallid. Pilti kahjuks ei teinud, kuid ilus ilmaga ettekujutuse saab siit. Meie nägime seda seina ainult pilves ilmaga ja see oli kogu aeg ähmaselt pruun…

Vahepeal läks ka kaameral tuju paremaks ja mõned uhkemad õied said ka pildile püütud. Näiteks Paraphalaenopsis labukensis, mille õied olid ähmaselt pruunid:

Pisut värvirõõmsam oli Phaius Queen Magrethe:

Võimas Oerstadella centradenia puhmas pimestas juba pruuniga harjunud silmi:

Näitusel oli isegi mõni päris orhidee – Phalaenopsis palens x (Barbera Moler x venosa):

Huvitavate pruunide õitega Pleurothallis garganthua:

Paljude Zygopetalumi hübriidide esivanem Zygopetalum crinitum:

Bad Salzufleni näitus toimus karnevali kõrgajal: näitusele järgnev esmaspäev oli Rosenmontag – karnevali kulminatsioon. Õnneks ei ole Nordrhein-Westfalen just piirkond, kus karnevali väga aktiivselt tähistatakse, kuid kahjuks oli selleks piirkonnaks meie hotell. See oli tüüpiline Saksa külalistemaja, kus omanik peab kohvikut või restorani ja rendib välja tube. Meie pererahvas võttis karnevalist viimast. Juhuks, kui äratuskellast, dušist ja kohvist äratamiseks ei piisa, siis hommikukloun raputab ka viimase unimütsi ärkvele. Tuba oli muide sisustatud maitsekalt, ähmaselt pruunides toonides…

Reichenbachi pärandus

Päikeselisel neljapäevahommikul võtsime ette külastada teist Viinis toimuvat orhideenäitust – Naturhistorisches Museum (tõlkes võiks see olla Viini Loodusajaloo Muuseus) näitas saksa orhidoloogi Heinrich Gustav Reichenbachi (1823-1889) pärandatud orhideeherbaariumit ja raamatuid. Reichenbach oli üks XIX sajandi tuntumaid orhideespetsialiste, kes peale John Lindey surma 1865 kujunes oma ala juhtivaks autoriteediks. Ta töötas erakorralise botaanikaprofessorina Leipzigis ning alates 1863 kuni surmani Hamburgi Ülikooli Botaanikaaia direktorina.

See aeg oli orhideeküttidele erakordselt huvitav, senitundmatuid liike saadeti Euroopasse sadade kaupa. Reichenbachi ülesandeks oli saadetud taimed kirjeldada, üles joonistada ning uutele taimedele nimed anda. Ta nimetas või osales ca 1200 orhideeliigile nime andmisel. On väidetud, et ta ei olnud just kõige isetum teadlane ja oma tähtsuse rõhutamiseks nimetas ta ühe Lõuna-Ameerikast pärit orhideeperekonna Aa, kindlustades sellele igaveseks orhideede tähestikulises nimekirjas esimese koha.

Selline näeb välja tolleaegne taimejoonistus – pildil kujutatud Paphiopedilum superbiens (Reichenbachi nimetatud Cypripedium superbiens):

Ühele lehele on kokku pandud Zygopetalum obtusatumi herbaariumieksemplar kahe seemnekupraga, joonistus ja taime kirjeldus:

Veel üks herbariseeritud orhidee – Pleurothallise liik:

Sellises pakis saabusid orhideed laiast maailmast Euroopasse. Võib aru saada, miks sealt palju peale herbaariumi järgi ei jäänud:

Oma testamendis pärandas Reichenbach orhideeherbaariumi, joonistustega kirjeldused, raamatukogu jm üllatuslikult Viini Loodusajaloo Muuseumile. Kõigi ootuste kohaselt pidi pärandus minema Kew Botaanikaaiale või vähemalt jääma Saksamaale. Päranduse mahust ettekujutuse saamiseks vaid niipalju, et testamendis oli mainitud 700 000 herbaariumilehte. Peale pärandi inventuuri oli täpsustatud lehtede arv 950 000, mis tänapäevalgi moodustab ca 18% kogu Viini Loodusajaloo Muuseumi säilikutest. 1889. aasta mai lõpus jõudis nelja raudteevagunisse pakitud kogu Viini … selleks, et 25 aastaks jääda üldsusele suletuks! See klausel pärandi tingimustes tekitas palju segadust, kuna sel ajal kirjeldati ja nimetati paljud orhideed topelt, mis omakorda põhjustas peavalu taksonomistele.

Reichenbachi kirjelduste ja jooniste põhjal panid saksa orhideeteadlane Frederick Sander ja inglise loodusmaalija Henry Georg Moon kokku neljaköitelise orhideeakvarellide kogumiku. Austusest tunnustatud teadlasele nimetati see Reichenbachiaks. Näidiseks sealt Laelia automnalis xanthotropis:

Lisaks Reichenbachile vääris näitusel märkimist ka Charles Darwini panus orhideede uurimisse. Nimelt oli ta Angraecum sesquipedale õit nähes veendunud, et peab eksisteerima putukas, kes on võimeline tolmeldama sellist õit. Angraecum sesquipedale õies asub nektar 42 cm pikkuse kannuse põhjas! Selline liblikas leitigi – 21 aastat peale Charles Darwini surma!

Vaatamist oli näitusel ka orhideeharrastajatel, näiteks eeskujuks võtta kõige vajalikuga sisustatud kasvuhoone koos korraliku kataloogi ning mõne alkoholis prepareeritud taimega:

Väga vaatamisväärt näitus oli ja kel enne 21. aprilli Viini asja on, soovitan soojalt külastada.

Orhideenäitused sel kevadel

Üks meeldiv osa minu tööst on orhideenäitused. Eelmisel aastal oli neid päris tihedasti, aga ega seegi aasta igav saa olema.

(Näitusestend ootab täitmist – Minseln 2013)

Iga hooaja algus on sarnane – esimene näitus on ikka esimene, rutiini ei ole veel tekkinud. Kerge ärevusega kirjutame kalendrisse, mida on kindlasti vaja veel ära teha ja kuhu jõuda. Päevakava on näituste perioodil nii tihe, et isegi söömine ja magamine tuleb planeerida. Jälle on tunne, et ööpäevas võiks olla vähemalt 25 tundi!

Esimene näitus on juba järgmisel nädalavahetusel – 17. Neu-Ulmi orhideepäevad. Nii minu kui Franzi jaoks igatpidi esimene, varem on sel näitusel olnud alati Johannes. Näituse koduleht lubab ka live-kaamerat, selle töötamist praegu veel testida ei saa.

Siis korraks koju, kiire ettevalmistus järgmiseks ning teele Austria poole. 15.-23. veebruarini toimuv Viini orhidee- ja tillandsianäitus lubab olla ambitsioonikalt suur, osavõtjaid 13 eri riigist.

(Ettevalmistused Viini näitueks 2012)

Järgmine nädalavahetus leiab meid juba Bad Salzuflenist, kus 27. veebrurarist 2. märtsini toimub 23. korda rahvusvaheline orhideenäitus osavõtjatega 8 riigist.

Naistepäeva nädalavahetuse veedame Lahris, väikesel kohalikult näitusel, kus Baieri orhideeaednikud näitavad naabritele (Lahr asub Baden-Württembergi liidumaal), kuidas orhideed kasvavad.

Märtsikuu ja kevadise hooaja lõpetab 27.-30. märtsini toimuv iga-aastane Dresdeni orhideenäitus. Eestisse sel kevadel jälle näitusele ei jõua…

(Osa meie näitusestendist Dresdenis 2012)

Istutushooaeg on avatud!

Otsustasin täna, et talv on selleks korraks läbi. Lund ei ole (ja ilmselt ka ei tule (ja ega ma teda väga ei igatse ka)), külma ka ei ole (vt märkusi eelmistes sulgudes). 2012/2013 aasta talve kohta rääkisid kohalikud ilmatargad, et see olevat olnud kõige pimedam talv Saksamaal aegade algusest (ehk ilmavaatluste algusest) alates. Viimases detsembris oli rohkem päikeselisi päevi kui terve eelmise talve jooksul kokku!

Kasvuhoonetes on soe isegi siis, kui päike ei paista. Igal pool, kuhu vaatad, paistavad värske salati värvi lehed, uued juured ja võrsed. Õisi on jaanuari kohta palju – ka taimed on otsustanud selle talve vahele jätta! Need, kes sügisel pidurdasid, õilmitsevad topelt.

Barkeriate lauanurk meie sooja kliimaga kasvuhoones.

Kogu seda puhkemist ja pungumist vaadates hakkasid näpud vägisi sügelema substraadi järele. Alustasin ettevaatlikult ehk jahedalembelistest Masdevalliatest. Siin ka fotosüüdistus sellest, et tõepoolest teen vahel oma küünealused mustaks.

Ja nägu on seejuures nii asjalik, nii asjalik!

Esimese päeva tulemust oli vähemalt endal ilus vaadata (aga kes ikka koera saba kergitab…).

Kevad on käes!

Munadepühad orhideedega

Saksamaa orhideenäituste kalender on tihe, suisa pungil, ja nii juhtub, et meie järgmiseks näituseks leidsid korraldajad, Barbarossa Orhideesõbrad (Orchideenfreunde Barbarossa) aja ainult munadepühadeks. Mis siis ikka – eks värvime mune mõni teine kord ja loodame, et kallil pühadeajal lambaliha ja kiriku vahel ka orhideed ära mahuvad.

Ettevalmistused läksid juba sisseharjunud rütmis, sestap ma neist pikemalt ei kirjuta. Kohale jõudsime õigeaegselt, st viimastena. Kaksi käib näituse ülesehitamine kähku – rohkem inimesi jõuab rohkem segada. Seekord näitasime selliseid orhideesid nagu Dendrobium amethystoglossum:

Paphiopedilum villosum:

Calanthe anchorifera:

Phaius tankervillea:

Polystachya bella on oma päikesekarva ja priimulalõhnaliste õitega just õige munadepühadelill:

Mõned leiud ka kolleegide näitusestendidelt. Cattleya intermedia var alba Gerhard Krönleinilt:

Epidendrum cinnabarinum:

Trichopilia marginata x suavis (loodetavasti meeldib talle minu kasvuhoone):

Bifrenaria harrisoniae kohalikult orhideeaiandilt Rainer Jankelt:

Janke aiand tõi näitusele ka Phalaenopsise hübriidi, mis näitlejannast ristiema järgi nüüd nime Phalaenopsis Liz Baffoe  kannab. Saksa televaatajatele on ta eelkõige tuttav nigeerlanna Mary Sarikakise rolliga teleseriaalist “Lindenstraße”, mille leviku kohta eesti telekanalites mul kahjuks andmed puuduvad. Peitusemängus jäi seekord võitjaks orhidee:

Omaette huvitav on näitustel vaadata kohalike orhideehobiliste näitusetaimi. Valik on muidugi väga kinni näituse toimumise ajas – looduslike liikide õitsemist on suhteliselt keeruline ajastada. Küll aga võib vahel täitsa rõõmsaid üllatusi leida. Nagu näiteks Rhipidoglossum rutilum:

Dickasonia vernicosa:

Rhynchostele ehrenbergii:

Polystachya galeata:

Mitte, et suurte ja värviliste õitega orhideed kuidagi vähem huvitavad oleksid, aga vahel tahaks kogu selle kirevuse vahelduseks midagi lihtsat ja liigutavat…

Nüüd me tuleme – Dresden, Dresden!

Jälle munadepühad tulemas ja jälle oleme Dresdenis! Igal kevadel, nädal enne munadepühi toimub Dresdenis suur mess, kus saab süüa, juua, kuulata, vaadata, katsuda ja lõputult šopata. Üks messihall on täielikult broneeritud orhideedele: messi raames toimuv Internationale Orchideen-Welt on Euroopa vaieldamatult suurim ja huvitavaim orhideenäitus. Sel korral oli osalejaid Saksamaalt, Ungarist, Taanist, Jaapanist, Taiwanist, Ecudorist, Peruust ja kindlasti unustasin mõne riigi ära…

Teisipäeva hommikul oli auto ja treiler tihedasti täis pakitud ning sõit võis alata. Pildile jäid ainult auto tagaiste ja pagasiruum:

Aknast välja vaadates oli küll tunne, et tegu on jõulude mitte munadepühadega:

Meie kohale jõudes olid mõned näitsikud juba tõsises tööhoos:

Mõned seisid niisama jõude, maskidega osavasti oma halvakspanu kõleda ümbruse üle varjates:

Tootmisnõupidamine – kas neid puupilpaid kasutada kütteks või kõlbavad nad millekski veel? Mis vahe on töödeldud ja töötlemata puidul? Kas lumi ja orhideed sobivad kokku?

Kui kõik nõud peetud said, võis tööga pihta hakata. Kus aga tegijaid, seal ka õpetajaid:

Kui seda metsa ees ei oleks ehk enne…:

ja pärast:

Väike valik huvitavamatest, eksootilisematest ja lihtsalt suurepärastest orhideedest. Valik oli raske – pilte sai kokku seitsmesaja ringis – ja täiesti subjektiivne.

Chyrtoglossa aurata:

Schomburgkia undulata:

Agrophyllum giganteum:

Pleione formosana:

Coelogyne cristata var hololeuca:

Leptotes bicolor:

Cyrtochilum macranthum:

Dendrobium purpureum var album:

Chysis bractescens:

Dendrobium mohlianum:

Dendrobium fimbriatum var oculatum:

Dendrobium wardianum:

Cypripedium Victoria:

Stelis kefersteiniana:

Pleurothallis marthae:

Centroglossa macroceras:

Vabatahtlikud ja ametlikud asjamehed jõudehetkel:

Klientide ligimeelitamiseks lähevad käiku igasugused võtted – Peter Kopf müügihoos:

Soojamaameestel pidi suisa müts peas olema – orhideeaednikud Malaisiast:

Selliseid hindu võis Dresdenis näha – need ei ole tugrikud ega jeenid, tegu on ikka päris eurorahaga:

Meie lemmikorhideed:

Viimane pilt Dresdenist: näitus on läbi, aga kuidas see väsinud vanainimene keset hoogsat pakkimist pruukosti võtma sattus, oli mõistatus kõigile:

Palju juttu siia piltide vahele mahtunud. Dresdeni näitus ongi selline sündmus, mida peab kohapeal kogema; sõnad ja pildid on sealse emotsiooni kõrval üsna kahvatud. Pea nädalajagu päevi ja öid läks mööda enne, kui Dresden unenägudest välja jäi. Ehk siis täpsemelt sinnamaani, kui järgmine näitus algas.

Kodu- ja aiandusmess Offenburgis

Kiirel näituste hooajal tegime väikese kõrvalepõike natuke teistsugusesse maailma: osalesime Offenburgi kodu- ja ehitusmessi raames toimunud väikesel orhideenäitusel. Palju ei ole sellest rääkida, väga omamoodi üritus oli see. Püüdsime siiski potentsiaalset publikut arvestades endast parima anda. Kogu kraami kohalevedamiseks tuli vana käru appi võtta. Siin üritab Franz selle kangekaelse elukaga ühist keelt leida:

Kui mõni arvab, et orhideekasvataja elu (loe: töö) on ainult lillepidu, siis siin väike vihje, millistes tingimustes tuleb töötada. Taustaks võib ümiseda viisikest “Jälle olen kõhuli ma vankri all…”:

Selline nägi meie seekorde näitusestend välja:

Vabu hetki ei kasuta orhideekasvataja kunagi kurjasti – kolleegid puhkehoos:

Orhideed seekord väga kaamera ette ei kippunud, küll aga jäi igasugu muud huvitavat silma ja pildile. Näiteks võis endale messilt soetada helendavaid taldrikuid (lennuomaduste kohta info puudub):

Aiapäkapikud on minevikutrend, palju moekam on põõsaste vahele paar aiapõrsast poetada:

Nagu moega ikka, on võimalusi palju. Kui põrsas ei lähe kohe üldse mitte, siis võis valida ka igasuguseid teisi kujusi igale maitsele ja maitsetusele:

Valisime endale ka uue basseini aeda:

Meil olid väga toredad naabrid. Üks neist tegi puuskulptuure. Abstraktseid.

Konkurentsitult parima show tegi meie teine naaber, kes päev otsa täitsa vabalt varbaid liigutas. Nagu Kingpool. Ja mitte ainult niisama, vaid ka klaasitükkide ja rannakivide peal trampides:

Kui pilt niipalju ei ütle, kui tuhat sõna, siis lisan juurde, et tegu on paljajalukäimisekingadega. Kahjuks jäi meil kaup katki, sest hoolimata suurest värvivalikust olid saadaval ainult ilma kontsata mudelid. Küll aga oli meie naabrinnal suur äratundmisrõõm, kui kaks paari veel suurema varbaliigutamisvabadusega jalavarjusid võrdlusmomenti pakkusid:

Nostalgiaga vaatasin igal hommikul ja õhtul messihalli kõrval asuvat Hurbert Burda Media peakontorit: olid ajad, kui õmblusmasina teine nimi oli Singer ja moeajakiri võrdus Burdaga:

Igasugu huvitavaid, imelikke ja naljakaid asju sai sel üritusel ära nähtud. Me ei lasknud ennast kogu sellest melust väga häirida ja tegime ikka rõõmsasti oma tööd:

Pikalt kodus istuda ei malda ka nüüd. Pakime kohvrid lahti ja kokku, laadime autod jälle täis ja sel korral võitleme suisa kahel rindel. Tiim Franz-Liina Dresdenis ja tiim Johannes-Thomas kaevub maa alla Klagenfurtis.

Kolleegidel külas

Eelmisel nädalavahetusel oli meil meeldiv võimalus taaskord olla külalisteks lahtiste uste päevadel Müncheni külje all Orchid and More’s, kellega meid seob juba üle 10 aasta pikkune koostöö. Lisaks oma taimede müügile saab kohtuda vanade ja uute klientidega, vahetada kogemusi ning arutleda niisama maailma asjade üle. Ning mis alati huvitav: kiigata ka Winfriedi ja Herberti orhideekogudesse.

Kasvuhooned olid huvitavad nagu ikka, kuigi õisi oli vähevõitu. Ka München vaevles sel talvel valguse puuduse käes. Paar päeva tagasi avaldatud ilmastatistika põhjal oli Saksamaal viimase kolme kuu jooksul 96 tundi päikest. See teeb pisut rohkem kui tunni päeva kohta, mis on aegade algusest saadik kõige pimedam talv siinmail. Loodetavasti järgmine ei tule polaarööga…

Mõned õied püüdsin siiski ka kaamerasse ja üht-teist muud huvitavat ka.

Üks orhideehuviline proua tuli näitama oma Aerangis rhodostictat, mis kasvab täiesti normaalsetes elutoa tingimustes. Taim nägi oma rohkete juurte ja viie õievarrega väga kobe välja:

Franz ja Winfried räägivad tõsist juttu:

Herbert oli ka täitsa kohal, aga suutis alati kaamera eest kõrvale põigelda…

See ei ole kuivanud kõrkjas. On hoopis (ikka veel) talvituvad Dendrobiumid:

Mõned olid ka juba ärganud, näiteks Dendrobium glomeratum, mis ehk rohkem tuntud nime Dendrobium sulawesiense all:

või Dendrobium bellatulum:

Seinal rippus tore karvane roheline vaip – Dichaea squarrosa:

Laual oli pisut teistsugune vaip – paar ruutmeetrit Bulbophyllum odoratissimumi:

Lihtne elegants – Dendrochilum convallariiforme:

Kasvuhoonetes oli ka teisi kaameramehi – DOG ametlik fotograaf Werner Holzmann:

Õhtuhämarus varjutab kasvuhooneid. Esiplaanil Bulbophyllumid, taamal Paphiopedilumid ja Dendrobiumid:

Kaks huvitavat päeva läksid lennates. Meie olime rahul – Franz pildi peal, mina pildi taga:

Orhideenäitus Villachis

Järgmine näitus viis meid Lõuna-Austriasse, ca 60 000 elanikuga Villachi linna. Nagu tavaliselt, on kohalviibimise aeg napp ja turistipilguga linna ei näinud, kuid hotelliaknast oli silmatorkavamad vaatamisväärsused hotellid, külalistemajad, pansionid. Pole ka ime, sest linna ümbritsevad Alpide nõlvad. Meie sealviibimise ajal olid nad küll enamuse ajast udusse mähkunud…

Meie mõlema jaoks oli see esimene kord Villachi näitusel osaleda, seega ei osanud midagi oodata või arvata. Vastuvõtt oli aga lausa kuninglik. Võtan mütsi maha korraldajate ees, kes tegid uskumatu töö, et näitusel osalejate ja külastajate olemise koduseks muutsid. Näitusestendid olid väga kenasti ette valmistatud, iga päev oli hulk kohaliku orhideeühingu liikmeid vabatahtlikuna abistamas alates piletimüügist kuni toitude-jookide serveerimiseni. Näitusel olid kogu aja kohal ka kohaliku Kärntneri orhideeklubi esimees Adolf Koffler ning Austria Orhideeühingu president Erich Wildburger. Kahel päeval tegid näitusest ülevaate ka kaks erinevat telekanalit.

See oli üks neid pikemat sorti näitustest, kus pidulikud avasõnad öeldi juba kolmapäeva õhtul. Esimesed taimed sain sisse pakkida juba enne ametlikku algust. See on korraldajate privileeg – juba lahtipakkimise ajal käivad uudishimulikud kastid-riiulid läbi ja nopivad haruldasemad või huvitavamad taimed välja. Näitusel osalesid peale meie veel Peter Kopf ja Franz Glanz Saksamaalt ning Alois Handlbauer Austriast. Oma näitusestendi panid välja ka kohalikud orhideehuvilised ning oma sininillesorte näitas Gerhard Raschun junior.

Franz Glanz tööhoos:

Miniatuuride kapike – mahub iga orhideehuvilise koju ja mahutas kaheksa taimekest:

Sophronitella violacea:

Dendrobium bellatulum:

Tundmatu Paphiopedilumi hübriid:

Väga värske hübriid – alles 21.12.2012 registreeritud Paphiopedilum Wössner Malidru (malipoense x druryi) Franz Glanzilt:

Paphiopedilum vietnamense Alois Handlebauerilt:

Laeliocattleya Shellie Compton meie kollektsioonist:

Dendrobiumite luksus:

Sini(ja igasugu muud värvi)lilled ehk sinilillede (Hepatica japonica) sordid:

Sinilillede vahel olid ka mõned orhideed end mugavalt äraolema sättinud. Läbi akna võib aimata väljas laiutava lume kogust:

Näitusetaimi ja -stende hindas seekord orhideeaednikest žürii, keda juhtis Erich Wildburger:

Neli näitusepäeva läksid lennates ja juba me valmistume järgmiseks sõiduks Itaaliasse.