Peatage suvi!

18 08 2018

Peatage suvi! Ma tahan maha minna! Mitte, et mulle suvi ei meeldiks, aga see palavus on liig mis liig. Rääkimata sellest, et orhideesid ei jõua ära kasta. Mul ei ole neid kodus liiga palju, ausõna. Täpselt viisteist kuukinga ja üks dendroobium. Ma olen kastmise enda jaoks hästi lihtsaks teinud: väetisega rikastatud vihmavesi ümbrispotti, siis hommikusöök ja nii umbes-täpselt poole kuni täistunni pärast saab vee jälle välja valada. Tavaliselt saan seda protseduuri korrata iga 5-7 päeva tagant.

Kuukingad ümbrispottides

Aga see suvi on täiesti pöörane! Täna on laupäev ja neljapäeval, see tähendab kaks päeva tagasi kastetud kuuking näeb välja nii:

Nagu pildilt näha, on juured kuivad.

Eks homme siis jälle kastame…

Advertisements




Orhideedel on pesupäev

30 07 2018

Lapsepõlvest meenub üks armas lasteluuletus, mis algab sõnadega: “Pinni ja panni, meie lähme vanni…”. Vann jääb tehnilistel põhjustel ära, sest kõik orhideed korraga vanni ei mahu. Küll aga käivad nad vastavalt vajadusele duši all. Praeguse kuuma ilmaga kolisin pesupäeva aeda murelipuu varju. Aga muidu oli kõik nagu luuletuses, ka seep.

Orhideepesu

Orhideede pesupäev

Pildil on taimed veel enne tualetti, aga lisaks dušile said taimed ka põhjalikult üle vaadatud, kuivanud või liiga pikaks veninud õievarred lõigatud ning puhtaks ka ümbrispotid.

Ühtlasi sai veelkord kinnitust arvamus, et vähemalt mõned orhideed vajavad uut potti või suisa kasvuhoonesse kolimist – aknalauad kahjuks ei veni.

Väike pott

Pott kipub väikeseks jääma

Palju lehti

Lehti on nii tihedalt, et kastekannuga ligi ei pääse.





Jälle Dresdenis

10 04 2014

Dresdeni näitus on nagu jaanipäev: see on igal aastal ja seda ei saa vahele jätta. Ja ega ei taha ka. Ikkagi suurim näitus Euroopas ja isegi, kui enam ei usu, siis on iga kord midagi uut vaadata. Rääkimata neist toredatest inimestest, keda ei ole pikemat aega näinud. Tervelt kolm nädalat, mis on eelmisest suurest näitusest möödas 😀

Ka sel aastal olid ettevalmistused tõsised. Õigemini algasid need juba eelmisel aastal, sest ka sel korral oli meie teha näitusestend, mis tervitab külalisi peasissekäigust sisenedes. Neid täiskritseldatud pabereid, mis lõpuks formuleerusid korralikuks plaaniks!

Lihtne arusaam näituse ülesehitamisest on selline. Valid kasvuhoonest mõned kaunisti õitsvad taimed välja, asetad need kunstipäraselt näituse korraldajate poolt ettevalmistatud stendile vaheldumisi roheliste taimedega, lisad nimesildid ja imetled mõned minutid oma kätetööd. Reaalsus on natuke erinev, vähemalt Dresdenis.

DSC_5737 (Large)

Me tarisime paika 120 euroalust ja katsime kõik kilega. Paigutasime stendile terve talve jagu küttepuid puutüvede ja kaseokste näol ning rohkem kui 2300 liitrit männikoort. Vooderdasime tiigikesteks 100 ruutmeetrit basseinikilet ja ääristasime veekogud ning osaliselt ka stendi 80 turbaplokiga. Pügasime paljaks 60 kuukinga ja 10 vandat, et kaunistada kaks basseini siniste ja valgete õitega. Riputasime lae alla 35 vandat. Tekistasime kärbsepüüdjatele turbavanni. See oli ettevalmistus. Meie mees- ja naiskonda toetasid nii alpinistid…

DSC_5776 (Large)

…kui tuukrid:

DSC_5778 (Large)

Edasi tuli see, mis eespool mainitud: asetasime näitusetaimed kunstipäraselt roheliste taimedega vaheldumisi, lisasime nimesildid ja läksime dušši alla.

Lõpptulemus sai selline:

DSC_6320 (Large)

Kärbsepüüdjate soo:

DSC_5783 (Large)

Kingariiul:

DSC_5781 (Large)

Ja veel üks – kingi ei ole ju kunagi liiga palju:

DSC_5782 (Large)

Eelpool sai mainitud kaunisti õitsvaid taimi. Neid oli meil ka ikka mõned kaasas. Näiteks Cattleya intermedia erinevates variatsioonides:

DSC_6317 (Large)

Kolm korda oleme nüüd seda suurt avastendi teinud ja kerge südamega anname teatapulga kolleegidele, kes sel aastal nö peaproovi tegid.

Näitus ise oli oodatult rahvarohke – juba pool tundi enne avamist esimesel päeval ulatus piletijärjekord uksest välja. Teistel päevadel olime korralikult akadeemilise veerandtunni varem kohal ja näituse parkla oli sel ajal juba täitumas. Väga palju ringi liikuda ei saanud, sest kollektiivne liikumiskiirus oli enamasti sätitud käimistoega vanaema järgi ning inimeste tihedus ruutmeetrile oli eesti inimesele liig mis liig.

Igal täistunnil algas meie lähedal vee- ja valgusemäng. Seda seadistati näituse avamisele eelneval õhtul ilmselt poole ööni, aga vaatepilt oli muidugi ilus ja meeldejääv. Nii meeldejääv, et siiani reageerin teatavatele muusikapaladele…

DSC_6209 (Large)

Eriti eriliseks tegi seekordse näituse delegatsioon Eestist, kes tõid kaasa ka väikese, aga raske nännikohvri minu emalt. Kaamera unustasin suure sebimisega sootuks, sestap ei ole sellest suursündmusest ühtegi fotosüüdistust.

Dresdeni näitusega on näituste kõrghooaeg läbi ja aeg kasvuhoones igapäevatööd teha. Sellest edaspidi.





Jalutuskäik Lahri linnapargis

15 03 2014

Jalutuskäiguks võtsime tõesti pühapäeva hommikul pooltunnikese ja see oli hästi veedetud aeg. Kuigi mõnes varjulisemas paigas võis tunda talve viimaseid hingetõmbeid, on kevad päästmatult käes! Selline jahe ja mõtlik nagu põhjamaine naine, ei pilla oma ilu ja värve, pigem annab aimu.

DSC_5298 (Large)

Valguse mäng veega:

DSC_5311 (Large)

Kohe-kohe tulevad ka värvid…

DSC_5279 (Large)

Kõik eeldused lubasid ilusat ja pingevaba näitust. Elu, või õigemini surm teeb alati inimese plaanidesse korrektiive, vahel väiksemaid, vahel suuremaid. Kaks päeva enne teeleasumist saime teate näituse ühe korraldaja lahkumisest igaviku radadele… Otsustasime, et parim, mida meie teha saame, on ajavaruga kohal olla, vajadusel ettevalmistustes aidata ja hea näitus püsti panna.

Reede hommikul jõudsime vaiksesse ja inimtühja Lahri linnaparki. Esimesena tulid meie orhideid uudistama paabulinnud.

pfau to box (Large)

Näitusestendid olid seekord pisut harjumuspäratud, kuid ootamatult hästi vaadeldavad.

DSC_5283 (Large)

DSC_5293 (Large)

Paphiopedilumid sirutavad kaelu:

DSC_5291 (Large)

Cattleya intermedia:

DSC_5296 (Large)

Müügipool oli täiesti omaette kasvuhoones, kus laiutasid kõikvõimalikud sukulendid.

DSC_5203 (Large)

Vahel toodi meile mõni turdleht või kukehari ja küsiti hinda. Ausate inimestena palusime siiski need paksukesed laudadele tagasi panna ja soovitasime orhidee valida. Vahel see ka õnnestus 😉

Meil on hea tiim ja hästi toimiv tööjaotus. Minu töökoht palmide all:

DSC_5253

Ja teine pool meie tiimist sõiduvees:

DSC_5243 (Large)

Kogu näituse aja oli paabulindude valvsa silma all. Parema ülevaate saamiseks võtsid nad vaatluspositsiooni kasvuhoone katusele jälgides sealt avatud akende kaudu all toimuvat.

Poseerisid need edevad olevused hea meelega ja inimesse st minusse suhtusid rahuliku tolerantsusega.

DSC_5341 (Large)

Lisaks paabudele trügisid avatud aknast sisse ka liblikad (mul tuleb kuldselt kirju suvi!) ja mesimummid. Viimased ei olnudki nii teretulnud, kuna kippusid orhideesid tolmeldama. Selle tulemus on teadagi – õis närbub, kuna on oma otstarbe täitnud:

DSC_5348 (Large)

Hoolimata ehmatavast algusest oli see näitus tõesti pingevaba ja mõnusalt hubane. Just paras lõpetus hooaja esimesele poolele enne tõsist pingutust Dresdenis.





Bad Salzuflen: sool, turvas ja karneval. Mõni orhidee ka.

14 03 2014

Seekordne näitus tuleb püsti panna turba sisse. MIS MÕTTES?!?! Kõigepealt paneme orhideed turbasse, siis anname kord nädalas napsuklaasitäie vett. Väetame loomulikult orhideeväetisega, aga ettevaatuse mõttes teeme poole lahjema lahuse ja kasutame seda kaks korda harvemini kui pudeli peal kirjas.

Nii hulluks asi siiski ei läinud. Orhideed kastsime ja väetasime kodus ilusti ära. Mõned õitsvad saime näitamiseks kaasa ka võtta, kuigi hooaeg hakkab taimedele juba väsitavaks muutuma. Turba sisse ehitamine oli arvatust lihtsam, kuid määrivam. Juba taimede paigutamise ajal näitas turvas oma puudusi – märjalt oli ta taimedele hea taust, kuivades jäi järele ähmane pruun…

DSC_4995 (Large)

Meil oli kaasas paar ilusat Veenuse kingakest, üks piimašokolaad, teine bitter.

DSC_5155 (Large)

Isegi Epicattleya Rene Marques kaotas peaaegu kogu värvi:

DSC_5153 (Large)

Selle koha peal loobus minu kaamera orhideede pildistamisest ja võttis silma ette muud objektid. Orhideenäitused on toredate inimeste kogunemiskohad. Näiteks meie vasakul käel olid väga toredad orhideekasvatajad Malaisiast härra Tan’i isikus:

DSC_5093 (Large)

Meie paremal käel ei olnud Mailis Repsi, vaid hoopis Sandra Altenburg Odebrecht Brasiiliast:

DSC_5009 (Large)

Ja meie vastas alati heatujuline Peter ‘MacGyver’ Kopf, kes kahe orhidee müümise vahepeal teeb ka ehitus-remonttöid:

DSC_5017 (Large)

Ma võin täiesti puhtast südamest kinnitada, et hea tuju ei olnud põhjustatud Bad Salzufleni tervistavast kliimast. Nimelt on see piirkond tuntud oma lugematute mineraalveeallikate poolest ning on välja teeninud hüüdnime “Saksamaa raviaed”. Näitusehalli sissepääsu kõrval oli väga omapärane astelpaju okstest sein, mida mööda voolas mineraalvesi ja mida katsid mitmes kohas kobrutavad soolakristallid. Pilti kahjuks ei teinud, kuid ilus ilmaga ettekujutuse saab siit. Meie nägime seda seina ainult pilves ilmaga ja see oli kogu aeg ähmaselt pruun…

Vahepeal läks ka kaameral tuju paremaks ja mõned uhkemad õied said ka pildile püütud. Näiteks Paraphalaenopsis labukensis, mille õied olid ähmaselt pruunid:

DSC_5035 (Large)

Pisut värvirõõmsam oli Phaius Queen Magrethe:

DSC_5055 (Large)

Võimas Oerstadella centradenia puhmas pimestas juba pruuniga harjunud silmi:

DSC_5113 (Large)

Näitusel oli isegi mõni päris orhidee – Phalaenopsis palens x (Barbera Moler x venosa):

DSC_5121 (Large)

Huvitavate pruunide õitega Pleurothallis garganthua:

DSC_5137 (Large)

Paljude Zygopetalumi hübriidide esivanem Zygopetalum crinitum:

DSC_5171 (Large)

Bad Salzufleni näitus toimus karnevali kõrgajal: näitusele järgnev esmaspäev oli Rosenmontag – karnevali kulminatsioon. Õnneks ei ole Nordrhein-Westfalen just piirkond, kus karnevali väga aktiivselt tähistatakse, kuid kahjuks oli selleks piirkonnaks meie hotell. See oli tüüpiline Saksa külalistemaja, kus omanik peab kohvikut või restorani ja rendib välja tube. Meie pererahvas võttis karnevalist viimast. Juhuks, kui äratuskellast, dušist ja kohvist äratamiseks ei piisa, siis hommikukloun raputab ka viimase unimütsi ärkvele. Tuba oli muide sisustatud maitsekalt, ähmaselt pruunides toonides…





Reichenbachi pärandus

21 02 2014

Päikeselisel neljapäevahommikul võtsime ette külastada teist Viinis toimuvat orhideenäitust – Naturhistorisches Museum (tõlkes võiks see olla Viini Loodusajaloo Muuseus) näitas saksa orhidoloogi Heinrich Gustav Reichenbachi (1823-1889) pärandatud orhideeherbaariumit ja raamatuid. Reichenbach oli üks XIX sajandi tuntumaid orhideespetsialiste, kes peale John Lindey surma 1865 kujunes oma ala juhtivaks autoriteediks. Ta töötas erakorralise botaanikaprofessorina Leipzigis ning alates 1863 kuni surmani Hamburgi Ülikooli Botaanikaaia direktorina.

See aeg oli orhideeküttidele erakordselt huvitav, senitundmatuid liike saadeti Euroopasse sadade kaupa. Reichenbachi ülesandeks oli saadetud taimed kirjeldada, üles joonistada ning uutele taimedele nimed anda. Ta nimetas või osales ca 1200 orhideeliigile nime andmisel. On väidetud, et ta ei olnud just kõige isetum teadlane ja oma tähtsuse rõhutamiseks nimetas ta ühe Lõuna-Ameerikast pärit orhideeperekonna Aa, kindlustades sellele igaveseks orhideede tähestikulises nimekirjas esimese koha.

Selline näeb välja tolleaegne taimejoonistus – pildil kujutatud Paphiopedilum superbiens (Reichenbachi nimetatud Cypripedium superbiens):

DSC_4511 (Large)

Ühele lehele on kokku pandud Zygopetalum obtusatumi herbaariumieksemplar kahe seemnekupraga, joonistus ja taime kirjeldus:

DSC_4523 (Large)

Veel üks herbariseeritud orhidee – Pleurothallise liik:

DSC_4507 (Large)

Sellises pakis saabusid orhideed laiast maailmast Euroopasse. Võib aru saada, miks sealt palju peale herbaariumi järgi ei jäänud:

DSC_4479 (Large)

Oma testamendis pärandas Reichenbach orhideeherbaariumi, joonistustega kirjeldused, raamatukogu jm üllatuslikult Viini Loodusajaloo Muuseumile. Kõigi ootuste kohaselt pidi pärandus minema Kew Botaanikaaiale või vähemalt jääma Saksamaale. Päranduse mahust ettekujutuse saamiseks vaid niipalju, et testamendis oli mainitud 700 000 herbaariumilehte. Peale pärandi inventuuri oli täpsustatud lehtede arv 950 000, mis tänapäevalgi moodustab ca 18% kogu Viini Loodusajaloo Muuseumi säilikutest. 1889. aasta mai lõpus jõudis nelja raudteevagunisse pakitud kogu Viini … selleks, et 25 aastaks jääda üldsusele suletuks! See klausel pärandi tingimustes tekitas palju segadust, kuna sel ajal kirjeldati ja nimetati paljud orhideed topelt, mis omakorda põhjustas peavalu taksonomistele.

Reichenbachi kirjelduste ja jooniste põhjal panid saksa orhideeteadlane Frederick Sander ja inglise loodusmaalija Henry Georg Moon kokku neljaköitelise orhideeakvarellide kogumiku. Austusest tunnustatud teadlasele nimetati see Reichenbachiaks. Näidiseks sealt Laelia automnalis xanthotropis:

DSC_4487 (Large)

Lisaks Reichenbachile vääris näitusel märkimist ka Charles Darwini panus orhideede uurimisse. Nimelt oli ta Angraecum sesquipedale õit nähes veendunud, et peab eksisteerima putukas, kes on võimeline tolmeldama sellist õit. Angraecum sesquipedale õies asub nektar 42 cm pikkuse kannuse põhjas! Selline liblikas leitigi – 21 aastat peale Charles Darwini surma!

DSC_4498 (Large)

Vaatamist oli näitusel ka orhideeharrastajatel, näiteks eeskujuks võtta kõige vajalikuga sisustatud kasvuhoone koos korraliku kataloogi ning mõne alkoholis prepareeritud taimega:

DSC_4492 (Large)

DSC_4496 (Large)

Väga vaatamisväärt näitus oli ja kel enne 21. aprilli Viini asja on, soovitan soojalt külastada.





Peaagu kevadises Viinis…

20 02 2014

…toimub 7. Rahvusvaheline Orhidee- ja Tillandsianäitus. Austria poole sõites nägime tee ääres toonekurgesid toimetamas, ega siis kevad enam kaugel olla saa! Aga ärgem rutakem asjade käigust ette!

Näitusele minekul on oluline taimede valik, aga sama oluline on need taimed kõik tervelt kohale toimetada. Viini näitus on eriline selle poolest, et kestab kümme päeva. Koju sõitmiseks ja varude täiendamiseks liiga kaugel, seega tuleb kõik müügiks ja näituseks vajalik korraga autosse mahutada. Pakkimine algas juba kaks päeva enne sõitu. Siiski pidime laadimise ajal mõned kastid ümber pakkima. Kokkuvõttes olime siiski edukad, sest maha jäi ainult üks kastitäis taimi. Kohapeal näitusepinda täites selgus, et taimi oli oluliselt rohkem kui vaja…

Kui see kangas nüüd ise ennast kinni hoiaks, siis võiks ju ukse kinni panna:

DSC_4112 (Large)

Selline oli minu vaade vasakule ehk siis juhi suunas:

DSC_4113 (Large)

Kast sisaldab taimi, läpakakott lesib kohvri otsas ja minu jalgealust toetab tööriistakast. Pean ka vajalikuks märkida, et kogu see pagas oli kinnitatud.

Kui meie kohale jõudsime, siis oli meie naaber Ching Hua Orchids juba kohal ja pakkis oma kaste lahti:

DSC_4118 (Large) (2)

Näituse ülesehitus algab plaanist ja plaani järgi võtab esimesena koha sisse taust ehk lihtsalt rohelised taimed. Sina seisad siia!

DSC_4136 (Large)

Järgmiseks peaks tulema auk tiigi ja väikese kose jaoks. Midagi labidale ei meeldinud, võib-olla see, et koorepuru alt tuli betoonpõrand liiga kiiresti vastu:

DSC_4159 (Large)

Orhideed armastavad kõrget õhuniiskust. Ei ole midagi paremat, kui õitseda kose katusel:

DSC_4167 (Large)

Kosk ja tiik on valmis. Töötame nii kiiresti, et isegi kaamera ei püüa. Taimi näitamiseks on veel kastide kaupa ja need tuleb kõik ära mahutada:

DSC_4176 (Large)

Paigutasime, mis me paigutasime, aga paar kastitäit jäi ikka üle.

Ülesehitamise päeval oma alast väga palju kaugemale ei jõudnud, aga lähimate naabrite ehitusstiilid sain ikka jäädvustatud. Näiteks meie vastas oleva Brno Botaanikaaia näitsikud ühendasid töö akrobaatikatreeninguga:

DSC_4165 (Large)

Ungari firma Marczika neiu perenaiselik lähenemine:

DSC_4171 (Large)

Erinevalt eelmistest aastatest kutsus Viini Orhideeühing seekord põhjanaabrid appi ning näitusestende hindasid Saksa Orhideeühingu asjatundjad.

DSC_4191 (Large)

Mõnes mõttes on hindamine sarnane iluuisutamise või mõne muu ilusa spordialaga. On küll teatud reeglid-soovitused ja “no-go’d”, aga tulemus sõltub palju näituse üldisest tasemest, taimede kvaliteedist, millele lisandub annus subjektiivsust.

Lisaks ametlikule hindamisele saab arvamust avaldada ka iga külastaja. Hääletus kestab kuni reede õhtuni ja võitjat ootab lisaks aule ja kuulsusele ka kena auhind.

Kui näitusepool valmis, siis saame aega ka müügipinna paika sättimisega. Nagu alati – ruumi on liiga vähe! Eriti kui arvestada näituse pikkust ja sellele vastavat kogust taimi. Franz on selles osas mulle vabad käed andnud, sest tema jaoks on see töö kaos enne katastroofi. Rahuloluks mul veel põhjust ei ole, harjutada tuleb nii kiiruse kui selguse suunas, aga siin on üles rivistatud meie pakutud looduslikud liigid:

DSC_4279 (Large)

Ilma aknalauahübriiditeta ei suju ükski näitus. Väike värvivalik:

DSC_4283 (Large)

Mõned õied lähivaates:

Näituse pidulikul avamisel toimus ka ühe uue orhideehübriidi ristimine. Ristiemaks väga sõnakas austria poliitik Ulrike Lunacek, orhidee pärines Austria aednikult Alois Handlbauerilt (punases särgis). Pildil nimetatuile lisaks veel õhtujuht (vasakult esimene), kelle nimi kahjuks silmist-kõrvust mööda läks ning Viini Orhideeühingu juht (ehk austria keeli opman) Manfred Speckmaier:

DSC_4269 (Large)

Tänaseks on kuus tihedat tööpäeva seljataga. Näitus jätkub ja uus postitus peagi tulekul.








%d bloggers like this: