Orhideede kastmine vol. 2

5 head põhjust, miks ma ei poolda uputamist:

1. Vähe on neid orhideid, mis vajavad kasvutingimuseks sood. Isegi nende puhul ei õigusta uputamine end. Enamik tahavad kahe vihmahoo vahel ära kuivada. Läbivettinud substraadis on seda sama hea teha, kui kaelast saadik vees ennast kuivatada. Need, mis tahavad ühtlast niiskust, on liigniiskuse suhtes enamasti kõige tundlikumad.

2. Uputamine võtab kaua aega. Paari-kolme poti puhul vast mitte nii palju, aga oma kollektsiooni peale kulutaksin vist terve päeva.

3. Uputamine on hea võimalus levitada haigusi ja kahjureid. Loomulikult on ideaalne kollektsiooni kahjuritevaba ja koosneb ainult tervetest taimedest, aga selle tagamise oluline osa on ka kõigi nakatumisviiside vältimine.

4. Uputamise puhul on alati oht, et vett satub lehtede vahele või monopodiaalsete orhideede kasvupunkti. Tulemuseks ühe või mitme lehe kaotus, halvemal juhul terve taime hukutav mädanik.

5. Uputamine on vägivaldne tegevus. Niisamuti nagu orhideede uputamist taunin ma ka laevade, kassipoegade, murede jms uputamist.

Orhideede kastmine

Tegelikult võiks see jutuke üsna olemata olla või siis sisaldada ainult ühte soovitust: andke oma orhideedele vett võimalikult sarnaselt looduslikule “kastmisele”.  Mis seal siis keerulist on? Ega ei olegi. Tuleb ainult teada, kui tihti, kui palju ja millise temperatuuriga vett taevast tuleb. Seega pange oma kodus kord päevas sadama troopiline vihm ning tekitage tuul, mis kuivatab lehtede vahele kogunenud vee enne, kui see jõuab tekitada mädanikku. Ilmselt ei ole see enamike inimeste kodudes reaalne…

Proovime siis teistmoodi. Kodus kasvavad orhideed enamasti potis, mõned ka ilma substraadita korviga klaasvaasis või ploki peale monteerituna. Peale hommikukohvi võtame orhideede kastmise ette. Esimesena lähevad vanni korvis kasvav Vanda denisoniana. Juured on juba hallid ja suisa nõuavad vett.

 Vannivesi on soe ja seda on täpselt niipalju, et ainult juured vette ulatuvad. Peale vanni on taim rõõmus ja roheline.

Siis on järg plokitaimede käes. Neid ootab soe dušš. Ikka jalatallast pealaeni.

Vahelduseks pilk orhideefoorumisse ja siis potitaimi värskendama. Kastekann on orhideede jaoks täpselt sama hea abivahend kui mistahes teise toalille jaoks. Ajapikku tekib kogemus hinnata kui palju tuleb kannu iga poti kohal kallutada, et piisav kogus vett kätte saada. Vahel on abi ka läbipaistvast potist ja daltonismi testist – see teeb algaja kastja elu näiteks kuukingadega päris lihtsaks. Mulle meeldib mõnda taime ka savipotis kasvatada – eriti neid, mis suured ja rasked. Siin tuleb appi vana hea “sõrm potti”-test.

Hea abivahend on ka pritsipudel, sest orhideejuured on epifüütidele omaselt kasvatamatud ja kipuvad vägisi potist välja ronima. Ainult substraadi kastmisest ei aita ja õhu käes kasvavaid juuri tuleks ka kastmiste vahepeal piserdada.

Saigi selleks korraks ring tehtud. Nüüd võiks ühe tassi teed võtta ja midagi hommikusöögiks hammustada.

Minu kuukingad

Phalaenopsis Brother Pico ‘Sweetheart’

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean tunnistama, et hoolimata oma nõrkusest orhideede vastu ei ole kuukingad just minu suurimad lemmikud. Nad meeldivad mulle, aga adrenaliin väga ei tõuse. Mõned mul siiski on ja erinevatel aegadel on nende õitest ka pilte tehtud. Enamik loomulikult jällegi Merle tehtud, aga mõned olen ka ise kaamerasse püüdnud.  Siin nad on:

Kõige punasem, mida ma näinud olen. Ühtlasi ka katsejänes kasvatamisel puhtas kergkruusas.

Üks leetreid põdev lapsuke, kes ei tea, kas olla pelooriline või mitte. Esimesel õitsemisel olid õied peloorilised, teisel katsel ainult üks pool sümmeetriliselt õievarre suhtes. Ootan kolmandat õitsemist, loodetavasti tuleb ikka kuuking:

Mittelemmikutest lemmikumad on puhtad värvid:

Kui miski minus üldse kuukinga peale värelema hakkab, siis peab selle põhjust otsima kollases õies:

Või siis puhtad värvid väikese kiiksuga:

Meelitamisel tuleb kasuks ka pisike õis:

Täiesti kindel sisenemiskeeld on Phalaneopsise hübriidile nimega ‘Veenilaiendid’:

Rohkem halbu näiteid mul ei ole – kõik ülejäänud tapeediga mittesobivad kuukingad – lillakasroosad, arlekiinid, lillade täppidega – on käinud ja läinud…kusagile mujale.

Paphiopedilum Rosy Dawn

Üks peaaegu valge kaunitar, kel vanust juba 75 aastat! Sugupuus on kõige suurema osalusega esindatud Paphiopedilum insigne (50%), ülejäänud poole on andnud Paphiopedilum spicerianum, Paphipedilum bellatulum, Paphiopedilum niveum, Paphiopedilum druryi ja Paphiopedilum villosum. Aretuse tulemuseks on ühtlaselt rohelised lehed ning õrnalt kollakasrohelise ja/või roosaka alatooniga õis, mis ca nädal peale avanemist kahvatub peaaegu valgeks. Tedretähnid ei kaunista mitte ainult Pipi Pikksukka, vaid ka vanaproua Rosyt 😉

Tegu on levinud ja harrastajate seas armastatud hübriidiga eelkõige oma lihtsalt ilusa välimuse ning vähenõudlikkuse tõttu. Ilmaasjata ei ole Paphiopedilum insigne üks kolmest kõige enam aretuses kasutatud looduslikust liigist. Suisa nii vähenõudlikuks peab Harold Koopowitz teda, et peab eriliseks andeks selle taimega ebaõnnestumist! Püüan oma talenti vaka all hoida ning oma taimesse ikka hoole ja armastusega suhtuda. Vanaproua Rosy Dawn kasvab mul koos teiste paphidega põhjapoolsel aknal ja lepib nii loodusliku valguse, keskkütte ja 40-60% vahel kõikuva õhuniiskusega. Kõrgest east hoolimata on ta krapsakas kasvaja ning loodetavasti näen minagi kunagi oma taime suure puhmana, mida katab õhuline pilv valgeid õisi!

Pildid on teinud Merle.

Paphiopedilum Norito Hasegawa

Paphiopedilum Norito Hasegawa on 1992. aastal Terry Rooti poolt registreeritud hübriid, mille vanemateks on Paphiopedilum malipoense ja Paphipedilum armeniacum. Oma nime on ta saanud tuntud orhideekasvataja ja paphide populariseerija Norito Hasegawa järgi. Välimuselt meenutab hübriid pigem malipoenset, eriti mis puudutab õie kuju ja õievarre pikkust, kuid õis on suurem kui kummalgi esivanemal. Samuti lisab armeniacum talle kollakamat tooni, nii et õie värvus võib varieeruda erinevates toonides kollase ja rohelise vahel. Kahjuks ei ole hübriid pärinud malipoenselt lõhna, kuigi kirjanduse andmetel on mõningatel kloonidel olnud tunda kerget vaarikalõhna. Kasvutingimustelt on Norito Hasegawa väga sarnane parvisepalumi grupi liikidele.

Minu taim kasvab põhjapoolsel aknalaual ja saab ainult looduslikku valgust. Õnneks on seda kogu raha eest, sest ainsaks valguse varjajaks on pilved ja kajakad. Temperatuur jääb talvel 15-23 kraadi vahele, suvel võib päikeseliste ilmadega ka mõnevõrra kõrgem olla. Kastmisel ja väetamisel jälgin aastaaegade rütmi ja kütteperioodi. Kuna kõik paphid on tundlikud soolade suhtes, siis väetan pigem lahjema lahusega ja sagedamini. Samuti on oluline iga-aastane ümberistutamine (äärmisel juhul võib seda teha ka iga kahe aasta järel). Uus võrse kasvab lühema või pikema risoomi tippu, mis jääb küll lühemaks kui malipoense oma. Kuna suurim viga paphide kasvatamisel on liiga suur pott, siis sobivad eriti parvisepalumitele laiad ja madalad potid. Sobivates tingimustes võib taim aasta jooksul kasvatada mitu uut rosetti. Need võivad õitseda kohe peale küpsemist, kuid vahel ka aasta-paari pärast.

Üldiselt peetakse Norito Hasegawat kergesti kasvatatavaks ning algajale igati sobilikuks hübriidiks. Minu kogemused ainult kinnitavad seda väidet. Soetasin taime ühe rosetiga, esimesel aastal lisandus üks, teisel aastal juba kolm uut rosetti. Lehed on 10-15 cm pikad, õievars oli eelmisel aastal 50 cm pikk, õie läbimõõt 12 cm. Pildid ongi pärit eelmise aasta õitsemisest. Õis avanes veebruaris ning püsis üsna mitu nädalat. Sel aastal õitseb siis esimene minu juures kasvanud rosett, õievars on saavutanud peaaegu täispikkuse ning pung on juba avanemas. Täie ilu peaks ta saavutama nädala pärast.

Lisaks oma kogemustele oli selle jutu kirjutamisel abiks Harold Koopowitz’i raamat “Tropical Slipper Orchids”. Pildid on teinud Merle.