Orhideenäitus Villachis

Järgmine näitus viis meid Lõuna-Austriasse, ca 60 000 elanikuga Villachi linna. Nagu tavaliselt, on kohalviibimise aeg napp ja turistipilguga linna ei näinud, kuid hotelliaknast oli silmatorkavamad vaatamisväärsused hotellid, külalistemajad, pansionid. Pole ka ime, sest linna ümbritsevad Alpide nõlvad. Meie sealviibimise ajal olid nad küll enamuse ajast udusse mähkunud…

Meie mõlema jaoks oli see esimene kord Villachi näitusel osaleda, seega ei osanud midagi oodata või arvata. Vastuvõtt oli aga lausa kuninglik. Võtan mütsi maha korraldajate ees, kes tegid uskumatu töö, et näitusel osalejate ja külastajate olemise koduseks muutsid. Näitusestendid olid väga kenasti ette valmistatud, iga päev oli hulk kohaliku orhideeühingu liikmeid vabatahtlikuna abistamas alates piletimüügist kuni toitude-jookide serveerimiseni. Näitusel olid kogu aja kohal ka kohaliku Kärntneri orhideeklubi esimees Adolf Koffler ning Austria Orhideeühingu president Erich Wildburger. Kahel päeval tegid näitusest ülevaate ka kaks erinevat telekanalit.

See oli üks neid pikemat sorti näitustest, kus pidulikud avasõnad öeldi juba kolmapäeva õhtul. Esimesed taimed sain sisse pakkida juba enne ametlikku algust. See on korraldajate privileeg – juba lahtipakkimise ajal käivad uudishimulikud kastid-riiulid läbi ja nopivad haruldasemad või huvitavamad taimed välja. Näitusel osalesid peale meie veel Peter Kopf ja Franz Glanz Saksamaalt ning Alois Handlbauer Austriast. Oma näitusestendi panid välja ka kohalikud orhideehuvilised ning oma sininillesorte näitas Gerhard Raschun junior.

Franz Glanz tööhoos:

Miniatuuride kapike – mahub iga orhideehuvilise koju ja mahutas kaheksa taimekest:

Sophronitella violacea:

Dendrobium bellatulum:

Tundmatu Paphiopedilumi hübriid:

Väga värske hübriid – alles 21.12.2012 registreeritud Paphiopedilum Wössner Malidru (malipoense x druryi) Franz Glanzilt:

Paphiopedilum vietnamense Alois Handlebauerilt:

Laeliocattleya Shellie Compton meie kollektsioonist:

Dendrobiumite luksus:

Sini(ja igasugu muud värvi)lilled ehk sinilillede (Hepatica japonica) sordid:

Sinilillede vahel olid ka mõned orhideed end mugavalt äraolema sättinud. Läbi akna võib aimata väljas laiutava lume kogust:

Näitusetaimi ja -stende hindas seekord orhideeaednikest žürii, keda juhtis Erich Wildburger:

Neli näitusepäeva läksid lennates ja juba me valmistume järgmiseks sõiduks Itaaliasse.

Orhideenäitus Nürnbergis

Selle hooaja esimene näitus oli meie “koduklubis” – Nürnbergis. Näitus toimus 8.-10. veebruaril Nürnbergi pimedate ja vaegnägijate koolis. Seekord ei jäänud me lootma korraldajate pakutavale materjalile ja võtsime oma epifüüdipuu kaasa: plaanisime sinna paigutada kuus üsnagi suurt Laelia ancepsit.

Sõitmine oli nagu naaberkülla, ainult üks tund võrreldes tavapäraste 4-7 tunniste sõitudega. Show ülesehitamine võttis pisut rohkem aega kui plaanisime – eks oli hooaja algus tahab natuke soojenemist ja neid Laeliate ülemeetriseid õievarsi andis sättida. Kodus pakkides saime jagu kolmest, näitusel veel kahest, õnneks jäi veel piisavalt järgi. Suurt medalisadu just ei oodanud, sest see talv on erakordselt pime olnud ja seda on õitsemiste pealt hästi näha. Paphiopedilum Fanaticum ja Laelia anceps olid ootuspärased medalitoojad, Cymbidium kanran aga väike üllatus. Allpool veel mõned pildid näitusest.

Erinevad kasvatajad – erinevad töömeetodid:

Müügistendile lähenesime loominguliselt – vandad leidsid endale koha korvpallikorvis:

Laelia anceps var dawsonii:

Laelia anceps:

Cymbidium kanran:

Paphiopedilum Fanaticumi pilti kordama ei hakka, kuna näitusetingimused ei soosi just heade fotode tegemist – mitte et kodutingimustes tehtud mul just palju paremini välja kukuks, aga siin postituses on mõnevõrra parem pilt.

Show tšempion – Coelogyne cristata Franz Glanzilt:

Hõbemedali vääriline Catasetum Rebecca Northen DOG Ingolstadti grupilt:

Väike ja värviline Mediocalcar biflorum firmalt Großräschener Orchideen:

Nii peaks välja nägema orhideesõbra aknalaud:

Dendrochilum wenzelii Kopf Orchideen’lt:

Paphiopedilum venustum forma aureum Cramer Orchideen’lt:

Paphiopedilum Iansonii Asendorfer Orchideen’lt:

Eria densa korraldaja klubi poolt:

Kolleegid omavahel:

Veel talviseid tegemisi

Paar päeva tagasi tegime esimese soojenduse kevadiseks näituste hooajaks. Panime ühes oma toreda koostööpartneri Fenebergi keti kaupluses väikese orhideenäituse püsti ja nõustasime orhideehuvilisi. Nõustamispäevad toimuvad neljateistkümnes eri poes ja neil päevadel on võimalik lasta oma orhideed asjatundjatel (meil ikka ;)) ümber istutada.

Näituse ehitamine supermarketisse on omaette kunsttükk: ruum on piiratud ja “publik” on natuke erinev tavalise orhideenäituse külastajatest. Kui orhideenäitus on ehitamise ajal külastajatele veel suletud, siis supermarketit selleks ajaks kinni ei panda. Pean tunnistama, et esimesel korral oli natuke imelik kogu rahva ees võimelda (ja seda see näituse ülespanemine tõesti on), aga edaspidi suutsin pealtvaatajad enda jaoks välja lülitada.

Seekordne näitus sai selline:

Ümberistutamise võimalust kasutatakse usinasti, samuti võimalust lihtsalt nõu küsida. Esimesed “patsiendid” jõudsid hommikul juba enne meid kohale.

Tore on näha, et üldiselt ei kardeta küsida, aga vahel satub sekka ka mõni “asjatundja”, kes teab kõike paremini ja rohkem. Paar korda päevas saame kuulda linnalegendi, et orhideesid tuleb kasta kord nädalas viinapitsitäie veega. Legendi paikapidamatust näeb nende muinasjutuvestjate taimede pealt. Lugematud korrad oleme soovinud “terviseks!” ja soovitanud lihtsat värvitesti: roheline vs hall.

Istutamiseks tuuakse väga igasuguseid taimi. Viimati nägime kuukinga, mis võiks vabalt mõne orhideeõpiku näidis olla: pott oli priskeid juuri pilgeni täis, lehed läikivad ja krõmpsud, jäme õievars lehekaenlast pungitamas. Selgus, et taim on aasta tagasi ühel nõustamispäeval ümber istutatud ja ilmselgelt oli ta saanud parima võimaliku hoolduse. Kahjuks enamus meile toodud orhideesid sellele tasemele ei küüni. Oli õnnetuid juuretuid, oli mädanenud kasvupunktiga ja oli lihtsalt lössis lehtedega taimi. Oli ka enam-vähem kobedaid taimi, aga natuke oli ikkagi puudu – toit. Selle kohta kuulsime ka igasuguseid linnalegende ja tulemused on eriti hästi näha kuukingadel, kelle iga järgnev leht on eelmisest väiksem. Igatahes olid meil käed-jalad tööd täis ja jutt jooksis vahel ka kahest eetrist korraga.