Jälle Dresdenis

Dresdeni näitus on nagu jaanipäev: see on igal aastal ja seda ei saa vahele jätta. Ja ega ei taha ka. Ikkagi suurim näitus Euroopas ja isegi, kui enam ei usu, siis on iga kord midagi uut vaadata. Rääkimata neist toredatest inimestest, keda ei ole pikemat aega näinud. Tervelt kolm nädalat, mis on eelmisest suurest näitusest möödas 😀

Ka sel aastal olid ettevalmistused tõsised. Õigemini algasid need juba eelmisel aastal, sest ka sel korral oli meie teha näitusestend, mis tervitab külalisi peasissekäigust sisenedes. Neid täiskritseldatud pabereid, mis lõpuks formuleerusid korralikuks plaaniks!

Lihtne arusaam näituse ülesehitamisest on selline. Valid kasvuhoonest mõned kaunisti õitsvad taimed välja, asetad need kunstipäraselt näituse korraldajate poolt ettevalmistatud stendile vaheldumisi roheliste taimedega, lisad nimesildid ja imetled mõned minutid oma kätetööd. Reaalsus on natuke erinev, vähemalt Dresdenis.

Me tarisime paika 120 euroalust ja katsime kõik kilega. Paigutasime stendile terve talve jagu küttepuid puutüvede ja kaseokste näol ning rohkem kui 2300 liitrit männikoort. Vooderdasime tiigikesteks 100 ruutmeetrit basseinikilet ja ääristasime veekogud ning osaliselt ka stendi 80 turbaplokiga. Pügasime paljaks 60 kuukinga ja 10 vandat, et kaunistada kaks basseini siniste ja valgete õitega. Riputasime lae alla 35 vandat. Tekistasime kärbsepüüdjatele turbavanni. See oli ettevalmistus. Meie mees- ja naiskonda toetasid nii alpinistid…

…kui tuukrid:

Edasi tuli see, mis eespool mainitud: asetasime näitusetaimed kunstipäraselt roheliste taimedega vaheldumisi, lisasime nimesildid ja läksime dušši alla.

Lõpptulemus sai selline:

Kärbsepüüdjate soo:

Kingariiul:

Ja veel üks – kingi ei ole ju kunagi liiga palju:

Eelpool sai mainitud kaunisti õitsvaid taimi. Neid oli meil ka ikka mõned kaasas. Näiteks Cattleya intermedia erinevates variatsioonides:

Kolm korda oleme nüüd seda suurt avastendi teinud ja kerge südamega anname teatapulga kolleegidele, kes sel aastal nö peaproovi tegid.

Näitus ise oli oodatult rahvarohke – juba pool tundi enne avamist esimesel päeval ulatus piletijärjekord uksest välja. Teistel päevadel olime korralikult akadeemilise veerandtunni varem kohal ja näituse parkla oli sel ajal juba täitumas. Väga palju ringi liikuda ei saanud, sest kollektiivne liikumiskiirus oli enamasti sätitud käimistoega vanaema järgi ning inimeste tihedus ruutmeetrile oli eesti inimesele liig mis liig.

Igal täistunnil algas meie lähedal vee- ja valgusemäng. Seda seadistati näituse avamisele eelneval õhtul ilmselt poole ööni, aga vaatepilt oli muidugi ilus ja meeldejääv. Nii meeldejääv, et siiani reageerin teatavatele muusikapaladele…

Eriti eriliseks tegi seekordse näituse delegatsioon Eestist, kes tõid kaasa ka väikese, aga raske nännikohvri minu emalt. Kaamera unustasin suure sebimisega sootuks, sestap ei ole sellest suursündmusest ühtegi fotosüüdistust.

Dresdeni näitusega on näituste kõrghooaeg läbi ja aeg kasvuhoones igapäevatööd teha. Sellest edaspidi.

Jalutuskäik Lahri linnapargis

Jalutuskäiguks võtsime tõesti pühapäeva hommikul pooltunnikese ja see oli hästi veedetud aeg. Kuigi mõnes varjulisemas paigas võis tunda talve viimaseid hingetõmbeid, on kevad päästmatult käes! Selline jahe ja mõtlik nagu põhjamaine naine, ei pilla oma ilu ja värve, pigem annab aimu.

Valguse mäng veega:

Kohe-kohe tulevad ka värvid…

Kõik eeldused lubasid ilusat ja pingevaba näitust. Elu, või õigemini surm teeb alati inimese plaanidesse korrektiive, vahel väiksemaid, vahel suuremaid. Kaks päeva enne teeleasumist saime teate näituse ühe korraldaja lahkumisest igaviku radadele… Otsustasime, et parim, mida meie teha saame, on ajavaruga kohal olla, vajadusel ettevalmistustes aidata ja hea näitus püsti panna.

Reede hommikul jõudsime vaiksesse ja inimtühja Lahri linnaparki. Esimesena tulid meie orhideid uudistama paabulinnud.

Näitusestendid olid seekord pisut harjumuspäratud, kuid ootamatult hästi vaadeldavad.

Paphiopedilumid sirutavad kaelu:

Cattleya intermedia:

Müügipool oli täiesti omaette kasvuhoones, kus laiutasid kõikvõimalikud sukulendid.

Vahel toodi meile mõni turdleht või kukehari ja küsiti hinda. Ausate inimestena palusime siiski need paksukesed laudadele tagasi panna ja soovitasime orhidee valida. Vahel see ka õnnestus 😉

Meil on hea tiim ja hästi toimiv tööjaotus. Minu töökoht palmide all:

Ja teine pool meie tiimist sõiduvees:

Kogu näituse aja oli paabulindude valvsa silma all. Parema ülevaate saamiseks võtsid nad vaatluspositsiooni kasvuhoone katusele jälgides sealt avatud akende kaudu all toimuvat.

Poseerisid need edevad olevused hea meelega ja inimesse st minusse suhtusid rahuliku tolerantsusega.

Lisaks paabudele trügisid avatud aknast sisse ka liblikad (mul tuleb kuldselt kirju suvi!) ja mesimummid. Viimased ei olnudki nii teretulnud, kuna kippusid orhideesid tolmeldama. Selle tulemus on teadagi – õis närbub, kuna on oma otstarbe täitnud:

Hoolimata ehmatavast algusest oli see näitus tõesti pingevaba ja mõnusalt hubane. Just paras lõpetus hooaja esimesele poolele enne tõsist pingutust Dresdenis.

Bad Salzuflen: sool, turvas ja karneval. Mõni orhidee ka.

Seekordne näitus tuleb püsti panna turba sisse. MIS MÕTTES?!?! Kõigepealt paneme orhideed turbasse, siis anname kord nädalas napsuklaasitäie vett. Väetame loomulikult orhideeväetisega, aga ettevaatuse mõttes teeme poole lahjema lahuse ja kasutame seda kaks korda harvemini kui pudeli peal kirjas.

Nii hulluks asi siiski ei läinud. Orhideed kastsime ja väetasime kodus ilusti ära. Mõned õitsvad saime näitamiseks kaasa ka võtta, kuigi hooaeg hakkab taimedele juba väsitavaks muutuma. Turba sisse ehitamine oli arvatust lihtsam, kuid määrivam. Juba taimede paigutamise ajal näitas turvas oma puudusi – märjalt oli ta taimedele hea taust, kuivades jäi järele ähmane pruun…

Meil oli kaasas paar ilusat Veenuse kingakest, üks piimašokolaad, teine bitter.

Isegi Epicattleya Rene Marques kaotas peaaegu kogu värvi:

Selle koha peal loobus minu kaamera orhideede pildistamisest ja võttis silma ette muud objektid. Orhideenäitused on toredate inimeste kogunemiskohad. Näiteks meie vasakul käel olid väga toredad orhideekasvatajad Malaisiast härra Tan’i isikus:

Meie paremal käel ei olnud Mailis Repsi, vaid hoopis Sandra Altenburg Odebrecht Brasiiliast:

Ja meie vastas alati heatujuline Peter ‘MacGyver’ Kopf, kes kahe orhidee müümise vahepeal teeb ka ehitus-remonttöid:

Ma võin täiesti puhtast südamest kinnitada, et hea tuju ei olnud põhjustatud Bad Salzufleni tervistavast kliimast. Nimelt on see piirkond tuntud oma lugematute mineraalveeallikate poolest ning on välja teeninud hüüdnime “Saksamaa raviaed”. Näitusehalli sissepääsu kõrval oli väga omapärane astelpaju okstest sein, mida mööda voolas mineraalvesi ja mida katsid mitmes kohas kobrutavad soolakristallid. Pilti kahjuks ei teinud, kuid ilus ilmaga ettekujutuse saab siit. Meie nägime seda seina ainult pilves ilmaga ja see oli kogu aeg ähmaselt pruun…

Vahepeal läks ka kaameral tuju paremaks ja mõned uhkemad õied said ka pildile püütud. Näiteks Paraphalaenopsis labukensis, mille õied olid ähmaselt pruunid:

Pisut värvirõõmsam oli Phaius Queen Magrethe:

Võimas Oerstadella centradenia puhmas pimestas juba pruuniga harjunud silmi:

Näitusel oli isegi mõni päris orhidee – Phalaenopsis palens x (Barbera Moler x venosa):

Huvitavate pruunide õitega Pleurothallis garganthua:

Paljude Zygopetalumi hübriidide esivanem Zygopetalum crinitum:

Bad Salzufleni näitus toimus karnevali kõrgajal: näitusele järgnev esmaspäev oli Rosenmontag – karnevali kulminatsioon. Õnneks ei ole Nordrhein-Westfalen just piirkond, kus karnevali väga aktiivselt tähistatakse, kuid kahjuks oli selleks piirkonnaks meie hotell. See oli tüüpiline Saksa külalistemaja, kus omanik peab kohvikut või restorani ja rendib välja tube. Meie pererahvas võttis karnevalist viimast. Juhuks, kui äratuskellast, dušist ja kohvist äratamiseks ei piisa, siis hommikukloun raputab ka viimase unimütsi ärkvele. Tuba oli muide sisustatud maitsekalt, ähmaselt pruunides toonides…

Reichenbachi pärandus

Päikeselisel neljapäevahommikul võtsime ette külastada teist Viinis toimuvat orhideenäitust – Naturhistorisches Museum (tõlkes võiks see olla Viini Loodusajaloo Muuseus) näitas saksa orhidoloogi Heinrich Gustav Reichenbachi (1823-1889) pärandatud orhideeherbaariumit ja raamatuid. Reichenbach oli üks XIX sajandi tuntumaid orhideespetsialiste, kes peale John Lindey surma 1865 kujunes oma ala juhtivaks autoriteediks. Ta töötas erakorralise botaanikaprofessorina Leipzigis ning alates 1863 kuni surmani Hamburgi Ülikooli Botaanikaaia direktorina.

See aeg oli orhideeküttidele erakordselt huvitav, senitundmatuid liike saadeti Euroopasse sadade kaupa. Reichenbachi ülesandeks oli saadetud taimed kirjeldada, üles joonistada ning uutele taimedele nimed anda. Ta nimetas või osales ca 1200 orhideeliigile nime andmisel. On väidetud, et ta ei olnud just kõige isetum teadlane ja oma tähtsuse rõhutamiseks nimetas ta ühe Lõuna-Ameerikast pärit orhideeperekonna Aa, kindlustades sellele igaveseks orhideede tähestikulises nimekirjas esimese koha.

Selline näeb välja tolleaegne taimejoonistus – pildil kujutatud Paphiopedilum superbiens (Reichenbachi nimetatud Cypripedium superbiens):

Ühele lehele on kokku pandud Zygopetalum obtusatumi herbaariumieksemplar kahe seemnekupraga, joonistus ja taime kirjeldus:

Veel üks herbariseeritud orhidee – Pleurothallise liik:

Sellises pakis saabusid orhideed laiast maailmast Euroopasse. Võib aru saada, miks sealt palju peale herbaariumi järgi ei jäänud:

Oma testamendis pärandas Reichenbach orhideeherbaariumi, joonistustega kirjeldused, raamatukogu jm üllatuslikult Viini Loodusajaloo Muuseumile. Kõigi ootuste kohaselt pidi pärandus minema Kew Botaanikaaiale või vähemalt jääma Saksamaale. Päranduse mahust ettekujutuse saamiseks vaid niipalju, et testamendis oli mainitud 700 000 herbaariumilehte. Peale pärandi inventuuri oli täpsustatud lehtede arv 950 000, mis tänapäevalgi moodustab ca 18% kogu Viini Loodusajaloo Muuseumi säilikutest. 1889. aasta mai lõpus jõudis nelja raudteevagunisse pakitud kogu Viini … selleks, et 25 aastaks jääda üldsusele suletuks! See klausel pärandi tingimustes tekitas palju segadust, kuna sel ajal kirjeldati ja nimetati paljud orhideed topelt, mis omakorda põhjustas peavalu taksonomistele.

Reichenbachi kirjelduste ja jooniste põhjal panid saksa orhideeteadlane Frederick Sander ja inglise loodusmaalija Henry Georg Moon kokku neljaköitelise orhideeakvarellide kogumiku. Austusest tunnustatud teadlasele nimetati see Reichenbachiaks. Näidiseks sealt Laelia automnalis xanthotropis:

Lisaks Reichenbachile vääris näitusel märkimist ka Charles Darwini panus orhideede uurimisse. Nimelt oli ta Angraecum sesquipedale õit nähes veendunud, et peab eksisteerima putukas, kes on võimeline tolmeldama sellist õit. Angraecum sesquipedale õies asub nektar 42 cm pikkuse kannuse põhjas! Selline liblikas leitigi – 21 aastat peale Charles Darwini surma!

Vaatamist oli näitusel ka orhideeharrastajatel, näiteks eeskujuks võtta kõige vajalikuga sisustatud kasvuhoone koos korraliku kataloogi ning mõne alkoholis prepareeritud taimega:

Väga vaatamisväärt näitus oli ja kel enne 21. aprilli Viini asja on, soovitan soojalt külastada.

Hooaja esimene näitus Neu-Ulmis

Selle aasta esimene näitus on õnnelikult möödas. Ettevalmistused olid tõsised, aga hooaja esimene on nagu eksam – üks päev jääb alati puudu. Siin valib Franz müügiks minevaid Cattleya’sid:

Hommikul on kasvuhoones jahedavõitu, laadimise ajaks ei raatsi salli ega kampsunit seljast heita. Eelmisel õhtul sai kõik raskem ja külma mitte kartev kraam autosse pakitud, hommikuks jäid ainult taimed. Õnneks sai õhtul ka taimede loopimise rituaal läbi viidud, seega oli hommik rahulik. Sõit Neu-Ulmi möödus probleemideta. Tee veeres metsa all vedeles midagi valget. Vanemad inimesed teavad rääkida, et see olevat lumi.

Neu-Ulm on uuem osa Ulmi linnast ja asub Baierimaa piiril, kuna Ulm jääb Baden-Württenbergi Liidumaale. Kuna Saksamaal on igal liidumaal omad pühad, siis võib juhtuda, et kui elad uues ja töötad vanas Ulmis, siis jääd naaberliidumaa pühal koju, aga oma liidumaa püha pidada ei saa.

Meie näituse ajal ühtegi püha ei olnud ja me töötasime neljapäevast pühapäevani. Näituse pinda anti meile seekord rohkesti, sestap võtsime oma hea orhideevankri ühes. Täitsime selle Laelia anceps’itega, milledel suutsime sel korral ainult kolm õievart ära murda. Õnneks jäi alles veel piisavalt. Tagaplaanil mõtiskleb Franz, et kas jagub või mitte.

Näituse ülesehitamisel on alati üllatusmomente. Pinna suurus on enne teada, aga selle asetus ruumis, avatud külgede arv jms selgub tihti kohapeal. Kõige keerulisem on muidugi igast küljest avatud pind. Kui võimalik, võtame kaasa rohkem taimi ja paigutus kujuneb kohapeal töö käigus.

Lisaks orhideeaianditele osalevad näitusel alati kohalikud orhideehuvilised oma ühise väljapanekuga. Siin on Saksa Orhideeühingu Württenbergi grupi liikmed tööhoos:

Kolleegidel on erinevad tööstiilid. Mõnel võtab jala tantsule (Frank Grom), …

…mõnel on sõjakam stiil: “Mis kinni ei jää…” (Rainer Janke, Blumen-Janke):

Loomulikult oli kohal ka Saksa Orhideeühingu esindus, kes tutvustasid ühingu tegevust ning tegid ära suure töö näituse ettevalmistamisel:

Ilusaid orhideesid jagus vaatamiseks ja pildistamiseks. Üllatada suutsid jälle hobikasvatajad. Kõigepealt üks puutäis Dendrobium cuthbertsonii‘sid:

Selle taime elushoidmisega ei saa igaüks hakkama, aga kasvatada üks suur ja rikkalikult õitsev eksemplar on tõsine saavutus. Jahedat ja niisket kliimat, mida see taim vajab, saab Eestis küll edukalt pakkuda vähemalt 9 kuud aastas. Saatuslikuks saab enamasti talvine kütteperiood. Tasuks sobivate tingimuste eest on taimest mitu korda suuremad kuni 10 kuud püsivad õied.

Kuldmedaliga pärjatud kultivar ‘Badesee’ (vasakul), selle kõrval ‘Fasengarten’:

Hõbemedali vääriline ‘Schwefelzauber’:

Samuti miniatuurne ja halvas suusailmas kasvav kaunitar – Dendrobium seranicum:

Ja veel üks sama klubi liige – Dendrobium vexillarius:

Suurvormide sõpru rõõmustas rikkalikult õitseva Cattleya percivaliana puhmas:

Kuigi Cattleya percivaliana kuulub kindlasti kergestikasvatatavate kattleiade hulka, nõuab selliste mõõtmete saavutamine aastaid hoolt ja kasvatusvigade vältimist. Pildil olev taim on asjatundjate hinnangul vähemalt 15-aastane. Tasub proovida!

Mul on alati hea meel avastada näitustel mulle tundmatuid liike. Mõnigi neist täiendab minu isiklikku kollektsiooni, mõni jääb ka pikemalt soovinimekirja. Nagu näiteks sellest korrast Aafrikast pärit terrestriline orhidee Bonatea speciosa:

Teine kandidaat soovinimekirja – Dendrobium trichostomum:

Kui orhideekasvatajal on “õnne” sündida kevadel või sügisel, siis saab ta oma sünnipäevasid pidada haruharva. Sellegipoolest on needki tähistamised omamoodi lõbusad, eriti kui õnne tulevad soovima sõbrad Itaaliast:

Neu-Ulmi näitus lükkas jälle hooaja käima. Järgmine ülevaade tuleb Viinist!

Orhideenäitused sel kevadel

Üks meeldiv osa minu tööst on orhideenäitused. Eelmisel aastal oli neid päris tihedasti, aga ega seegi aasta igav saa olema.

(Näitusestend ootab täitmist – Minseln 2013)

Iga hooaja algus on sarnane – esimene näitus on ikka esimene, rutiini ei ole veel tekkinud. Kerge ärevusega kirjutame kalendrisse, mida on kindlasti vaja veel ära teha ja kuhu jõuda. Päevakava on näituste perioodil nii tihe, et isegi söömine ja magamine tuleb planeerida. Jälle on tunne, et ööpäevas võiks olla vähemalt 25 tundi!

Esimene näitus on juba järgmisel nädalavahetusel – 17. Neu-Ulmi orhideepäevad. Nii minu kui Franzi jaoks igatpidi esimene, varem on sel näitusel olnud alati Johannes. Näituse koduleht lubab ka live-kaamerat, selle töötamist praegu veel testida ei saa.

Siis korraks koju, kiire ettevalmistus järgmiseks ning teele Austria poole. 15.-23. veebruarini toimuv Viini orhidee- ja tillandsianäitus lubab olla ambitsioonikalt suur, osavõtjaid 13 eri riigist.

(Ettevalmistused Viini näitueks 2012)

Järgmine nädalavahetus leiab meid juba Bad Salzuflenist, kus 27. veebrurarist 2. märtsini toimub 23. korda rahvusvaheline orhideenäitus osavõtjatega 8 riigist.

Naistepäeva nädalavahetuse veedame Lahris, väikesel kohalikult näitusel, kus Baieri orhideeaednikud näitavad naabritele (Lahr asub Baden-Württembergi liidumaal), kuidas orhideed kasvavad.

Märtsikuu ja kevadise hooaja lõpetab 27.-30. märtsini toimuv iga-aastane Dresdeni orhideenäitus. Eestisse sel kevadel jälle näitusele ei jõua…

(Osa meie näitusestendist Dresdenis 2012)

Buongiorno! Un caffè normale, per favore!*…

…nii toredalt algasid meie hommikud Mezzocorona orhideenäitusel! Ma poleks uskunud, et mu organism suudab ilma pahandamata vastu võtta nii palju kanget kohvi, aga selle teadasaamiseks tulebki Itaaliasse minna.

Väljavõte päevaraamatust: “12.33 alustasime juba sõitu Trentino poole. 12.34 pöörasime esimest korda otsa ringi, et korjata üles esimesed meeldetulnud ununenud asjad. Kohapeal leidsime veel mahaununenud asju.” Mõni aeg hiljem selgus, et siiski mitte kõik vajalik ei olnud kaasa saanud – ilma kaamerata oleks see üritus väga nukker olnud. Peale järelväega kohtumist otsustasime, et enam me varustust ei täienda. Ämbritäie toidu ja kohviga varustatuna jätkasime teekonda.

Ei saa ka märkimata jätta, et stardihetkel oli õhutemperatuur 11 kraadi ja kuupäev 23.mai. Mingil seletamatul põhjusel kulges edasine sõit ladusalt. Ainult Fernpassis pani Herr Murphy oma seadused maksma: vastassuunast ei tule ühtegi sõidukit kuni sinu sõiduraja on blokeerinud traktor. Järgmises mägikülas tegi meile ära jalgrattur – kiiruskaamera jaoks ei ole jalgratas piisav argument! Tegin pilte juba tuttavatest kirikutest ja kuuridest, kividest ja viinamägedest. Kevadises roheluses paistab kõik teistsugune kui lume all.

Umbkaudu kuue paiku õhtul ületasime Itaalia piiri ja olemine läks kohe ilusamaks: temperatuur oli tõusnud juba 21 kraadini! Jõudsime Rotari veinikeldrisse, kus valmistatakse vahuveini ümbruskonna mäenõlvadel kasvatatud viinamarjadest. Siin toimuski orhideenäitus “Orchids and Wine”.  Samal õhtul veel pakkisime oma orhideed lahti ja tegime korraldajate lahkel loal muudatused näituse plaanis: organiseerisime oma müügileti baari lähistele, sest baar tähendas kohvi. (Baar tähendas ka Rotari vahuveini, kuid me panime rohkem rõhku näituse nime esimesele poolele ehk orhideedele). Kohvi kulus neil päevil palju, sest näitusepäevad algasid kell 9 hommikul ja lõppesid kell 11 õhtul. See mees oli nende päevade jooksul meie päästeingel ja serveeris parimat caffè normale‘t:

Lisaks kohvile oli baaris veel üks vajalik tehnikavidin, millest lähemalt pisut hiljem.

Näituse avamiseni on täpselt üks minut:

Ja siis ütles pealik (Trentino Orhideeühingu president Claudio Frenez) kõnet, tema selja taga osa korraldustiimist ja abilistest:

Näitusega oli kõvasti vaeva nähtud: kõige kõrgemal asetsevate eksponaatide paikasättimiseks oli vaja tõstukit, taimede vahel hõljuv udu tekitas mähkis kõik aeg-ajalt niiske salli sisse ja sammaldunud “kivikuju” vaatas mõtliku näoga seda õite pillerkaari:

Orhideevärav:

Laeliocattleya El Cerrito udusel hommikul:

Masdevallia ignea, paremal ülanurgas uudistab Paphiopedilum armeniacum x malipoense:

Paphiopedilum vietnamense x bellatulum:

Coelogyne pandurata:

Ansellia africana:

Laelia purpurata aco Clito:

Itaalia tähendab loomulikult pizzat ja pastat! Pastat erinevates variatsioonides kokkas meile lõunasöögiks korraldustoimkonna naisvägi. Pizza oli kergeks õhtuooteks:

Laupäev oli ka see tore päev, kui tutvusime Itaalia maksuametiga (Fiscal) kolme maksuametniku isikus. Algus ei olnud just paljulubav – me oleme kõik valesti teinud, isegi selle, mille me tegemata jätsime. Õnneks suutsime tõestada, et olime tegelikult teinud kõik vajalikud ettevalmistused ja hetkel oli pall justnimelt maksuameti väravas. Peale aktiivset sõbralikku arutelu ja võimalike paberinurgakeste peale visandatud skeeme lahkusime sõpradena soovides rõõmsat jällenägemist. Selles me ei kahtle!

Laupäeva pealelõunal tekkis väike kriisimoment – oli see ju “see suur laupäev”, kus Bayern München pidi mängima UEFA Meistriteliiga finaalmängu Dortmundi Borussiaga. Kuidas siis nii, et kaks paadunud Bayerni fänni järsku seda olulist mängu ei näe! Millegipärast aga juhtub nii, et meid ümbritsevad ainult toredad (või väga toredad), abivalmid ja sõbralikud inimesed. Meie müügileti kõrval baaris asuvalt ekraanilt pandi veinireklaamid kinni ja meeste paradiis algas! Vaimustushõiked või pahameelenurinad mänguepisoodide peale sulandusid orgaaniliselt müügiprotsessi ja näituse külastajad jagasid fännide emotsioone. Mängu tulemus on juba ajalugu, tähistamiseks oli hea vahuvein päris lähedalt võtta.

Hea tujuga läheb töö, teadagi, lennates. Mängujärgses kõrgendatud meeleolus ühines meie müügitiimiga ka baarimees Michele, kelle poolt pakutud lisaväärtus igale müügitehingule – klaas Rotari vahuveini – võeti ostjate poolt rõõmuga vastu:

Üks mis kindel – itaallased oskavad nii tööd teha kui elu nautida. Laupäevane näitusepäev oli täpselt sama pikk st lõppes kell 11 õhtul, misjärel suundusime ühisele õhtusöögile. Nagu juba kord varem oli menüü täielik üllatus. Esimeseks käiguks pakuti risottot, teiseks roaks spaghetti bolognese. Kui me eelroogadest juba täiesti oimetud olime, siis saabus pearoog: veisefilee ja küülikupraad ahjukartulitega. Ja me poleks Itaalias, kui toitu poleks saatnud vein. Pühapäeval algas näitus kell 9 hommikul ja kui me ca veerand tundi varem kohale jõudsime, oli korraldustiim juba täies koosseisus tööl!

Kuigi päevad olid pikad ja väga palju seljasirutamishetki ei olnud, oli autot pakkides kahjutunne lahkumise pärast päris suur. Veel viimased kallid, “arrivedercid”, pudel isetehtud grappat lahkumiskingiks ja kuus eesootavat sõidutundi… Õnneks! Õnneks! ei ole sügis kaugel ja Itaalia ootab meid taas!

*Tere hommikust! Üks tavaline kohv** palun!

**Tavaline kohv Itaalias = espresso

Munadepühad orhideedega

Saksamaa orhideenäituste kalender on tihe, suisa pungil, ja nii juhtub, et meie järgmiseks näituseks leidsid korraldajad, Barbarossa Orhideesõbrad (Orchideenfreunde Barbarossa) aja ainult munadepühadeks. Mis siis ikka – eks värvime mune mõni teine kord ja loodame, et kallil pühadeajal lambaliha ja kiriku vahel ka orhideed ära mahuvad.

Ettevalmistused läksid juba sisseharjunud rütmis, sestap ma neist pikemalt ei kirjuta. Kohale jõudsime õigeaegselt, st viimastena. Kaksi käib näituse ülesehitamine kähku – rohkem inimesi jõuab rohkem segada. Seekord näitasime selliseid orhideesid nagu Dendrobium amethystoglossum:

Paphiopedilum villosum:

Calanthe anchorifera:

Phaius tankervillea:

Polystachya bella on oma päikesekarva ja priimulalõhnaliste õitega just õige munadepühadelill:

Mõned leiud ka kolleegide näitusestendidelt. Cattleya intermedia var alba Gerhard Krönleinilt:

Epidendrum cinnabarinum:

Trichopilia marginata x suavis (loodetavasti meeldib talle minu kasvuhoone):

Bifrenaria harrisoniae kohalikult orhideeaiandilt Rainer Jankelt:

Janke aiand tõi näitusele ka Phalaenopsise hübriidi, mis näitlejannast ristiema järgi nüüd nime Phalaenopsis Liz Baffoe  kannab. Saksa televaatajatele on ta eelkõige tuttav nigeerlanna Mary Sarikakise rolliga teleseriaalist “Lindenstraße”, mille leviku kohta eesti telekanalites mul kahjuks andmed puuduvad. Peitusemängus jäi seekord võitjaks orhidee:

Omaette huvitav on näitustel vaadata kohalike orhideehobiliste näitusetaimi. Valik on muidugi väga kinni näituse toimumise ajas – looduslike liikide õitsemist on suhteliselt keeruline ajastada. Küll aga võib vahel täitsa rõõmsaid üllatusi leida. Nagu näiteks Rhipidoglossum rutilum:

Dickasonia vernicosa:

Rhynchostele ehrenbergii:

Polystachya galeata:

Mitte, et suurte ja värviliste õitega orhideed kuidagi vähem huvitavad oleksid, aga vahel tahaks kogu selle kirevuse vahelduseks midagi lihtsat ja liigutavat…

Nüüd me tuleme – Dresden, Dresden!

Jälle munadepühad tulemas ja jälle oleme Dresdenis! Igal kevadel, nädal enne munadepühi toimub Dresdenis suur mess, kus saab süüa, juua, kuulata, vaadata, katsuda ja lõputult šopata. Üks messihall on täielikult broneeritud orhideedele: messi raames toimuv Internationale Orchideen-Welt on Euroopa vaieldamatult suurim ja huvitavaim orhideenäitus. Sel korral oli osalejaid Saksamaalt, Ungarist, Taanist, Jaapanist, Taiwanist, Ecudorist, Peruust ja kindlasti unustasin mõne riigi ära…

Teisipäeva hommikul oli auto ja treiler tihedasti täis pakitud ning sõit võis alata. Pildile jäid ainult auto tagaiste ja pagasiruum:

Aknast välja vaadates oli küll tunne, et tegu on jõulude mitte munadepühadega:

Meie kohale jõudes olid mõned näitsikud juba tõsises tööhoos:

Mõned seisid niisama jõude, maskidega osavasti oma halvakspanu kõleda ümbruse üle varjates:

Tootmisnõupidamine – kas neid puupilpaid kasutada kütteks või kõlbavad nad millekski veel? Mis vahe on töödeldud ja töötlemata puidul? Kas lumi ja orhideed sobivad kokku?

Kui kõik nõud peetud said, võis tööga pihta hakata. Kus aga tegijaid, seal ka õpetajaid:

Kui seda metsa ees ei oleks ehk enne…:

ja pärast:

Väike valik huvitavamatest, eksootilisematest ja lihtsalt suurepärastest orhideedest. Valik oli raske – pilte sai kokku seitsmesaja ringis – ja täiesti subjektiivne.

Chyrtoglossa aurata:

Schomburgkia undulata:

Agrophyllum giganteum:

Pleione formosana:

Coelogyne cristata var hololeuca:

Leptotes bicolor:

Cyrtochilum macranthum:

Dendrobium purpureum var album:

Chysis bractescens:

Dendrobium mohlianum:

Dendrobium fimbriatum var oculatum:

Dendrobium wardianum:

Cypripedium Victoria:

Stelis kefersteiniana:

Pleurothallis marthae:

Centroglossa macroceras:

Vabatahtlikud ja ametlikud asjamehed jõudehetkel:

Klientide ligimeelitamiseks lähevad käiku igasugused võtted – Peter Kopf müügihoos:

Soojamaameestel pidi suisa müts peas olema – orhideeaednikud Malaisiast:

Selliseid hindu võis Dresdenis näha – need ei ole tugrikud ega jeenid, tegu on ikka päris eurorahaga:

Meie lemmikorhideed:

Viimane pilt Dresdenist: näitus on läbi, aga kuidas see väsinud vanainimene keset hoogsat pakkimist pruukosti võtma sattus, oli mõistatus kõigile:

Palju juttu siia piltide vahele mahtunud. Dresdeni näitus ongi selline sündmus, mida peab kohapeal kogema; sõnad ja pildid on sealse emotsiooni kõrval üsna kahvatud. Pea nädalajagu päevi ja öid läks mööda enne, kui Dresden unenägudest välja jäi. Ehk siis täpsemelt sinnamaani, kui järgmine näitus algas.

Kolleegidel külas

Eelmisel nädalavahetusel oli meil meeldiv võimalus taaskord olla külalisteks lahtiste uste päevadel Müncheni külje all Orchid and More’s, kellega meid seob juba üle 10 aasta pikkune koostöö. Lisaks oma taimede müügile saab kohtuda vanade ja uute klientidega, vahetada kogemusi ning arutleda niisama maailma asjade üle. Ning mis alati huvitav: kiigata ka Winfriedi ja Herberti orhideekogudesse.

Kasvuhooned olid huvitavad nagu ikka, kuigi õisi oli vähevõitu. Ka München vaevles sel talvel valguse puuduse käes. Paar päeva tagasi avaldatud ilmastatistika põhjal oli Saksamaal viimase kolme kuu jooksul 96 tundi päikest. See teeb pisut rohkem kui tunni päeva kohta, mis on aegade algusest saadik kõige pimedam talv siinmail. Loodetavasti järgmine ei tule polaarööga…

Mõned õied püüdsin siiski ka kaamerasse ja üht-teist muud huvitavat ka.

Üks orhideehuviline proua tuli näitama oma Aerangis rhodostictat, mis kasvab täiesti normaalsetes elutoa tingimustes. Taim nägi oma rohkete juurte ja viie õievarrega väga kobe välja:

Franz ja Winfried räägivad tõsist juttu:

Herbert oli ka täitsa kohal, aga suutis alati kaamera eest kõrvale põigelda…

See ei ole kuivanud kõrkjas. On hoopis (ikka veel) talvituvad Dendrobiumid:

Mõned olid ka juba ärganud, näiteks Dendrobium glomeratum, mis ehk rohkem tuntud nime Dendrobium sulawesiense all:

või Dendrobium bellatulum:

Seinal rippus tore karvane roheline vaip – Dichaea squarrosa:

Laual oli pisut teistsugune vaip – paar ruutmeetrit Bulbophyllum odoratissimumi:

Lihtne elegants – Dendrochilum convallariiforme:

Kasvuhoonetes oli ka teisi kaameramehi – DOG ametlik fotograaf Werner Holzmann:

Õhtuhämarus varjutab kasvuhooneid. Esiplaanil Bulbophyllumid, taamal Paphiopedilumid ja Dendrobiumid:

Kaks huvitavat päeva läksid lennates. Meie olime rahul – Franz pildi peal, mina pildi taga: