Orhideekollektsiooni päästmine – esimene vaheülevaatus

Pisut üle kuu on nüüd möödas, kui käärisin käised üles ja üritasin ühest pisut õnnetus seisus orhideekollektsioonist midagi  ilusat teha. Olen loomulikult iga päev oma hoolealustel pulssi katsunud ja vererõhku mõõtnud ning esimesed muudatused on silmaga näha ja käega katsuda. Nüüd siis aeg teha esimene vahekokkuvõte. Ka kõige raskemas seisus patsiendid on veel hinges, kuid jätan seekordsest kirjatükist välja need, kelle seisundis ei ole veel olulisi muutusi märgata.

Patsient nr. 5 – Cattleya hübriid hüüdnimega “Metsik”, kes tegelikult patsiendiks ei kvalifitseerunud.

Sellele taimele ei ilmselt lähitulevikus põhjust palju tähelepanu pöörata. Kõik kolm osa on kasvatanud uued juured.

Kaks on otsustanud varsti ka õisi näidata. Ehk saab siis “Metsikust” midagi kenamat.

Patsient nr. 6 – Beallara Tahoma Glacier

Paranemise üle pole põhjust üllatuda, kuna algseisundki ei olnud väga murettekitav. Uue võrse kasvu üle on siiski põhjust rõõmu tunda. Ka sellest patsiendist hiljem enam eriti palju juttu ei tule, vahest ehk lähiajaline õitsemine leiab äramärkimist.

Patsient nr. 9 – Tundmatu kambrialine

Mõlemad osad on alustanud uue võrse kasvatamist ning ka värsked juurejupikesed on täiesti nähtavad. Nii nad kahekesi koos paarisrakendis ka jätkavad.

Patsient nr. 10 – Tundmatu Cattleya hübriid

Rõõm on näha, et ka mõned raskemad patsiendid jälle elumärke näitavad. Taime lehed ja võrsed on endiselt dehüdreerunud, kuid seda priskemad uued juured lubavad loota, et taim varsti sootuks reipam välja näeb.

Patsient nr. 15 – Brassolaeliocattleya Greenwich ‘Elmhurst’

Amputeeritud mädanenud võrse konts hakkab tasapisi kuivama, kuid allesjäänud risoom kasvatab usinasti uusi juuri. Ootan peagi ka uue võrse kasvu.

Patsient nr. 16 – Laeliocattleya Mini Purple var coerulea.

Jällegi üks tublisti kosuv patsient. Korgitükile monteeritud osa on algatanud nii uue võrse kui ka priske juure kasvu.

Teine pool taimest on veel mõtlikkus ootuses.

Patsient nr. 17 – Dendrobium nobile hübriid

Keskkonnavahetus tuleb tavaliselt tervisele kasuks. Selle taime tervis on möödunud kuu jooksul suisa pakatanud – hetkel on veel viimased õied täies ilus. Kodunemine viinapuuoksaga on läinud üsna valutult – vast nädal-paari pärast saan täpsemalt raporteerida, mitu uut võrset kasvamas on.

Patsient nr. 18 – Dendrobium nobile hübriid

Jõulise kasvuga nii potis pesitsev puhmas kui korgil kiikuv jupike.

Ootuspäraselt olid kiiremad toibujad patsiendid, kelle algseis ei olnud just hingevaakuv ning kes nii ehk naa kiirema kasvuga on – Dendrobiumid ja Cattleyad. Samuti üsna oodatav, et näiteks Paphiopedilumidel ja Phragmipediumidel kulub aega, enne kui juured ka väikeses potis läbi potiseina paistma hakkavad.

 

Orhideekollektsiooni päästmine vol. 4

Kui ma veel kunagi kipun arvama, et kolme näituse vahel on aega blogi kirjutada, siis ma luban, et ma mõtlen teist korda veel. Pealkirjaks küll vol. 4, aga olen võlgu kolmanda osa orhideekollektsiooni algstaatusest ja esimestest katsetest taimede olukorda parandada.

Patsient nr. 16 – Laeliocattleya Mini Purple var coerulea

Pisut kortsus bulbid andsid aimu juureprobleemidest. Potist välja võttes selguski, et korraliku suurusega (9 bulbi) taime kohta oli juuri vähevõitu – täpselt poole vähem kui bulbe.

Olin selle taimega natuke keerulises olukorras. Vana pott oli 12 cm läbimõõduga ja taime enda suurusele täiesti vastav, juurte hulgale oleks pigem sobinud 8-sentimeetrine. Sellise suurusega potis oleks taim nagu tagurpidi jonnipunn – igast asendist kukub pikali. Võtsin siiski 8-sentimeetrise poti ja panin sinna täpselt nii palju, kui mahtus. Ülejäänud taime mahutasin korgitükile kerge samblakihi peale.

Patsient nr. 17 – Dendrobium nobile hübriid

Kollektsiooni üks paremini säilinud eksemplare. Meile saabudes olid esimesed valged õied avanenud ja hulk pungi oma järge ootamas. Sasis võrsete vahelt avastasin ka paar keikit.

Taime konditsioon oli väga hea ning seega suurepärane materjal eksperimendiks. Tema uueks koduks sai viinapuuoks, täiesti naturaalselt ilma sambla lisamiseta. Samale oksale mahutasin ka keikid. Minu meelest näeb lõpptulemus päris hea välja.

Patsient nr. 18 – Dendrobium nobile hübriid

Veel üks väga sagrisse kasvanud Nukitsamees, peale mittekaubanduslikku välimust muidu täitsa heas korras taim. Ravi asemel vajas pigem kosmeetiku ja juuksuri abi.

Taim sai kammitud ja kasitud ning sama suurde potti keskmise jämedusega substraati tagasi istutatud. Eraldatud keikid monteerisin presskorgist plokile.

Patsient nr. 19 – Phragmipedium bessae

Kummalises segus olev pisike võrseke koos vana närbunud lehega. Potis olev oli üsna ootuspärane – vana, surnud võrse juurekonts koos paari pisikese juurejupikesega ning uus, veel juuretu võrse.

Uue võrse juuremuksukesed olid siiski paljulubavad ja kuna minu senised katsed juuretute phragmidega on kõik kordaläinud, siis panin puhastatud taimekese 8-sentimeetrisesse potti üsna peenesse ja vettpidavasse substraati.

Patsient nr. 20 – Nimetu phragmipedium

Natuke raskem juhtum – suur hulk surnud lehti, mille vahelt üks vapper võrseke suurde ilma pääseda püüab.

Peale puhastamist väga palju järele ei jäänud – vana võrse konts koos ühe lehega, üks värskem ja alamõõduline võrse ning päris noor hakatus.

Ravi sama, mis eelmise taime puhul – väike pott ja niiskusthoidev substraat.

Patsient nr. 21 – Veel üks tundmatu Phragmipedium

Oluliselt hiiglaslikumas potis mõnevõrra suurem taim kui kaks eelmist. Kaks mädanenud võrset pudenesid lihtsalt küljest.

Potis ootas järgmine „üllatus“: kivivill. Näha, et taim oli istutatud suuremasse potti lihtsalt substraati lisades. Uude substraati ei olnud ükski juur kasvanud ja ka kivivillas olevad juured olid mädanenud. Peale põhjalikku puhastamist jäi järele kaks juuretut paari vanast ja uuest võrsest.

Et seltsis segasem, mahutasin mõlemad 11-sentimeetrisesse potti kokku ikka sellesse peenesse substraati, võrsed toetamas üksteist ja tugikeppi.

Kokkuvõtvalt oli see kollektsioon kirju. Tundub, et Paphiopedilumid ja Phragmipediumid ei lähe selle kasvatajaga üldse mitte kokku, Cattleyad sobivad peaaegu, kuid kõige kergem on ühist keelt leida Dendrobiumide ja kambriatega. Näha on, et orhideedele ei ole viimasel ajal kuigi palju tähelepanu jagunud.

Nüüd on taimed esimese hoole saanud ja jääb ainult loota, et asukoha/tingimuste muutus ning korrastamine mõjuvad ainult paranemise suunas. Paar patsienti on sellises seisus, et paranemine oleks ime. Aga imesid ju juhtub! Kuna taimede tegeliku ülevaatuse ja selle kirjatüki valmise vahele jäi jupp aega, siis on esimesed muutused juba toimunud. Neist lähipäevil!