…nii toredalt algasid meie hommikud Mezzocorona orhideenäitusel! Ma poleks uskunud, et mu organism suudab ilma pahandamata vastu võtta nii palju kanget kohvi, aga selle teadasaamiseks tulebki Itaaliasse minna.
Väljavõte päevaraamatust: “12.33 alustasime juba sõitu Trentino poole. 12.34 pöörasime esimest korda otsa ringi, et korjata üles esimesed meeldetulnud ununenud asjad. Kohapeal leidsime veel mahaununenud asju.” Mõni aeg hiljem selgus, et siiski mitte kõik vajalik ei olnud kaasa saanud – ilma kaamerata oleks see üritus väga nukker olnud. Peale järelväega kohtumist otsustasime, et enam me varustust ei täienda. Ämbritäie toidu ja kohviga varustatuna jätkasime teekonda.
Ei saa ka märkimata jätta, et stardihetkel oli õhutemperatuur 11 kraadi ja kuupäev 23.mai. Mingil seletamatul põhjusel kulges edasine sõit ladusalt. Ainult Fernpassis pani Herr Murphy oma seadused maksma: vastassuunast ei tule ühtegi sõidukit kuni sinu sõiduraja on blokeerinud traktor. Järgmises mägikülas tegi meile ära jalgrattur – kiiruskaamera jaoks ei ole jalgratas piisav argument! Tegin pilte juba tuttavatest kirikutest ja kuuridest, kividest ja viinamägedest. Kevadises roheluses paistab kõik teistsugune kui lume all.
Umbkaudu kuue paiku õhtul ületasime Itaalia piiri ja olemine läks kohe ilusamaks: temperatuur oli tõusnud juba 21 kraadini! Jõudsime Rotari veinikeldrisse, kus valmistatakse vahuveini ümbruskonna mäenõlvadel kasvatatud viinamarjadest. Siin toimuski orhideenäitus “Orchids and Wine”. Samal õhtul veel pakkisime oma orhideed lahti ja tegime korraldajate lahkel loal muudatused näituse plaanis: organiseerisime oma müügileti baari lähistele, sest baar tähendas kohvi. (Baar tähendas ka Rotari vahuveini, kuid me panime rohkem rõhku näituse nime esimesele poolele ehk orhideedele). Kohvi kulus neil päevil palju, sest näitusepäevad algasid kell 9 hommikul ja lõppesid kell 11 õhtul. See mees oli nende päevade jooksul meie päästeingel ja serveeris parimat caffè normale‘t:
Lisaks kohvile oli baaris veel üks vajalik tehnikavidin, millest lähemalt pisut hiljem.
Näituse avamiseni on täpselt üks minut:
Ja siis ütles pealik (Trentino Orhideeühingu president Claudio Frenez) kõnet, tema selja taga osa korraldustiimist ja abilistest:
Näitusega oli kõvasti vaeva nähtud: kõige kõrgemal asetsevate eksponaatide paikasättimiseks oli vaja tõstukit, taimede vahel hõljuv udu tekitas mähkis kõik aeg-ajalt niiske salli sisse ja sammaldunud “kivikuju” vaatas mõtliku näoga seda õite pillerkaari:
Orhideevärav:
Laeliocattleya El Cerrito udusel hommikul:
Masdevallia ignea, paremal ülanurgas uudistab Paphiopedilum armeniacum x malipoense:
Paphiopedilum vietnamense x bellatulum:
Coelogyne pandurata:
Ansellia africana:
Laelia purpurata aco Clito:
Itaalia tähendab loomulikult pizzat ja pastat! Pastat erinevates variatsioonides kokkas meile lõunasöögiks korraldustoimkonna naisvägi. Pizza oli kergeks õhtuooteks:
Laupäev oli ka see tore päev, kui tutvusime Itaalia maksuametiga (Fiscal) kolme maksuametniku isikus. Algus ei olnud just paljulubav – me oleme kõik valesti teinud, isegi selle, mille me tegemata jätsime. Õnneks suutsime tõestada, et olime tegelikult teinud kõik vajalikud ettevalmistused ja hetkel oli pall justnimelt maksuameti väravas. Peale aktiivset sõbralikku arutelu ja võimalike paberinurgakeste peale visandatud skeeme lahkusime sõpradena soovides rõõmsat jällenägemist. Selles me ei kahtle!
Laupäeva pealelõunal tekkis väike kriisimoment – oli see ju “see suur laupäev”, kus Bayern München pidi mängima UEFA Meistriteliiga finaalmängu Dortmundi Borussiaga. Kuidas siis nii, et kaks paadunud Bayerni fänni järsku seda olulist mängu ei näe! Millegipärast aga juhtub nii, et meid ümbritsevad ainult toredad (või väga toredad), abivalmid ja sõbralikud inimesed. Meie müügileti kõrval baaris asuvalt ekraanilt pandi veinireklaamid kinni ja meeste paradiis algas! Vaimustushõiked või pahameelenurinad mänguepisoodide peale sulandusid orgaaniliselt müügiprotsessi ja näituse külastajad jagasid fännide emotsioone. Mängu tulemus on juba ajalugu, tähistamiseks oli hea vahuvein päris lähedalt võtta.
Hea tujuga läheb töö, teadagi, lennates. Mängujärgses kõrgendatud meeleolus ühines meie müügitiimiga ka baarimees Michele, kelle poolt pakutud lisaväärtus igale müügitehingule – klaas Rotari vahuveini – võeti ostjate poolt rõõmuga vastu:
Üks mis kindel – itaallased oskavad nii tööd teha kui elu nautida. Laupäevane näitusepäev oli täpselt sama pikk st lõppes kell 11 õhtul, misjärel suundusime ühisele õhtusöögile. Nagu juba kord varem oli menüü täielik üllatus. Esimeseks käiguks pakuti risottot, teiseks roaks spaghetti bolognese. Kui me eelroogadest juba täiesti oimetud olime, siis saabus pearoog: veisefilee ja küülikupraad ahjukartulitega. Ja me poleks Itaalias, kui toitu poleks saatnud vein. Pühapäeval algas näitus kell 9 hommikul ja kui me ca veerand tundi varem kohale jõudsime, oli korraldustiim juba täies koosseisus tööl!
Kuigi päevad olid pikad ja väga palju seljasirutamishetki ei olnud, oli autot pakkides kahjutunne lahkumise pärast päris suur. Veel viimased kallid, “arrivedercid”, pudel isetehtud grappat lahkumiskingiks ja kuus eesootavat sõidutundi… Õnneks! Õnneks! ei ole sügis kaugel ja Itaalia ootab meid taas!
*Tere hommikust! Üks tavaline kohv** palun!
**Tavaline kohv Itaalias = espresso
Like this:
Meeldib Laen...
lipelga lilleaed 