Jälle Dresdenis

Dresdeni näitus on nagu jaanipäev: see on igal aastal ja seda ei saa vahele jätta. Ja ega ei taha ka. Ikkagi suurim näitus Euroopas ja isegi, kui enam ei usu, siis on iga kord midagi uut vaadata. Rääkimata neist toredatest inimestest, keda ei ole pikemat aega näinud. Tervelt kolm nädalat, mis on eelmisest suurest näitusest möödas 😀

Ka sel aastal olid ettevalmistused tõsised. Õigemini algasid need juba eelmisel aastal, sest ka sel korral oli meie teha näitusestend, mis tervitab külalisi peasissekäigust sisenedes. Neid täiskritseldatud pabereid, mis lõpuks formuleerusid korralikuks plaaniks!

Lihtne arusaam näituse ülesehitamisest on selline. Valid kasvuhoonest mõned kaunisti õitsvad taimed välja, asetad need kunstipäraselt näituse korraldajate poolt ettevalmistatud stendile vaheldumisi roheliste taimedega, lisad nimesildid ja imetled mõned minutid oma kätetööd. Reaalsus on natuke erinev, vähemalt Dresdenis.

Me tarisime paika 120 euroalust ja katsime kõik kilega. Paigutasime stendile terve talve jagu küttepuid puutüvede ja kaseokste näol ning rohkem kui 2300 liitrit männikoort. Vooderdasime tiigikesteks 100 ruutmeetrit basseinikilet ja ääristasime veekogud ning osaliselt ka stendi 80 turbaplokiga. Pügasime paljaks 60 kuukinga ja 10 vandat, et kaunistada kaks basseini siniste ja valgete õitega. Riputasime lae alla 35 vandat. Tekistasime kärbsepüüdjatele turbavanni. See oli ettevalmistus. Meie mees- ja naiskonda toetasid nii alpinistid…

…kui tuukrid:

Edasi tuli see, mis eespool mainitud: asetasime näitusetaimed kunstipäraselt roheliste taimedega vaheldumisi, lisasime nimesildid ja läksime dušši alla.

Lõpptulemus sai selline:

Kärbsepüüdjate soo:

Kingariiul:

Ja veel üks – kingi ei ole ju kunagi liiga palju:

Eelpool sai mainitud kaunisti õitsvaid taimi. Neid oli meil ka ikka mõned kaasas. Näiteks Cattleya intermedia erinevates variatsioonides:

Kolm korda oleme nüüd seda suurt avastendi teinud ja kerge südamega anname teatapulga kolleegidele, kes sel aastal nö peaproovi tegid.

Näitus ise oli oodatult rahvarohke – juba pool tundi enne avamist esimesel päeval ulatus piletijärjekord uksest välja. Teistel päevadel olime korralikult akadeemilise veerandtunni varem kohal ja näituse parkla oli sel ajal juba täitumas. Väga palju ringi liikuda ei saanud, sest kollektiivne liikumiskiirus oli enamasti sätitud käimistoega vanaema järgi ning inimeste tihedus ruutmeetrile oli eesti inimesele liig mis liig.

Igal täistunnil algas meie lähedal vee- ja valgusemäng. Seda seadistati näituse avamisele eelneval õhtul ilmselt poole ööni, aga vaatepilt oli muidugi ilus ja meeldejääv. Nii meeldejääv, et siiani reageerin teatavatele muusikapaladele…

Eriti eriliseks tegi seekordse näituse delegatsioon Eestist, kes tõid kaasa ka väikese, aga raske nännikohvri minu emalt. Kaamera unustasin suure sebimisega sootuks, sestap ei ole sellest suursündmusest ühtegi fotosüüdistust.

Dresdeni näitusega on näituste kõrghooaeg läbi ja aeg kasvuhoones igapäevatööd teha. Sellest edaspidi.

Jalutuskäik Lahri linnapargis

Jalutuskäiguks võtsime tõesti pühapäeva hommikul pooltunnikese ja see oli hästi veedetud aeg. Kuigi mõnes varjulisemas paigas võis tunda talve viimaseid hingetõmbeid, on kevad päästmatult käes! Selline jahe ja mõtlik nagu põhjamaine naine, ei pilla oma ilu ja värve, pigem annab aimu.

Valguse mäng veega:

Kohe-kohe tulevad ka värvid…

Kõik eeldused lubasid ilusat ja pingevaba näitust. Elu, või õigemini surm teeb alati inimese plaanidesse korrektiive, vahel väiksemaid, vahel suuremaid. Kaks päeva enne teeleasumist saime teate näituse ühe korraldaja lahkumisest igaviku radadele… Otsustasime, et parim, mida meie teha saame, on ajavaruga kohal olla, vajadusel ettevalmistustes aidata ja hea näitus püsti panna.

Reede hommikul jõudsime vaiksesse ja inimtühja Lahri linnaparki. Esimesena tulid meie orhideid uudistama paabulinnud.

Näitusestendid olid seekord pisut harjumuspäratud, kuid ootamatult hästi vaadeldavad.

Paphiopedilumid sirutavad kaelu:

Cattleya intermedia:

Müügipool oli täiesti omaette kasvuhoones, kus laiutasid kõikvõimalikud sukulendid.

Vahel toodi meile mõni turdleht või kukehari ja küsiti hinda. Ausate inimestena palusime siiski need paksukesed laudadele tagasi panna ja soovitasime orhidee valida. Vahel see ka õnnestus 😉

Meil on hea tiim ja hästi toimiv tööjaotus. Minu töökoht palmide all:

Ja teine pool meie tiimist sõiduvees:

Kogu näituse aja oli paabulindude valvsa silma all. Parema ülevaate saamiseks võtsid nad vaatluspositsiooni kasvuhoone katusele jälgides sealt avatud akende kaudu all toimuvat.

Poseerisid need edevad olevused hea meelega ja inimesse st minusse suhtusid rahuliku tolerantsusega.

Lisaks paabudele trügisid avatud aknast sisse ka liblikad (mul tuleb kuldselt kirju suvi!) ja mesimummid. Viimased ei olnudki nii teretulnud, kuna kippusid orhideesid tolmeldama. Selle tulemus on teadagi – õis närbub, kuna on oma otstarbe täitnud:

Hoolimata ehmatavast algusest oli see näitus tõesti pingevaba ja mõnusalt hubane. Just paras lõpetus hooaja esimesele poolele enne tõsist pingutust Dresdenis.

Peaagu kevadises Viinis…

…toimub 7. Rahvusvaheline Orhidee- ja Tillandsianäitus. Austria poole sõites nägime tee ääres toonekurgesid toimetamas, ega siis kevad enam kaugel olla saa! Aga ärgem rutakem asjade käigust ette!

Näitusele minekul on oluline taimede valik, aga sama oluline on need taimed kõik tervelt kohale toimetada. Viini näitus on eriline selle poolest, et kestab kümme päeva. Koju sõitmiseks ja varude täiendamiseks liiga kaugel, seega tuleb kõik müügiks ja näituseks vajalik korraga autosse mahutada. Pakkimine algas juba kaks päeva enne sõitu. Siiski pidime laadimise ajal mõned kastid ümber pakkima. Kokkuvõttes olime siiski edukad, sest maha jäi ainult üks kastitäis taimi. Kohapeal näitusepinda täites selgus, et taimi oli oluliselt rohkem kui vaja…

Kui see kangas nüüd ise ennast kinni hoiaks, siis võiks ju ukse kinni panna:

Selline oli minu vaade vasakule ehk siis juhi suunas:

Kast sisaldab taimi, läpakakott lesib kohvri otsas ja minu jalgealust toetab tööriistakast. Pean ka vajalikuks märkida, et kogu see pagas oli kinnitatud.

Kui meie kohale jõudsime, siis oli meie naaber Ching Hua Orchids juba kohal ja pakkis oma kaste lahti:

Näituse ülesehitus algab plaanist ja plaani järgi võtab esimesena koha sisse taust ehk lihtsalt rohelised taimed. Sina seisad siia!

Järgmiseks peaks tulema auk tiigi ja väikese kose jaoks. Midagi labidale ei meeldinud, võib-olla see, et koorepuru alt tuli betoonpõrand liiga kiiresti vastu:

Orhideed armastavad kõrget õhuniiskust. Ei ole midagi paremat, kui õitseda kose katusel:

Kosk ja tiik on valmis. Töötame nii kiiresti, et isegi kaamera ei püüa. Taimi näitamiseks on veel kastide kaupa ja need tuleb kõik ära mahutada:

Paigutasime, mis me paigutasime, aga paar kastitäit jäi ikka üle.

Ülesehitamise päeval oma alast väga palju kaugemale ei jõudnud, aga lähimate naabrite ehitusstiilid sain ikka jäädvustatud. Näiteks meie vastas oleva Brno Botaanikaaia näitsikud ühendasid töö akrobaatikatreeninguga:

Ungari firma Marczika neiu perenaiselik lähenemine:

Erinevalt eelmistest aastatest kutsus Viini Orhideeühing seekord põhjanaabrid appi ning näitusestende hindasid Saksa Orhideeühingu asjatundjad.

Mõnes mõttes on hindamine sarnane iluuisutamise või mõne muu ilusa spordialaga. On küll teatud reeglid-soovitused ja “no-go’d”, aga tulemus sõltub palju näituse üldisest tasemest, taimede kvaliteedist, millele lisandub annus subjektiivsust.

Lisaks ametlikule hindamisele saab arvamust avaldada ka iga külastaja. Hääletus kestab kuni reede õhtuni ja võitjat ootab lisaks aule ja kuulsusele ka kena auhind.

Kui näitusepool valmis, siis saame aega ka müügipinna paika sättimisega. Nagu alati – ruumi on liiga vähe! Eriti kui arvestada näituse pikkust ja sellele vastavat kogust taimi. Franz on selles osas mulle vabad käed andnud, sest tema jaoks on see töö kaos enne katastroofi. Rahuloluks mul veel põhjust ei ole, harjutada tuleb nii kiiruse kui selguse suunas, aga siin on üles rivistatud meie pakutud looduslikud liigid:

Ilma aknalauahübriiditeta ei suju ükski näitus. Väike värvivalik:

Mõned õied lähivaates:

Näituse pidulikul avamisel toimus ka ühe uue orhideehübriidi ristimine. Ristiemaks väga sõnakas austria poliitik Ulrike Lunacek, orhidee pärines Austria aednikult Alois Handlbauerilt (punases särgis). Pildil nimetatuile lisaks veel õhtujuht (vasakult esimene), kelle nimi kahjuks silmist-kõrvust mööda läks ning Viini Orhideeühingu juht (ehk austria keeli opman) Manfred Speckmaier:

Tänaseks on kuus tihedat tööpäeva seljataga. Näitus jätkub ja uus postitus peagi tulekul.

Orhideenäitused sel kevadel

Üks meeldiv osa minu tööst on orhideenäitused. Eelmisel aastal oli neid päris tihedasti, aga ega seegi aasta igav saa olema.

(Näitusestend ootab täitmist – Minseln 2013)

Iga hooaja algus on sarnane – esimene näitus on ikka esimene, rutiini ei ole veel tekkinud. Kerge ärevusega kirjutame kalendrisse, mida on kindlasti vaja veel ära teha ja kuhu jõuda. Päevakava on näituste perioodil nii tihe, et isegi söömine ja magamine tuleb planeerida. Jälle on tunne, et ööpäevas võiks olla vähemalt 25 tundi!

Esimene näitus on juba järgmisel nädalavahetusel – 17. Neu-Ulmi orhideepäevad. Nii minu kui Franzi jaoks igatpidi esimene, varem on sel näitusel olnud alati Johannes. Näituse koduleht lubab ka live-kaamerat, selle töötamist praegu veel testida ei saa.

Siis korraks koju, kiire ettevalmistus järgmiseks ning teele Austria poole. 15.-23. veebruarini toimuv Viini orhidee- ja tillandsianäitus lubab olla ambitsioonikalt suur, osavõtjaid 13 eri riigist.

(Ettevalmistused Viini näitueks 2012)

Järgmine nädalavahetus leiab meid juba Bad Salzuflenist, kus 27. veebrurarist 2. märtsini toimub 23. korda rahvusvaheline orhideenäitus osavõtjatega 8 riigist.

Naistepäeva nädalavahetuse veedame Lahris, väikesel kohalikult näitusel, kus Baieri orhideeaednikud näitavad naabritele (Lahr asub Baden-Württembergi liidumaal), kuidas orhideed kasvavad.

Märtsikuu ja kevadise hooaja lõpetab 27.-30. märtsini toimuv iga-aastane Dresdeni orhideenäitus. Eestisse sel kevadel jälle näitusele ei jõua…

(Osa meie näitusestendist Dresdenis 2012)

Munadepühad orhideedega

Saksamaa orhideenäituste kalender on tihe, suisa pungil, ja nii juhtub, et meie järgmiseks näituseks leidsid korraldajad, Barbarossa Orhideesõbrad (Orchideenfreunde Barbarossa) aja ainult munadepühadeks. Mis siis ikka – eks värvime mune mõni teine kord ja loodame, et kallil pühadeajal lambaliha ja kiriku vahel ka orhideed ära mahuvad.

Ettevalmistused läksid juba sisseharjunud rütmis, sestap ma neist pikemalt ei kirjuta. Kohale jõudsime õigeaegselt, st viimastena. Kaksi käib näituse ülesehitamine kähku – rohkem inimesi jõuab rohkem segada. Seekord näitasime selliseid orhideesid nagu Dendrobium amethystoglossum:

Paphiopedilum villosum:

Calanthe anchorifera:

Phaius tankervillea:

Polystachya bella on oma päikesekarva ja priimulalõhnaliste õitega just õige munadepühadelill:

Mõned leiud ka kolleegide näitusestendidelt. Cattleya intermedia var alba Gerhard Krönleinilt:

Epidendrum cinnabarinum:

Trichopilia marginata x suavis (loodetavasti meeldib talle minu kasvuhoone):

Bifrenaria harrisoniae kohalikult orhideeaiandilt Rainer Jankelt:

Janke aiand tõi näitusele ka Phalaenopsise hübriidi, mis näitlejannast ristiema järgi nüüd nime Phalaenopsis Liz Baffoe  kannab. Saksa televaatajatele on ta eelkõige tuttav nigeerlanna Mary Sarikakise rolliga teleseriaalist “Lindenstraße”, mille leviku kohta eesti telekanalites mul kahjuks andmed puuduvad. Peitusemängus jäi seekord võitjaks orhidee:

Omaette huvitav on näitustel vaadata kohalike orhideehobiliste näitusetaimi. Valik on muidugi väga kinni näituse toimumise ajas – looduslike liikide õitsemist on suhteliselt keeruline ajastada. Küll aga võib vahel täitsa rõõmsaid üllatusi leida. Nagu näiteks Rhipidoglossum rutilum:

Dickasonia vernicosa:

Rhynchostele ehrenbergii:

Polystachya galeata:

Mitte, et suurte ja värviliste õitega orhideed kuidagi vähem huvitavad oleksid, aga vahel tahaks kogu selle kirevuse vahelduseks midagi lihtsat ja liigutavat…

Nüüd me tuleme – Dresden, Dresden!

Jälle munadepühad tulemas ja jälle oleme Dresdenis! Igal kevadel, nädal enne munadepühi toimub Dresdenis suur mess, kus saab süüa, juua, kuulata, vaadata, katsuda ja lõputult šopata. Üks messihall on täielikult broneeritud orhideedele: messi raames toimuv Internationale Orchideen-Welt on Euroopa vaieldamatult suurim ja huvitavaim orhideenäitus. Sel korral oli osalejaid Saksamaalt, Ungarist, Taanist, Jaapanist, Taiwanist, Ecudorist, Peruust ja kindlasti unustasin mõne riigi ära…

Teisipäeva hommikul oli auto ja treiler tihedasti täis pakitud ning sõit võis alata. Pildile jäid ainult auto tagaiste ja pagasiruum:

Aknast välja vaadates oli küll tunne, et tegu on jõulude mitte munadepühadega:

Meie kohale jõudes olid mõned näitsikud juba tõsises tööhoos:

Mõned seisid niisama jõude, maskidega osavasti oma halvakspanu kõleda ümbruse üle varjates:

Tootmisnõupidamine – kas neid puupilpaid kasutada kütteks või kõlbavad nad millekski veel? Mis vahe on töödeldud ja töötlemata puidul? Kas lumi ja orhideed sobivad kokku?

Kui kõik nõud peetud said, võis tööga pihta hakata. Kus aga tegijaid, seal ka õpetajaid:

Kui seda metsa ees ei oleks ehk enne…:

ja pärast:

Väike valik huvitavamatest, eksootilisematest ja lihtsalt suurepärastest orhideedest. Valik oli raske – pilte sai kokku seitsmesaja ringis – ja täiesti subjektiivne.

Chyrtoglossa aurata:

Schomburgkia undulata:

Agrophyllum giganteum:

Pleione formosana:

Coelogyne cristata var hololeuca:

Leptotes bicolor:

Cyrtochilum macranthum:

Dendrobium purpureum var album:

Chysis bractescens:

Dendrobium mohlianum:

Dendrobium fimbriatum var oculatum:

Dendrobium wardianum:

Cypripedium Victoria:

Stelis kefersteiniana:

Pleurothallis marthae:

Centroglossa macroceras:

Vabatahtlikud ja ametlikud asjamehed jõudehetkel:

Klientide ligimeelitamiseks lähevad käiku igasugused võtted – Peter Kopf müügihoos:

Soojamaameestel pidi suisa müts peas olema – orhideeaednikud Malaisiast:

Selliseid hindu võis Dresdenis näha – need ei ole tugrikud ega jeenid, tegu on ikka päris eurorahaga:

Meie lemmikorhideed:

Viimane pilt Dresdenist: näitus on läbi, aga kuidas see väsinud vanainimene keset hoogsat pakkimist pruukosti võtma sattus, oli mõistatus kõigile:

Palju juttu siia piltide vahele mahtunud. Dresdeni näitus ongi selline sündmus, mida peab kohapeal kogema; sõnad ja pildid on sealse emotsiooni kõrval üsna kahvatud. Pea nädalajagu päevi ja öid läks mööda enne, kui Dresden unenägudest välja jäi. Ehk siis täpsemelt sinnamaani, kui järgmine näitus algas.

Kodu- ja aiandusmess Offenburgis

Kiirel näituste hooajal tegime väikese kõrvalepõike natuke teistsugusesse maailma: osalesime Offenburgi kodu- ja ehitusmessi raames toimunud väikesel orhideenäitusel. Palju ei ole sellest rääkida, väga omamoodi üritus oli see. Püüdsime siiski potentsiaalset publikut arvestades endast parima anda. Kogu kraami kohalevedamiseks tuli vana käru appi võtta. Siin üritab Franz selle kangekaelse elukaga ühist keelt leida:

Kui mõni arvab, et orhideekasvataja elu (loe: töö) on ainult lillepidu, siis siin väike vihje, millistes tingimustes tuleb töötada. Taustaks võib ümiseda viisikest “Jälle olen kõhuli ma vankri all…”:

Selline nägi meie seekorde näitusestend välja:

Vabu hetki ei kasuta orhideekasvataja kunagi kurjasti – kolleegid puhkehoos:

Orhideed seekord väga kaamera ette ei kippunud, küll aga jäi igasugu muud huvitavat silma ja pildile. Näiteks võis endale messilt soetada helendavaid taldrikuid (lennuomaduste kohta info puudub):

Aiapäkapikud on minevikutrend, palju moekam on põõsaste vahele paar aiapõrsast poetada:

Nagu moega ikka, on võimalusi palju. Kui põrsas ei lähe kohe üldse mitte, siis võis valida ka igasuguseid teisi kujusi igale maitsele ja maitsetusele:

Valisime endale ka uue basseini aeda:

Meil olid väga toredad naabrid. Üks neist tegi puuskulptuure. Abstraktseid.

Konkurentsitult parima show tegi meie teine naaber, kes päev otsa täitsa vabalt varbaid liigutas. Nagu Kingpool. Ja mitte ainult niisama, vaid ka klaasitükkide ja rannakivide peal trampides:

Kui pilt niipalju ei ütle, kui tuhat sõna, siis lisan juurde, et tegu on paljajalukäimisekingadega. Kahjuks jäi meil kaup katki, sest hoolimata suurest värvivalikust olid saadaval ainult ilma kontsata mudelid. Küll aga oli meie naabrinnal suur äratundmisrõõm, kui kaks paari veel suurema varbaliigutamisvabadusega jalavarjusid võrdlusmomenti pakkusid:

Nostalgiaga vaatasin igal hommikul ja õhtul messihalli kõrval asuvat Hurbert Burda Media peakontorit: olid ajad, kui õmblusmasina teine nimi oli Singer ja moeajakiri võrdus Burdaga:

Igasugu huvitavaid, imelikke ja naljakaid asju sai sel üritusel ära nähtud. Me ei lasknud ennast kogu sellest melust väga häirida ja tegime ikka rõõmsasti oma tööd:

Pikalt kodus istuda ei malda ka nüüd. Pakime kohvrid lahti ja kokku, laadime autod jälle täis ja sel korral võitleme suisa kahel rindel. Tiim Franz-Liina Dresdenis ja tiim Johannes-Thomas kaevub maa alla Klagenfurtis.

Uksed kõigile valla!

Tegelikult on meil uksed ka muul ajal lahti ja kõik soovijad teretulnud, aga neil päevil on rohkem uksi lahti kui muidu. Eelmistel päevadel on kasvuhooned puhtaks küüritud, taimed ära kammitud ja tööruumid korda tehtud. Jah, ka tööruumid, mis on lahtiste uste päevadel avatud.

Lahtiste uste päevadel on meil tavaks ka kutsuda külalisi. Seekord oli (jällegi juba traditsiooniliselt) firma FlorAlpin, kes kasvatab taimi kiviktaimlasse, varjuaeda ning ka orhideid – Cypripediume.

Asjatundmatule võivad pakutud orhideed tunduda natuke kummalised, kuna potist paistab välja ainult kuivanud leheke, aga teadjamatele piisab firma heast nimest ja sordilipikust potis:

Kiviktaimla taimed olid oma kasvuaega juba alustanud ja rõõmustasid silma nii vormi kui värviga:

Meie jäime siiski oma liistude juurde ja pakkusime troopilisi ja külmakartlikkuimaid taimi.

Erinevad Cattleya hübriidid:

Brassavola glauca:

Loomulikult jagus ka kõige populaarsemaid orhideid – Phalaenopsiseid:

Vandad ei jää populaarsuselt Phalaenopsisele enam palju alla ning klaasvaasis on neid üsna lihtne ka elutoas kasvatada:

Kus aga üks huviline nõu küsis, piirati nõuandja kohe sisse ja küsimusi-kommentaare tulvas lõputult. Siin on piiramisrõngas Franzi isa:

Palju elevust tekitasid ja selgitamist nõudsid banaanitaimed. Eks üheks põhjuseks oli ka nende kõrval rippuv banaanikobar, mis sai meie troopikamajas koristamisküpseks parajasti enne lahtiste uste päevi:

Franz keemiatunnis – miks on ühes pudelis valge ja teises must vedelik ning mis värvi tuleb segu:

Nii rõõmsate nägudega on meie tüdrukud leti taga:

Valik ei ole lihtne, kas võtame selle, teise või hoopis mõne kolmanda:

See Cattleya sobiks suurepäraselt meie söögituppa:

Tšillida saab alles alates 1. maist, alates kõige mahedamast kuni nendeni, milleks retsepti tarvis on. Müügiküpsed parasjagu meie järgmisteks lahtiste uste päevadeks:

Troopikamaja uksel ootab järjekordne grupp giidi:

Hästi ajastas oma õitsemist troopikamajas LC Kupferprinz:

Elava õitseva seina moodustavad erinevad Dendrobiumi hübriidid:

Troopikamajas tunnevad ennast hästi ka Anthuriumid, mis õitsevad pea aastaringselt peopesasuuruste õitega:

Õite kõrval pakkusid kevadisi värve ka viljad – Hedychium gardnerianum seemned on valmimas:

Meie kalad olid sellest suurest sagimisest pisut segaduses, kogunesid nõupidamisele, et siis jälle oma igapäevatoimetuste juurde naasta:

Imelikul kombel möödub aeg toimetades palju kiiremini kui niisama jõude istudes. Pühapäeva õhtuks jäid meile ainult tühjad riiulid:

Varakevadine Itaalia – mäed, lumi ja orhideed

Rahvusvahelisel emakeelepäeval asusime teele Itaalia poole. Algus oli paljulubav: ilm kergelt päikeseline, kuigi külmavõitu, autos oli jälle NAVI olemas, ajakava sai samuti vettpidav ja mitte liiga pingul. Auto on pakitud – kihiti, võime teele asuda:

Lõunasse sõit (meie puhul tähendab see umbes tunni-pooleteise kaugusel kodust tõsisemaid mägesid) on alati elamus omaette. Esimene märkimisväärne sündmus leidis aset juba pool tundi peale starti, kui möödusime üsnagi unikaalsest sõidukist:

Juba mõni minut hiljem üritab NAVI meid desorienteerida, aga me ei lase ennast sellest häirida – kaardilugeja allakirjutanu isikus töötab täispööretel. Liiklusuudistes teavitatakse, et kiirteel, kuhu NAVI meid suunata üritas, vedelevad jõulukuused (ajastust arvestades küll pigem ülejäänud vastlakuused). Meie teel kuuski ei ole, küll aga on keegi punase kapotikaane tee äärde maha jätnud – ju ei olnud vaja enam.

Tee ääred muutuvad järjest mägisemaks ja mäed järjest lumisemaks. Fernpassi supermarket on suletud. Tundub, et enam ei jaksatud poodi lumest välja kaevata ja mindi lihtsama vastupanu teed. Kaljunõlvadele on eest täiesti mõistetamatul viisil kinnitanud tuhanded männid:

Talvist “värvidemängu” pakuvad kuuskedega vahelduvad lehised:

Kevadine päike võitleb öise külmaga ja tulemuseks hiiglaslikud jääpurikad:

Meid ümbritsevad Dolomiidi mäed. Külades on majad tihedalt üksteise kõrval nagu silgud pütis, mäenõlvadel asuvad eelistavad rohkem vabadust. Teeäärsed nõlvad on kammitsetud karmidesse terasvõrkudesse, et nad liigselt hullama ei kipuks:

Meie näitus toimus väikeses Nalsi (Nallesi) külas Lõuna-Tiroolis. Tänu põhja poolt kaitsvatele mägedele ja lõunasoojale avatusele on see väga soodne puuviljakasvatuse piirkond: õunaaiad laiusid nii kaugele kui silm ulatus. Kuigi riigiks Itaalia, on ca 70% Lõuna-Tirooli elanikkonnast saksakeelne, itaalia keelt kõneleb emakeelena ca 26% ning 4% ladina keelest arenenud keelt, mille eestikeelse nime jään kahjuks võlgu. Meile jäigi kõrvu põhiliselt saksa keel, kuid mitmekeelsusest andsid aimu kahe- ja kolmekeelsed suunaviidad maanteedel, menüüd restoranis ja ka mõned reklaamtrükised. Iga kümne aasta järel peavad Lõuna-Tirooli ja Trentino elanikud oma emakeele registreerima ning selle põhjal otsustakse muuhulgas ka ametiasutustes töötavate inimeste etniline proportsioon (kõlab väga kantseliidilikult, aga nii seda ametlikult nimetatakse). Pühapäeval toimusid Itaalias parlamendivalimised. Niipalju kui näituse külalistega sel teemal juttu tuli, ei olnud see just piirkonna poliitika tähtsündmus. Palju olulisemaks peetakse seal kohalike omavalitsuste valimisi, küllap provintsi autonoomia kui ka kogu Tirooli ühinemise meeleolude pärast. Niipalju siis sissejuhatuses mainitud emakeelepäevast ja poliitikast.

Orhideenäitus oli täiesti poliitikavaba. Sõbralikult olid koos erinevad rahvused ja riigid: orhideekasvatajad Saksamaalt, Kolumbiast ja Itaaliast. Näitus ise erines pisut tavapärasest, kuna näitusestend oli kõigil ühine. Taimed paigutati nii, et nad võimalikult parimal viisil välja paistaks ja kõigile piisavalt ruumi jaguks.

Cattleya x guatemalensis (aurantiaca x skinneri):

Lycaste hübriid:

Phragmipedium Memoria Dick Clements:

Cymbidium Bayswater ‘Margaret’:

SC Beaufort x Sophronitis coccinea:

Maxillaria porphyroglossa:

Luksuslik Dendrobium ruppianum:

Laelia ancepsi grupp koos Brassavola glaucaga tagaplaanil:

Maxillaria variabilis:

Mõned orhideekasvatajad sai ka pildile püütud. Siin arutlevad Peter Tagesell (Coloran) ja Joachim Karge hindavad müügis olevaid taimi:

Wolfgang Prader (Associazone Trentino Orchidee) ja Franz peavad plaane maikuiseks näituseks Mezzocoronas:

Isegi kui päike ei paista ja vihma ei saja, kulub üks orhideepildiline vari marjaks ära (Jörg Frehsonke Lucke Orchideen):

Pühapäeva hommik üllatas meid korraliku lumesajuga. Hotelli kõrval asuv bassein oli üsnagi semifreddo:

Külastajaid oli ilmast ja valimistest hoolimata siiski palju ning kojusõiduks jäi üsna tühi auto. Kodus laadime uue koorma peale ja järgmiseks nädalavahetuseks jälle teele.

Orhideenäitus Villachis

Järgmine näitus viis meid Lõuna-Austriasse, ca 60 000 elanikuga Villachi linna. Nagu tavaliselt, on kohalviibimise aeg napp ja turistipilguga linna ei näinud, kuid hotelliaknast oli silmatorkavamad vaatamisväärsused hotellid, külalistemajad, pansionid. Pole ka ime, sest linna ümbritsevad Alpide nõlvad. Meie sealviibimise ajal olid nad küll enamuse ajast udusse mähkunud…

Meie mõlema jaoks oli see esimene kord Villachi näitusel osaleda, seega ei osanud midagi oodata või arvata. Vastuvõtt oli aga lausa kuninglik. Võtan mütsi maha korraldajate ees, kes tegid uskumatu töö, et näitusel osalejate ja külastajate olemise koduseks muutsid. Näitusestendid olid väga kenasti ette valmistatud, iga päev oli hulk kohaliku orhideeühingu liikmeid vabatahtlikuna abistamas alates piletimüügist kuni toitude-jookide serveerimiseni. Näitusel olid kogu aja kohal ka kohaliku Kärntneri orhideeklubi esimees Adolf Koffler ning Austria Orhideeühingu president Erich Wildburger. Kahel päeval tegid näitusest ülevaate ka kaks erinevat telekanalit.

See oli üks neid pikemat sorti näitustest, kus pidulikud avasõnad öeldi juba kolmapäeva õhtul. Esimesed taimed sain sisse pakkida juba enne ametlikku algust. See on korraldajate privileeg – juba lahtipakkimise ajal käivad uudishimulikud kastid-riiulid läbi ja nopivad haruldasemad või huvitavamad taimed välja. Näitusel osalesid peale meie veel Peter Kopf ja Franz Glanz Saksamaalt ning Alois Handlbauer Austriast. Oma näitusestendi panid välja ka kohalikud orhideehuvilised ning oma sininillesorte näitas Gerhard Raschun junior.

Franz Glanz tööhoos:

Miniatuuride kapike – mahub iga orhideehuvilise koju ja mahutas kaheksa taimekest:

Sophronitella violacea:

Dendrobium bellatulum:

Tundmatu Paphiopedilumi hübriid:

Väga värske hübriid – alles 21.12.2012 registreeritud Paphiopedilum Wössner Malidru (malipoense x druryi) Franz Glanzilt:

Paphiopedilum vietnamense Alois Handlebauerilt:

Laeliocattleya Shellie Compton meie kollektsioonist:

Dendrobiumite luksus:

Sini(ja igasugu muud värvi)lilled ehk sinilillede (Hepatica japonica) sordid:

Sinilillede vahel olid ka mõned orhideed end mugavalt äraolema sättinud. Läbi akna võib aimata väljas laiutava lume kogust:

Näitusetaimi ja -stende hindas seekord orhideeaednikest žürii, keda juhtis Erich Wildburger:

Neli näitusepäeva läksid lennates ja juba me valmistume järgmiseks sõiduks Itaaliasse.