Miltoniad – on nad siis nii kapriissed?

Miltoniatega (õigem oleks küll öelda Miltoniopsise hübriididega, aga olgu see suupärasem ja harjunum Miltonia) on mul kogu mu orhideekasvatamise ajaloo jooksul olnud omamoodi suhe. Üks sügavpunaseõieline oli üks minu esimesi orhideesid üldse ning kasvas-õitses viledavõitu puuakendega korteris nagu umbrohi. Tingimuste paranemine (loe: akende vahetus) talle nii väga ei meeldinud ja sestap jäi uus Miltonia paremaid aegu ootama.

Ühel orhideeklubi kokkusaamisel aasta-poolteist tagasi oli jälle võimalus näidata, mismoodi Miltonia pott seestpoolt välja näeb. Tookordne patsient oli nii õnnetus seisus, et pidi peale ümberistutamist kohe prügikasti rändama, aga no mis sa ikka haleda südamega teed! Peaaegu koomaseisundile lisandusid kevadine kolimine, suvitamine aias sõstrapõõsa all küllaltki karmides tingimustes ja tänuks kaks lõhnavat õit (vabanduseks foto kvaliteedi kohta – see on nö jooksu pealt telefoniga üles võetud):

Järeldasin, et sellest taimest ma nii lihtsalt lahti ei saa ning edaspidi saab ta parima võimaliku hoolduse osaliseks.

Olen hiljuti oma Miltoniate kollektsiooni pisut täiendanud ja sestap on paras hetk näidata, miks kasvatamine liiga tihti ebaõnnestub.

Värskelt soetatud taim on üsna suure tõenäosusega läbipaistmatus plastpotis, mis varjab endas ebameeldivaid üllatusi: väga märg substraat, mille keskel on samblapall või oasise tükid või klaasvatti meenutav ollus. See on sobiv keskkond kasvuhoones, kuid kodustes tingimustes lõpeb enamasti mädanenud juurtega. Seega, esimene asi – taim ümber istutada.

Selline on juurepall peale potist väljavõtmist:

Substraadi niisutamine aitab seda juuri vigastamata eemaldada:

Siin on hästi näha substraadi keskel olev samblapall, mis tuleks kindlasti eemaldada:

Eemaldada tuleb ka kõik surnud või mädanevad lehed ja bulbid:

Niimoodi peaks välja nägema istutamiseks ette valmistatud taim:

Substraadiks on segu keskmisest ja peenemast männikoorest (mõlemat umbes pooleks), sekka peenestatud turbasamblat ja perliiti. Juhul, kui pole aega peale kastmist alusele jäänud vett ära valada, siis võiks alustada drenaazist. Selleks sobivad hästi näiteks penoplasti tükid. Mina jätan selle etapi vahele.

Poti põhja kiht substraati:

Pott peaks olema nii suur, et värsketele võrsetele jääks kasvuruumi. Juurepall paigutada võimalikult ühtlaselt potti…

… ja täita pott substraadiga:

Taimedele mõeldud tugikepist on abi ka substraadi juurte vahele surumiseks:

Vajadusel tuleks neidsamu tugikeppe kasutada ka taime toestamiseks – uute juurte arenemise ajal on eriti oluline, et taim püsiks kindlalt potis püsti. Selline näeb välja ümberistutatud Miltonia:

Peale istutamist tuleks taime üsna rohkesti kasta ja mõne nädala pärast ka tagasihoidlikult väetada. Enamasti soovitatakse peale ümberistutamist esimese paari nädala jooksul kastmisega mitte liialdada, kuid eriti samblas kasvanud taimele on see paras shokk. Isegi kui juured on istutamise ajal kannatada saanud, ei vaja nad mitut nädalat “paranemiseks” ning mädanemiseks piisab ka piskust veest. Piisava kastmisega taastub taim kiiremini ja ka õitsemine enamasti ei katke. Siin on Miltonia Sunset, mis sai ümber istutatud küpsete pungadega. Esimene õis avanes umbes nädal peale istutamist:

Olgugi, et Miltoniat liigitatakse jahedalembeseks orhideeks, on toatemperatuur talle täitsa sobiv. Küll aga ei taha ta enda naabriks hõõguvat radiaatorit, pigem õhuniisutajat. Loodusliku kasvukoha niisket õhku ja rikkalikku vihma mäletavad ka hübriidid hästi, seega tuleb kastmisel olla hoolas. Liiga vähese kastmise tulemus on nn konsertiina efekt, kus taime lehed meenutavad akordioni lõõtsa. Õues suvitamist naudib Miltonia täiega, kuid päevitamine ei lähe teps mitte. Liiga heledad või suisa punakad lehed on märk liigsest valgusest. See rikub nii taime välimuse kui kahjustab õitsemist.

Väetisepurgi peale kirjutatud teksti tasub uskuda – liiga kange väetis teeb rohkem kahju ja liiga lahjast ei ole suurt tolku. Liiga vähe toidetud taim kasvatab uued bulbid väiksemad kui eelmised ja õitsemist ei tasu oodata. Peale bulbide küpsemist tuleb taime pisut kuivemalt ja soovitavalt ka pisut jahedamas hoida (ca 15 kraadi juures), see soodustab rikkalikumat õitsemist.

“Päris” Miltoniat võib kasvatada ka korgile või puutükile monteeritult. Kodustes tingimustes võib see pisut keeruline olla, kuid hea tahtmise juures võimalik. Pildil on Miltonia spectabilise hübriid: