Ilus ettekujutus talvest on palju valget lund, parajalt külma ja vähemalt aeg-ajalt sillerdav päike pilvitus taevas. Või siis mitte nii ilus pilt mudasest soolasegusest lörtsist, vingest tuulest ja hallist taevast, mis ainult niipalju valgust läbi laseb, et näeks näppu suhu panna.
Selle aasta talv pakub kõike. Kõigepealt lasi ta ennast oodata, siis tõi paariks päevaks külma ja lume. Vahetult enne jõulu otsustas, et lumi ei lähe mitte ning laotas üle Lõuna-Saksamaa pea troopilise õhusalli – jõululaupäeval oli väljas 18 kraadi sooja! Jaanuari keskpaik tõi jällegi külma, lume ja suure segaduse kiirteedel. Ning siis, justkui vabanduseks, jällegi soojalaine: jaanuarikuus õhtul kella 10 paiku on väljas 12 kraadi sooja! Ilmaprognoosid muutuvad iga paari päeva tagant ning pikemaid plaane, mis ilmast sõltuvad, on üsna võimatu teha.
Täna on väljas valge rahu ja kasvuhoones on vaikne. Täiesti luksuslik aeg koristamiseks. Õnneks võib tolmupühkimise ja põrandapesu ära unustada, küll aga pudeneb iga elusolevuse küljest aeg-ajalt miskit, mis ladestub taimede lehtedele, laudadele või põrandatele. Samuti haigutavad mõnedel laudadel ebakorrapärased tühikud – popimad liigid-sordid on lihtsalt otsa saamas. Õnneks on eelmisel aastal flaskist välja istutatud taimehakatised tublisti kosunud ja valmis tühjadele kohtadele asuma.
Minu jaoks on koristamine ohjeldamatult loominguline tegevus. Kõigepealt ettekujutus, kuidas kõik puhtana ja korraldatuna läigib ning kus igaüks (väga) umbes 60 000-st taimest asub. Ruumi nagu ju oleks – 3000 m², aga ikka on ju midagi uut juurde vaja. Taimedel on ka imelik harjumus kasvada ja nii on ruumipuudus kerge saabuma. Taimede ümberpaigutamine on paras logistika: kes kellega (kokku) käib, kes milliseid tingimusi vajab. Meie kasvuhooned on jagatud “tsoonideks” vastavalt kasvutingimustele – temperatuur, valgus, ventilatsioon, vesi. Vahel suvatseb mõni taim sobivates tingimustes siiski pirtsutada ning mitte nii sobivatesse ümber kolides ootamatult õitsele puhkeda (seda nii otseses kui kaudses tähenduses). Vähemtähtis ei ole ka koristamine sõna kõige otsesemas mõttes.
Nii ma siis kasin ja pühin, lõikan ja maletan. Ja olen valmis üllatusteks, nii headeks kui halbadeks. Hea üllatus on, et halbu üllatusi on nii vähe olnud. See talv on vaatamata vähesele valgusele ja kõikuvale temperatuurile taimedele üsna leebe olnud, nii mõnedki õied rõõmustavad silma.
Coelogyne mooreana – talviselt valge.
Masdevallia tovarensis – naudib jahedust täiel rinnal.
Ka talvel ei jäta minu lemmikud – Paphiopedilumid – mind ilma silmarõõmuta.
Paphiopedilum Fanaticum – üks väga erksate värvidega kloon.
Kõvera kaelaga Paphiopedilum jackii. Võib-olla on kael kahe õie kandmiseks veel nõrguke, aga ta püüab nii väga.
Suurus ei ole määrav – Paphiopedilum fairrieanum.
Vanaproua Rosy ehk Paphiopedilum Rosy Dawn – järjest krapsakam.
Aga ikkagi – me ootame kevadet…
lipelga lilleaed 