Orhideekollektsiooni päästmine

Orhideehuvi tekib inimestel erinevatel põhjustel, tihti on selleks Preili Juhus. Mõnikord teeb aga Proua Igapäevaelu oma reegleid ning siis tuleb valida orhideede ja millegi muu vahel. Põhjuseid on erinevaid. Näiteks oli naine kuni kolmanda orhideeni kaunitest õitest vaimustanud, peale kümnendat hakkasid potid aknalaualt kogemata maha kukkuma ja peale kahekümnendat oli valik: „Orhideed või mina?“. Ühel teisel kollektsioonil nii hästi ei läinud: valikus olid orhideed või veel üks laps. Lastel on alati eesõigus ja seekord jäid kaotajaks orhideed. Aga võib-olla ka mitte.

Meile pakutakse vahel orhideesid, kellele pererahvas enam mingil põhjusel hooldust pakkuda ei saa. Enamasti peame sellistest pakkumistest tänuga loobuma – põhjuseks loomulikult võimalikud hügieeniprobleemid (kahjurid, haigused jms). Vahel teeme siiski erandi, kui tegu on väärtuslike või haruldaste taimedega ning peale kohustuslikku karantiini ja kahjuritõrjet on neil luba meie kasvuhoonesse siseneda.

Mõned päevad tagasi pakuti meile osa orhideekollektsioonist, mis kolimise tõttu uude kodusse enam ära mahtuda ei tahtnud. Jagasime kollektsiooni sõbralikult ära: mu mehepoolik sai mõned hästihooldatud taimed ning mina loomkatsete tegemiseks kogu ülejäänu. Olen hooldusprobleemidest kirjutades alati hädas sobivate fotomodellide leidmisega ja nüüd tulid patsiendid ise koju kätte! Sättisin siis kõik kenasti ritta, palusin poosid sisse võtta ja naeratada. Esimene grupipilt sai selline:

Täna-homme vaatan patsiendid üle ning kellel elulootust, nende diagnoosi ja haigusloo leiate lähipäevil.

 

 

Paphiopedilumide kasvatamine: jootmine ja toitmine ehk kastmine ja väetamine

Ei saa oma lemmikutest üle ega ümber ja täitsa kurvaks teeb, et neid endiselt raskestikasvatavateks peetakse. Minu meelest kasvavad nad üsna iseenesest, nii möödaminnes, kui neile ainult talutavad (isegi mitte ideaalsed) tingimused võimaldatakse.

Kõige rohkem peavalu teeb ilmselt Paphiopeilumide toitmine ja jootmine ehk väetamine ja kastmine. Nagu iga teise taimega ei ole ka siin võimalik öelda, mitu korda nädalas on paras ja mitu korda on palju või vähe. Paphiopedilumid tahavad niisket substraati, kuid mitte sood. Siiski taluvad nad mõlemaid äärmusi – nii liigniiskust kui kuivust – lühikese aja jooksul suhteliselt hästi eeldusel, et taim on korralik ja juured toimivad. See, mis paljudele teistele orhideedele võib olla hukutav – näiteks märg substraat jaheda ilmaga, ei ole Paphidele veel tappev.

Lugesin kusagilt ühte huvitavat nippi kastmisvajaduse kindlakstegemiseks. Tuleb taime nimesilt potist välja tõmmata – kui selle substraadis olev ots tundub jahe ja niiske, siis on substraat veel piisavalt niiske. Ise eelistan vana head “sõrm potti” nõksu ja see toimib ka päris hästi. Niiskust tuleks testida vähemalt paari cm sügavuselt (eriti suuremate pottide puhul), sest poti pinnal on substraat juba päev peale kastmist kuivem. Tuleks arvestada, et see on täiesti loomulik ja toimib samuti ka looduses: maapinna pealmine kiht kuivab alati kiiremini. Siin pildil on see hästi näha: pealmine substraadikiht on kuiv, kuid sügavamal veel niiske. See taim tahaks juba kastmist saada, kuigi juurte ümber paistavad veel veetilgad:

Kastmisvee valik on enamike harrastajate jaoks piiratud, leppida tuleb kraaniveega või siis koguda vihmavett. Olen proovinud mõlemaid variante ja olulist vahet ei ole täheldanud. Joogikõlbulik kraanivesi sobib ka Paphiopedilumide kastmiseks. Kui on näha, et substraadi pinnale kipub siiski soolarant tekkima, siis aitab õhuke samblakiht poti pinnal. See toimib teatava filtrina ning seda tuleks aeg-ajalt uuendada – siis, kui kogunevad soolad on sambla pinna roosteseks värvinud.

Väetiste puhul on palju rohkem valikuvõimalusi. Ei hakka soovitama ühegi kindla firma oma, sest ka need ei pruugi kõik kättesaadavad olla ja erinevatest orhideedest kollektsiooni puhul ei ole ka mõistlik igale perekonnale oma väetist soetama hakata. Küll aga tuleb ettevaatlik olla väetise manustamisega – soolade ladestumine substraati või juurtele põhjustab lehetippude pruunistumist ja kuivamist.

Samuti ei maksa kalduda teise äärmusse – alatoidetud Paphid üritavad siiski kasvada, kuid seda vanade võrsete arvelt. Uued võrsed on nõrgad ja väiksemad kui vanad, vanad võrsed või ka kasvavate võrsete alumised lehed kuivavad andes oma tagavarad uuele kasvule. Siin on üks täpselt selline näljas ja janus taim. Vana võrse on oma aja ära elanud ja püüab kasvatada noori võrseid oma varude arvelt. Uued võrsed on nõrgad ja pehmed (seda ei ole küll pildi peal näha) ja vana võrse on juba mõned lehed kaotanud.

Siin on teine taim, mis vajab hädasti rohkem hoolt. Võrsed ei ole oma loomuliku suuruseni kasvanud, alumised lehed surevad:

Ja siin veel üks fotosüüdistus taimest, mis on kaotanud kõik juured. Püüdes siiski ellu jääda ohverdab ta oma alumised lehed.

Väetise konsentratsioon paneb tihti kukalt sügama: kui see on liiga kõrge, kõrbevad juured, kui liiga madal, siis ei ole väetamisest kasu. Looduses saab taim toitaineid kogu aeg (mitte üks-kaks korda kuus nagu enamikul väetisepakkidel kirjas!). Kui on võimalik pakkuda taimele ideaalilähedasi kasvutingimusi, siis on ka kodus kõige parem väetada igal kastmiskorral. Muudel juhtudel tuleks väetamist reguleerida vastavalt tingimustele. Aktiivse kasvu perioodil on kõige paremaid tulemusi on andnud väetamine mitte harvem kui kord nädalas. Siinjuures tuleks ka täpselt jälgida väetisepakil olevaid juhiseid – enamik väetistel on soovitus väetada üks kuni kaks korda kuus. Sagedasema väetamise korral tuleks lahus sellevõrra lahjem teha.

Paphiopidumide suvisel ja talvisel hooldusel ei ole väga suurt vahet. Kastma peab ka talvel nii, et substraat läbi ei kuiva. Otsest puhkeperioodi neil ei ole, küll aga võib peale õitsemist taime 4-6 nädalat pisut kuivemalt hoida juhul, kui uued võrsed ei ole veel kasvu alustanud. See lühike “põud” ergutab uusi võrseid kasvama. Niipea, kui uued kasvud substraadist väljas, tuleb tavapärane kastmine taastada. Ka väetist võiks aastaringselt anda, ainult kogust võiks talvel vähendada sõltuvalt kasvutingimustest.

Pudelist potti vol 2 ja vol 3

Göteborgi orhideenäituselt tõin kaasa nii mõndagi, muu hulgas ka mõned pisikesed plasttopsikud noortaimedega Röllkelt. Sellised hobikasvatajale parajad, kus 3-4 taimehakatist sees. Teadagi on hulgi odavam ja orhideesid ei ole kunagi liiga palju.  Sestap valisin välja koguni viis erinevat: Angraecum sesquipedale, Phalaenopsis stuartiana, Phalaenopsis equestris, Aerangis mystacidii ja Sedirea japonica. Igaks juhuks sai istutamine vahetult peale Göteborgist saabumist ära tehtud ja fotosüüdistused jäid tegemata. Lühidalt niipalju, et laisa kastjana panin kõik taimed ühte suurde potti, et hoida niiskus ühtlasem. Substraadiks minu enda tehtud segu peentest koore- ja korgitükkidest, tükeldatud turbasamblast ja penoplastist. Nüüd on taimed juba kuu aega kasvanud-kosunud ja näevad täitsa elurõõmsad välja.

Röllke noortaimed

 

Samal ajal, kui ma Göteborgis orhidee- ja kultuurimuljeid ahmisin, jõudsid kohale ka USA-st Sam Tsui käest tellitud Paphiopedilumide flaskid: Wössner Bellarmi, acmodontum ja fairrieanum.

Paphiopedilum Wössner Bellarmi

“Traditsioonilisel” viisil istutamine nende taimede puhul ei õnnestunud: agar-agar oli nii kõva klimp, et seda oleks pidanud noaga lõikama ja taimede juured olid tugevasti läbi põimunud.

Wössner Bellarmi flaski pesu

Tuli meelde Harold Koopowitzi kirjeldus oma noortaimede istutamisest: agar-agar jääb taimede külge ja kaetakse substraadiga. Aja jooksul agar-agar laguneb. Kuna see oli ainumõeldav meetod, siis nii need taimed potti saidki.

Paphiopedilum acmodontom noortaimed agar-agaris

Poti põhja sai drenaaziks suuremad penoplasti tükid. Õnneks on seda materjali laialt käes, sees seda kasutatakse tihti õrnade asjade (nagu näiteks orhideed) pakkimisel.

Paphiopedilum acmodontum drenaaz

Sellise drenaazi puhul võib üsna kerge südamega ja juuri kahjustamata pisut vett potialusele jätta. Substraadi segasin ise peentest koore- ja korgitükkidest (ärge veinipudeli korke ära visake!), hakitud turbasamblast ja penoplasti tükkidest.

Paphiopedilum acmodontum substraat

 Pott peaks olema nii suur, et taimede ja poti vahele mahuks ka substraati lisada.

Paphiopedilum acmodontum istutamine

Nüüd jääb veel lisada nimesilt ja märkida istutamise kuupäev ning valmis ta ongi!

Paphiopedilum acmodontum istutatud

Esimesed flaskid istutasin umbes kuu aega tagasi ja mõnel taimel on juba uued lehekesed kasvanud. Potti ei julge igaks juhuks veel surkima minna, et mis sellest agar-agarist järgi on jäänud. Lõpetuseks üks ühispilt minu “lastetoast” serveerituna nagu parim nõukaaegne lõunasöök ajalehel.

Kõik noortaimed koos

Teine ja kolmas foto on Ave tehtud, ülejäänudega olen ise hakkama saanud.

Remondi mõju orhideedele

Mõne nädala eest olin üsna keerulise valiku ees. Peale väga pikka plaanimist andsin stardipaugu oma kodu remondiks. Kuna lihvimistolmul ja värvihaisul ei ole plaanis kaunistada minu päevi ja öid, siis võtsin oma kaks kohvrit, lapse ja koera näppu ning kolisin. Keeruline oli valik, mida ette võtta oma orhideedega. Variant üks oli jätta nad paigale ja käia neid aeg-ajalt hooldamas. Teine variant: võtta kaasa. Mõlemal võimalusel olid nii head kui vead. Kolimise ajal võimutses veel korralik talv. Õueminekuks riietumine ja pärast lahtiriietumine võttis lõviosa päevast, sest seda tuli teha korduvalt (tuletan meelde: koer!). Sajakonna lille külmakindlalt “riietamine”, pärast jälle “lahtiriietamine” ning vahepealne karastamine ei tundunud just kõige mõistlikuma mõttena. Ajutise kodu võimalused minu orhideedele head äraolemist tagada olid üsna piiratud. Teisalt, remonditolm ei meeldi ka mu orhideedele, niipalju ma neid tunnen. Remondimehed ei pruugi olla just elevandid kristallipoes, aga mingi “ohaka” mahakukkumine ei riku neil tõenäoliselt söögiisu ega iluund. Niisiis, raske valik! Võib tunduda südametu, kuid orhideed jäid sinna, kus nad olid. Sellised nägid nad välja täna:

Pilt ei ole muidugi suurem asi, kuna ma ei valmistunud fotosessiooniks, siis kaamera asemal kasutasin telefoni. Aga tolm on siiski hästi peale jäänud. Paarist tunnist jagus umbes kolmandiku kollektsiooni kasimiseks. Peale sooja dušši, aluste põhjalikku pesu ja aknalaua nühkimist nägi olukord pisut rõõmsam välja:

Kuigi kokkuvõteteks on veel ilmselt liiga vara, siis tundub, et kaotused on ikkagi minimaalsed. See-eest on ekstreemsemates tingimustes selgunud mõne isendi riukalik iseloom. Mõni aeg tagasi kirjutasin Paphiopedilum Norito Hasegawast, kes õievart sirutas ja punga punnitas. Temaga võrdselt sirgus ka üks tema esivanematest Paphiopedilum malipoense. Lausa joonlauaga oleks pidanud mõõtma, et aru saada, kumma kasv on nobedam. Norito jõudis siiski kiiremini valmis ja avas oma õie esimesena. Järgnes sügavam solvumine, mis kestis täpselt kuu ehk siis senikaua, kui Norito oma õiega uhkeldas. Täpselt päev peale väljakolimist avas malipoense oma õie. Täpselt keset remonditolmu ja värvihaisusid. Täpselt seesama malipoense, mis on ülitundlik õhusaastele. Ja täpselt nii ongi ta õilmitsenud juba kolm nädalat…

Paphiopedilum Rosy Dawn

Üks peaaegu valge kaunitar, kel vanust juba 75 aastat! Sugupuus on kõige suurema osalusega esindatud Paphiopedilum insigne (50%), ülejäänud poole on andnud Paphiopedilum spicerianum, Paphipedilum bellatulum, Paphiopedilum niveum, Paphiopedilum druryi ja Paphiopedilum villosum. Aretuse tulemuseks on ühtlaselt rohelised lehed ning õrnalt kollakasrohelise ja/või roosaka alatooniga õis, mis ca nädal peale avanemist kahvatub peaaegu valgeks. Tedretähnid ei kaunista mitte ainult Pipi Pikksukka, vaid ka vanaproua Rosyt 😉

Tegu on levinud ja harrastajate seas armastatud hübriidiga eelkõige oma lihtsalt ilusa välimuse ning vähenõudlikkuse tõttu. Ilmaasjata ei ole Paphiopedilum insigne üks kolmest kõige enam aretuses kasutatud looduslikust liigist. Suisa nii vähenõudlikuks peab Harold Koopowitz teda, et peab eriliseks andeks selle taimega ebaõnnestumist! Püüan oma talenti vaka all hoida ning oma taimesse ikka hoole ja armastusega suhtuda. Vanaproua Rosy Dawn kasvab mul koos teiste paphidega põhjapoolsel aknal ja lepib nii loodusliku valguse, keskkütte ja 40-60% vahel kõikuva õhuniiskusega. Kõrgest east hoolimata on ta krapsakas kasvaja ning loodetavasti näen minagi kunagi oma taime suure puhmana, mida katab õhuline pilv valgeid õisi!

Pildid on teinud Merle.

Paphiopedilum Norito Hasegawa

Paphiopedilum Norito Hasegawa on 1992. aastal Terry Rooti poolt registreeritud hübriid, mille vanemateks on Paphiopedilum malipoense ja Paphipedilum armeniacum. Oma nime on ta saanud tuntud orhideekasvataja ja paphide populariseerija Norito Hasegawa järgi. Välimuselt meenutab hübriid pigem malipoenset, eriti mis puudutab õie kuju ja õievarre pikkust, kuid õis on suurem kui kummalgi esivanemal. Samuti lisab armeniacum talle kollakamat tooni, nii et õie värvus võib varieeruda erinevates toonides kollase ja rohelise vahel. Kahjuks ei ole hübriid pärinud malipoenselt lõhna, kuigi kirjanduse andmetel on mõningatel kloonidel olnud tunda kerget vaarikalõhna. Kasvutingimustelt on Norito Hasegawa väga sarnane parvisepalumi grupi liikidele.

Minu taim kasvab põhjapoolsel aknalaual ja saab ainult looduslikku valgust. Õnneks on seda kogu raha eest, sest ainsaks valguse varjajaks on pilved ja kajakad. Temperatuur jääb talvel 15-23 kraadi vahele, suvel võib päikeseliste ilmadega ka mõnevõrra kõrgem olla. Kastmisel ja väetamisel jälgin aastaaegade rütmi ja kütteperioodi. Kuna kõik paphid on tundlikud soolade suhtes, siis väetan pigem lahjema lahusega ja sagedamini. Samuti on oluline iga-aastane ümberistutamine (äärmisel juhul võib seda teha ka iga kahe aasta järel). Uus võrse kasvab lühema või pikema risoomi tippu, mis jääb küll lühemaks kui malipoense oma. Kuna suurim viga paphide kasvatamisel on liiga suur pott, siis sobivad eriti parvisepalumitele laiad ja madalad potid. Sobivates tingimustes võib taim aasta jooksul kasvatada mitu uut rosetti. Need võivad õitseda kohe peale küpsemist, kuid vahel ka aasta-paari pärast.

Üldiselt peetakse Norito Hasegawat kergesti kasvatatavaks ning algajale igati sobilikuks hübriidiks. Minu kogemused ainult kinnitavad seda väidet. Soetasin taime ühe rosetiga, esimesel aastal lisandus üks, teisel aastal juba kolm uut rosetti. Lehed on 10-15 cm pikad, õievars oli eelmisel aastal 50 cm pikk, õie läbimõõt 12 cm. Pildid ongi pärit eelmise aasta õitsemisest. Õis avanes veebruaris ning püsis üsna mitu nädalat. Sel aastal õitseb siis esimene minu juures kasvanud rosett, õievars on saavutanud peaaegu täispikkuse ning pung on juba avanemas. Täie ilu peaks ta saavutama nädala pärast.

Lisaks oma kogemustele oli selle jutu kirjutamisel abiks Harold Koopowitz’i raamat “Tropical Slipper Orchids”. Pildid on teinud Merle.