Peatage suvi!

Peatage suvi! Ma tahan maha minna! Mitte, et mulle suvi ei meeldiks, aga see palavus on liig mis liig. Rääkimata sellest, et orhideesid ei jõua ära kasta. Mul ei ole neid kodus liiga palju, ausõna. Täpselt viisteist kuukinga ja üks dendroobium. Ma olen kastmise enda jaoks hästi lihtsaks teinud: väetisega rikastatud vihmavesi ümbrispotti, siis hommikusöök ja nii umbes-täpselt poole kuni täistunni pärast saab vee jälle välja valada. Tavaliselt saan seda protseduuri korrata iga 5-7 päeva tagant.

Kuukingad ümbrispottides

Aga see suvi on täiesti pöörane! Täna on laupäev ja neljapäeval, see tähendab kaks päeva tagasi kastetud kuuking näeb välja nii:

Nagu pildilt näha, on juured kuivad.

Eks homme siis jälle kastame…

Orhideekollektsiooni päästmine – esimene vaheülevaatus

Pisut üle kuu on nüüd möödas, kui käärisin käised üles ja üritasin ühest pisut õnnetus seisus orhideekollektsioonist midagi  ilusat teha. Olen loomulikult iga päev oma hoolealustel pulssi katsunud ja vererõhku mõõtnud ning esimesed muudatused on silmaga näha ja käega katsuda. Nüüd siis aeg teha esimene vahekokkuvõte. Ka kõige raskemas seisus patsiendid on veel hinges, kuid jätan seekordsest kirjatükist välja need, kelle seisundis ei ole veel olulisi muutusi märgata.

Patsient nr. 5 – Cattleya hübriid hüüdnimega “Metsik”, kes tegelikult patsiendiks ei kvalifitseerunud.

Sellele taimele ei ilmselt lähitulevikus põhjust palju tähelepanu pöörata. Kõik kolm osa on kasvatanud uued juured.

Kaks on otsustanud varsti ka õisi näidata. Ehk saab siis “Metsikust” midagi kenamat.

Patsient nr. 6 – Beallara Tahoma Glacier

Paranemise üle pole põhjust üllatuda, kuna algseisundki ei olnud väga murettekitav. Uue võrse kasvu üle on siiski põhjust rõõmu tunda. Ka sellest patsiendist hiljem enam eriti palju juttu ei tule, vahest ehk lähiajaline õitsemine leiab äramärkimist.

Patsient nr. 9 – Tundmatu kambrialine

Mõlemad osad on alustanud uue võrse kasvatamist ning ka värsked juurejupikesed on täiesti nähtavad. Nii nad kahekesi koos paarisrakendis ka jätkavad.

Patsient nr. 10 – Tundmatu Cattleya hübriid

Rõõm on näha, et ka mõned raskemad patsiendid jälle elumärke näitavad. Taime lehed ja võrsed on endiselt dehüdreerunud, kuid seda priskemad uued juured lubavad loota, et taim varsti sootuks reipam välja näeb.

Patsient nr. 15 – Brassolaeliocattleya Greenwich ‘Elmhurst’

Amputeeritud mädanenud võrse konts hakkab tasapisi kuivama, kuid allesjäänud risoom kasvatab usinasti uusi juuri. Ootan peagi ka uue võrse kasvu.

Patsient nr. 16 – Laeliocattleya Mini Purple var coerulea.

Jällegi üks tublisti kosuv patsient. Korgitükile monteeritud osa on algatanud nii uue võrse kui ka priske juure kasvu.

Teine pool taimest on veel mõtlikkus ootuses.

Patsient nr. 17 – Dendrobium nobile hübriid

Keskkonnavahetus tuleb tavaliselt tervisele kasuks. Selle taime tervis on möödunud kuu jooksul suisa pakatanud – hetkel on veel viimased õied täies ilus. Kodunemine viinapuuoksaga on läinud üsna valutult – vast nädal-paari pärast saan täpsemalt raporteerida, mitu uut võrset kasvamas on.

Patsient nr. 18 – Dendrobium nobile hübriid

Jõulise kasvuga nii potis pesitsev puhmas kui korgil kiikuv jupike.

Ootuspäraselt olid kiiremad toibujad patsiendid, kelle algseis ei olnud just hingevaakuv ning kes nii ehk naa kiirema kasvuga on – Dendrobiumid ja Cattleyad. Samuti üsna oodatav, et näiteks Paphiopedilumidel ja Phragmipediumidel kulub aega, enne kui juured ka väikeses potis läbi potiseina paistma hakkavad.

 

Orhideekollektsiooni päästmine vol. 4

Kui ma veel kunagi kipun arvama, et kolme näituse vahel on aega blogi kirjutada, siis ma luban, et ma mõtlen teist korda veel. Pealkirjaks küll vol. 4, aga olen võlgu kolmanda osa orhideekollektsiooni algstaatusest ja esimestest katsetest taimede olukorda parandada.

Patsient nr. 16 – Laeliocattleya Mini Purple var coerulea

Pisut kortsus bulbid andsid aimu juureprobleemidest. Potist välja võttes selguski, et korraliku suurusega (9 bulbi) taime kohta oli juuri vähevõitu – täpselt poole vähem kui bulbe.

Olin selle taimega natuke keerulises olukorras. Vana pott oli 12 cm läbimõõduga ja taime enda suurusele täiesti vastav, juurte hulgale oleks pigem sobinud 8-sentimeetrine. Sellise suurusega potis oleks taim nagu tagurpidi jonnipunn – igast asendist kukub pikali. Võtsin siiski 8-sentimeetrise poti ja panin sinna täpselt nii palju, kui mahtus. Ülejäänud taime mahutasin korgitükile kerge samblakihi peale.

Patsient nr. 17 – Dendrobium nobile hübriid

Kollektsiooni üks paremini säilinud eksemplare. Meile saabudes olid esimesed valged õied avanenud ja hulk pungi oma järge ootamas. Sasis võrsete vahelt avastasin ka paar keikit.

Taime konditsioon oli väga hea ning seega suurepärane materjal eksperimendiks. Tema uueks koduks sai viinapuuoks, täiesti naturaalselt ilma sambla lisamiseta. Samale oksale mahutasin ka keikid. Minu meelest näeb lõpptulemus päris hea välja.

Patsient nr. 18 – Dendrobium nobile hübriid

Veel üks väga sagrisse kasvanud Nukitsamees, peale mittekaubanduslikku välimust muidu täitsa heas korras taim. Ravi asemel vajas pigem kosmeetiku ja juuksuri abi.

Taim sai kammitud ja kasitud ning sama suurde potti keskmise jämedusega substraati tagasi istutatud. Eraldatud keikid monteerisin presskorgist plokile.

Patsient nr. 19 – Phragmipedium bessae

Kummalises segus olev pisike võrseke koos vana närbunud lehega. Potis olev oli üsna ootuspärane – vana, surnud võrse juurekonts koos paari pisikese juurejupikesega ning uus, veel juuretu võrse.

Uue võrse juuremuksukesed olid siiski paljulubavad ja kuna minu senised katsed juuretute phragmidega on kõik kordaläinud, siis panin puhastatud taimekese 8-sentimeetrisesse potti üsna peenesse ja vettpidavasse substraati.

Patsient nr. 20 – Nimetu phragmipedium

Natuke raskem juhtum – suur hulk surnud lehti, mille vahelt üks vapper võrseke suurde ilma pääseda püüab.

Peale puhastamist väga palju järele ei jäänud – vana võrse konts koos ühe lehega, üks värskem ja alamõõduline võrse ning päris noor hakatus.

Ravi sama, mis eelmise taime puhul – väike pott ja niiskusthoidev substraat.

Patsient nr. 21 – Veel üks tundmatu Phragmipedium

Oluliselt hiiglaslikumas potis mõnevõrra suurem taim kui kaks eelmist. Kaks mädanenud võrset pudenesid lihtsalt küljest.

Potis ootas järgmine „üllatus“: kivivill. Näha, et taim oli istutatud suuremasse potti lihtsalt substraati lisades. Uude substraati ei olnud ükski juur kasvanud ja ka kivivillas olevad juured olid mädanenud. Peale põhjalikku puhastamist jäi järele kaks juuretut paari vanast ja uuest võrsest.

Et seltsis segasem, mahutasin mõlemad 11-sentimeetrisesse potti kokku ikka sellesse peenesse substraati, võrsed toetamas üksteist ja tugikeppi.

Kokkuvõtvalt oli see kollektsioon kirju. Tundub, et Paphiopedilumid ja Phragmipediumid ei lähe selle kasvatajaga üldse mitte kokku, Cattleyad sobivad peaaegu, kuid kõige kergem on ühist keelt leida Dendrobiumide ja kambriatega. Näha on, et orhideedele ei ole viimasel ajal kuigi palju tähelepanu jagunud.

Nüüd on taimed esimese hoole saanud ja jääb ainult loota, et asukoha/tingimuste muutus ning korrastamine mõjuvad ainult paranemise suunas. Paar patsienti on sellises seisus, et paranemine oleks ime. Aga imesid ju juhtub! Kuna taimede tegeliku ülevaatuse ja selle kirjatüki valmise vahele jäi jupp aega, siis on esimesed muutused juba toimunud. Neist lähipäevil!

Orhideekollektsiooni päästmine vol. 3

Jätkame sealt, kus eelmisel korral pooleli jäime.

Patsient nr. 9 – Tundmatu kambrialine

Võiks kanda koondnime ‘Polkovniku lesk’ – viga pole midagi kui ainult jõudeelust tulenev igavus. Pika jututa sai taim vanast substraadist puhastatud, juured lühemaks kärbitud. Selle käigus irdus Lesest tema sõbranna ja nii nad nüüd kahekesi mõtteid vahetavad (pott 11 cm, keskmine substraat).

Patsient nr. 10 – Tundmatu Cattleya hübriid

Raskemat sorti patsient – juured mädasoos hukkunud, taim ise pisut dehüdreerunud. Kui oleks tegu väärtusliku või haruldase taimega, siis püüaks kindlasti päästa, nimetu marketihübriid rändaks tavatingimustes komposti. Teisel pildil on esiplaanil näha üks vägagi elus juur, kahjuks oli see täpselt pool kogu juurestikust.

Aga – eksperimendi huvides jällegi – jääb alles. Pott 11 cm ja substraat keskmise jämedusega.

Patsient nr. 11 – Lycaste lasioglossa x skinneri

Veel üks juuretu taimeke ülemõõdulises potis (14 cm), bulbidki dehüdreerunud. Vanemate bulbide varud olid ammendatud ja nad olid nagu pruunid kortsus tühjad nahkkotid.

Kärpisin kõik mädad juured ära, eemaldasin surnud bulbid ja istutasin 11 cm potti keskmise jämedusega substraati.

Patsient nr. 12 – Tundmatu vandaline

Veel üks nimetu taim, kes väärikat nime ja uhket sugupuud ülemõõtmelise potiga kompenseerib. Allpool piltidel taim potis ja poti kõrval, et proportsioon paremini võrreldav oleks.

Ka juurte seisukord on teisel pildil hästi näha – parimas seisus on juur, mis oli substraadist väljas. Taim sai sobiva suurusega (8 cm) potti keskmise jämedusega substraati. Kaalusin korraks ka paljasjuurset varianti, kuid kuna kodutingimustes ei ole see just lihtsaim meetod, siis jääme seekord poti juurde.

Patsient nr. 13 – Brassia keiliana

See taim on liiga hea näide orhideede ja seente vahelisest sümbioosist – seent oli substraadis paljuvõitu. See on tähendab enamasti liigniisket substraati ja seda oli ka juurte seisukorrast näha. Aktiivsete tippudega trimmis juured üritasid suure hulga mädanenute vahelt teed leida. Lisaks juurtele kannatasid niiskuse käes ka lehed, õigemini – puuduliku õhuliikumise käes. Lehtedel oli rohkesti pruune laigukesi, mis annavad märku seenkahjustusest.

Järgmisel pildil on näha, mis sellest juurepallist järele jäi. Brassia sai ühe numbri võrra väiksema poti (12 asemel 11) ja keskmise substraadi. Taime oli juurte kohta liiga palju või vastupidi ning seetõttu tuleb esialgu tugikeppide najal seista.

Patsient nr. 14 – Coelogyne cristata

Kuninganna ei olnud just kuninglikult koheldud: pott oli üsna paras, substraat ka sobiv, kuid taime juured lootusetult kuivad. Kasvuperiood on juba mühinal alanud ja meie kasvuhoone Coelogyne cristatad pungitavad uusi bulbe või õievarsi, sellel taimel paistis ainult üks paarisentimeetrine värske idukene.

Taime potist välja võttes selgus, et tegu on kuue erineva jupikesega, mis ühte istutatud, kuid peale istutamist ei ole mingit juurdekasvu olnud. Lisaks oli taim tarvitanud ära paari bulbi tagavarad.

Otsustasin seekord korvi kasuks. Olen näinud võimsaid eksemplare korvis rikkalikult õitsemas – võimas vaatepilt – ja see on selle patsiendi tulevik. Kõigepealt vooderdasin korvi kuivatatud ja niisutatud samblaga, täitsin ka korvipulkade vahed. Siis paigutasin taimejupid korvi ning täitsin korvi keskmise jämedusega koore (tüki suurus 10-25 mm) ja sambla seguga. Viimaseks kihis sai sammal.

Patsient nr. 15 – Brassolaeliocattleya Greenwich ‘Elmhurst’

Mitte just kõige halvemas seisus, aga kodutu koera natuke õnnetu välimusega. Kõige värskem võrse on langenud mädaniku ohvriks (teisel pildil on see hästi näha) ja see tuli eemaldada, samuti kõige vanem alamõõduline ja juuretu võrse. Juurte olukord oli keskmine, oli nii head kui halba.

Puhastatuna, potistatuna ja toetatuna nägi see peene nimega krants palju parem välja.

Jällegi tuleb panna koma ja alla vanduda une- ja väsimusejumalanna kutsele. Etteruttavalt pean tunnistama, et kogu kollektsioon on siiski üle vaadatud ja parima võimaliku hooldusega tagatud, lihtsalt kirjutamine võtab rohkem aega.

 

 

 

 

 

Orhideekollektsiooni päästmine vol. 2

Järg eelmisele postitusele ehk ühe orhideekollektsiooni käekäik

Orhideede esmaabis oli eile tihe päev. Suurem osa patsiente on lahti riietatud, röntgenpildid tehtud, diagnoos ja ravi määratud. Üldtingimused esialgu kõigile võrdsed – kasvuhoone temperatuurivahemikuga 13-35 kraadi, liigse päikese eest varjutamine, ööpäevaringne ventilatsioon ning vajadusel väetiselisandiga vihmaveega kastmine (üle kogu taime). Eritingimustest täpsemalt patsientide kaupa.
Patsient nr. 1 – Oncicium Twinkle ‚Fragrance Fantasy’

Pealtnäha kena taimeke, aga väga ühemõtteliselt kõikus potis. Pott oli paraja mõõduga (11 cm) ja substraadile võiks ette heita ainult mõningast poroloonisisaldust, kuid juurte kasvu need millegipärast ei soodustanud.

     

Kuna taim ise oli piisavalt suur, siis jagasin ta kaheks osaks: üks sai 8-sentimeetrisesse potti peenesse substraadisegusse, teine osa pisukese samblaga toetatult plokile monteeritud. Tulemus selline:

 

Patsient nr. 2 – Cattleya lueddemanniana semialba x Sonja Altenburg

Seda taime ei ole põhjust nimetada patsiendiks, pigem oli tegu koolitamata ja võssakasvanud taimega. Ilma ümbrispoti või toeta vedas taim poti külili, rippudes ise samuti igas neljas ilmakaares üle poti serva välja. Substraat oli sobilik, üsna jämedatükiline ning mitte väga lagunenud, kuigi taim oli väljanägemise järgi pikemalt istutamata. Samuti oli mingil põhjusel (mädanik?) eemaldatud kõige värskem võrse. Raviks oli seekord juurte kärpimine, vanade, elusjuurteta võrsete eemaldamine, istutamine jämedasse substraati 12-sentimeetrisesse potti ning korralik toestamine. Pildid: enne ja nüüd.

Patsient nr. 3 – Nimetu Paphiopedilumi hübriid

Diagnoosiks kerge puue – puuduseks olematud juured.

Juurte jäänused, mis potis paistsid, tundusid olevat kuivanud ning seejärel mädanenud. Kuna lehtedes oli pinge veel täiesti olemas, siis puhastasin taime ja panin ta 8 cm läbimõõduga potti peenesse substraati toibuma, toeks kolm tugikepi juppi.

Patsient nr. 4 – Miniatuurne Phalaenopsise hübriid

Savipotist koorus välja pehme plastikpott, mis sisaldas ootuspäraselt substraadina ainult turbasammalt.

Taim millegi üle ei kaevanud, aga kuna sammal pikemas perspektiivis substraadina minu kasvumeetodite juures ei sobi, siis kolis taim peale mõningate mädanenud juureotste eemaldamist ümber väikesesse potti peenesse substraati.

 

Patsient nr. 5 – Tundmatu Cattleya hübriid mitteametliku nimega ‘Metsik’

Patsiendiks ei kvalifitseeru. Täiesti heas korras taim, kuigi peale soetamist pole kordagi istutatud. Substraadi sügavustest koorus välja ka kookosepotike, milles noortaimi kasvatatakse.

Jagasin taime kolmeks, eemaldasin vanad, juurteta minivõrsed ning istutasin Cattleyale kohasesse jämedasse substraati, poti suuruseks kõigil 11 cm.

Patsient nr 6. – Beallara Tahoma Glacier

Jällegi täiesti elujõuline taim, kuigi potis püstipüsimisega oli raskusi. Pigem on see tingitud taime loodusliku kasvuviisi iseärasustest – iga uus võrse kasvab pisut kõrgemale kui eelmine. Substraadi keskel samblapall ei üllatanud, selle ümber olevate viletsate juurte eemaldamine juurepalli väga palju ei vähendanud.

Taim sai sama suure poti (12 cm) ja keskmise jämedusega substraadi, pisut parema sättimisega ei vajanud isegi tugikeppi.

Siinkohal hakkas juba tunduma, et pean kirjutise pealkirja muutma ja sellega ühtlasi ka kogu postituse mõtet – üksikult võttes nägid taimed paremad välja, kui grupipildil. Aga edasi läks pilt jälle valusamaks.

Patsient nr 7 – Tundmatu Paphiopedilumi hübriid

Võiks öelda sent surmale võlgu – juured puuduvad, lehed juba dehüdreerunud. Taim seisis potis püsti ainult õievarre tugikepi najal.  Juurekaelal avastasin imepisikese võrsealge. Üldjuhul päästaksin sellise taime pikematest vaevadest, aga eksperimendi huvides sai taim siiski loa võidelda samades tingimustes, mis Patsient nr. 3.

Patsient nr. 8 – Tundmatu Dendrochilum

Taim oli suisa hiiglaslikus, 16-sentimeetrise läbimõõduga potis, kuid kahjuks pool potitäit oli juba koolnud.

Potist välja võttes avanes selline pilt:

Ümberistutamisega ei oldud väga vaeva nähtud, taim oli lihtsalt pisut suuremasse potti tõstetud ning lisatud substraati. Õnneks olid sinna kasvanud juba ka mõned uued juured, kuid kahjuks olid need ka peaaegu ainsad elusad juured. Surnud bulbe eemaldades lagunes taime algosakesteks ja nii nad potitatud saidki – nelja väikesesse (8 cm) potti peenikesse substraadisegusse.

Hästi pikaks on see postitust veninud, sestap panen siinkohal punkti. Või õigemini koma, sest osa kollektsioonist ootab veel ülevaatamist.

Orhideekollektsiooni päästmine

Orhideehuvi tekib inimestel erinevatel põhjustel, tihti on selleks Preili Juhus. Mõnikord teeb aga Proua Igapäevaelu oma reegleid ning siis tuleb valida orhideede ja millegi muu vahel. Põhjuseid on erinevaid. Näiteks oli naine kuni kolmanda orhideeni kaunitest õitest vaimustanud, peale kümnendat hakkasid potid aknalaualt kogemata maha kukkuma ja peale kahekümnendat oli valik: „Orhideed või mina?“. Ühel teisel kollektsioonil nii hästi ei läinud: valikus olid orhideed või veel üks laps. Lastel on alati eesõigus ja seekord jäid kaotajaks orhideed. Aga võib-olla ka mitte.

Meile pakutakse vahel orhideesid, kellele pererahvas enam mingil põhjusel hooldust pakkuda ei saa. Enamasti peame sellistest pakkumistest tänuga loobuma – põhjuseks loomulikult võimalikud hügieeniprobleemid (kahjurid, haigused jms). Vahel teeme siiski erandi, kui tegu on väärtuslike või haruldaste taimedega ning peale kohustuslikku karantiini ja kahjuritõrjet on neil luba meie kasvuhoonesse siseneda.

Mõned päevad tagasi pakuti meile osa orhideekollektsioonist, mis kolimise tõttu uude kodusse enam ära mahtuda ei tahtnud. Jagasime kollektsiooni sõbralikult ära: mu mehepoolik sai mõned hästihooldatud taimed ning mina loomkatsete tegemiseks kogu ülejäänu. Olen hooldusprobleemidest kirjutades alati hädas sobivate fotomodellide leidmisega ja nüüd tulid patsiendid ise koju kätte! Sättisin siis kõik kenasti ritta, palusin poosid sisse võtta ja naeratada. Esimene grupipilt sai selline:

Täna-homme vaatan patsiendid üle ning kellel elulootust, nende diagnoosi ja haigusloo leiate lähipäevil.

 

 

Paphiopedilumide kasvatamine: jootmine ja toitmine ehk kastmine ja väetamine

Ei saa oma lemmikutest üle ega ümber ja täitsa kurvaks teeb, et neid endiselt raskestikasvatavateks peetakse. Minu meelest kasvavad nad üsna iseenesest, nii möödaminnes, kui neile ainult talutavad (isegi mitte ideaalsed) tingimused võimaldatakse.

Kõige rohkem peavalu teeb ilmselt Paphiopeilumide toitmine ja jootmine ehk väetamine ja kastmine. Nagu iga teise taimega ei ole ka siin võimalik öelda, mitu korda nädalas on paras ja mitu korda on palju või vähe. Paphiopedilumid tahavad niisket substraati, kuid mitte sood. Siiski taluvad nad mõlemaid äärmusi – nii liigniiskust kui kuivust – lühikese aja jooksul suhteliselt hästi eeldusel, et taim on korralik ja juured toimivad. See, mis paljudele teistele orhideedele võib olla hukutav – näiteks märg substraat jaheda ilmaga, ei ole Paphidele veel tappev.

Lugesin kusagilt ühte huvitavat nippi kastmisvajaduse kindlakstegemiseks. Tuleb taime nimesilt potist välja tõmmata – kui selle substraadis olev ots tundub jahe ja niiske, siis on substraat veel piisavalt niiske. Ise eelistan vana head “sõrm potti” nõksu ja see toimib ka päris hästi. Niiskust tuleks testida vähemalt paari cm sügavuselt (eriti suuremate pottide puhul), sest poti pinnal on substraat juba päev peale kastmist kuivem. Tuleks arvestada, et see on täiesti loomulik ja toimib samuti ka looduses: maapinna pealmine kiht kuivab alati kiiremini. Siin pildil on see hästi näha: pealmine substraadikiht on kuiv, kuid sügavamal veel niiske. See taim tahaks juba kastmist saada, kuigi juurte ümber paistavad veel veetilgad:

Kastmisvee valik on enamike harrastajate jaoks piiratud, leppida tuleb kraaniveega või siis koguda vihmavett. Olen proovinud mõlemaid variante ja olulist vahet ei ole täheldanud. Joogikõlbulik kraanivesi sobib ka Paphiopedilumide kastmiseks. Kui on näha, et substraadi pinnale kipub siiski soolarant tekkima, siis aitab õhuke samblakiht poti pinnal. See toimib teatava filtrina ning seda tuleks aeg-ajalt uuendada – siis, kui kogunevad soolad on sambla pinna roosteseks värvinud.

Väetiste puhul on palju rohkem valikuvõimalusi. Ei hakka soovitama ühegi kindla firma oma, sest ka need ei pruugi kõik kättesaadavad olla ja erinevatest orhideedest kollektsiooni puhul ei ole ka mõistlik igale perekonnale oma väetist soetama hakata. Küll aga tuleb ettevaatlik olla väetise manustamisega – soolade ladestumine substraati või juurtele põhjustab lehetippude pruunistumist ja kuivamist.

Samuti ei maksa kalduda teise äärmusse – alatoidetud Paphid üritavad siiski kasvada, kuid seda vanade võrsete arvelt. Uued võrsed on nõrgad ja väiksemad kui vanad, vanad võrsed või ka kasvavate võrsete alumised lehed kuivavad andes oma tagavarad uuele kasvule. Siin on üks täpselt selline näljas ja janus taim. Vana võrse on oma aja ära elanud ja püüab kasvatada noori võrseid oma varude arvelt. Uued võrsed on nõrgad ja pehmed (seda ei ole küll pildi peal näha) ja vana võrse on juba mõned lehed kaotanud.

Siin on teine taim, mis vajab hädasti rohkem hoolt. Võrsed ei ole oma loomuliku suuruseni kasvanud, alumised lehed surevad:

Ja siin veel üks fotosüüdistus taimest, mis on kaotanud kõik juured. Püüdes siiski ellu jääda ohverdab ta oma alumised lehed.

Väetise konsentratsioon paneb tihti kukalt sügama: kui see on liiga kõrge, kõrbevad juured, kui liiga madal, siis ei ole väetamisest kasu. Looduses saab taim toitaineid kogu aeg (mitte üks-kaks korda kuus nagu enamikul väetisepakkidel kirjas!). Kui on võimalik pakkuda taimele ideaalilähedasi kasvutingimusi, siis on ka kodus kõige parem väetada igal kastmiskorral. Muudel juhtudel tuleks väetamist reguleerida vastavalt tingimustele. Aktiivse kasvu perioodil on kõige paremaid tulemusi on andnud väetamine mitte harvem kui kord nädalas. Siinjuures tuleks ka täpselt jälgida väetisepakil olevaid juhiseid – enamik väetistel on soovitus väetada üks kuni kaks korda kuus. Sagedasema väetamise korral tuleks lahus sellevõrra lahjem teha.

Paphiopidumide suvisel ja talvisel hooldusel ei ole väga suurt vahet. Kastma peab ka talvel nii, et substraat läbi ei kuiva. Otsest puhkeperioodi neil ei ole, küll aga võib peale õitsemist taime 4-6 nädalat pisut kuivemalt hoida juhul, kui uued võrsed ei ole veel kasvu alustanud. See lühike “põud” ergutab uusi võrseid kasvama. Niipea, kui uued kasvud substraadist väljas, tuleb tavapärane kastmine taastada. Ka väetist võiks aastaringselt anda, ainult kogust võiks talvel vähendada sõltuvalt kasvutingimustest.

Miltoniad – on nad siis nii kapriissed?

Miltoniatega (õigem oleks küll öelda Miltoniopsise hübriididega, aga olgu see suupärasem ja harjunum Miltonia) on mul kogu mu orhideekasvatamise ajaloo jooksul olnud omamoodi suhe. Üks sügavpunaseõieline oli üks minu esimesi orhideesid üldse ning kasvas-õitses viledavõitu puuakendega korteris nagu umbrohi. Tingimuste paranemine (loe: akende vahetus) talle nii väga ei meeldinud ja sestap jäi uus Miltonia paremaid aegu ootama.

Ühel orhideeklubi kokkusaamisel aasta-poolteist tagasi oli jälle võimalus näidata, mismoodi Miltonia pott seestpoolt välja näeb. Tookordne patsient oli nii õnnetus seisus, et pidi peale ümberistutamist kohe prügikasti rändama, aga no mis sa ikka haleda südamega teed! Peaaegu koomaseisundile lisandusid kevadine kolimine, suvitamine aias sõstrapõõsa all küllaltki karmides tingimustes ja tänuks kaks lõhnavat õit (vabanduseks foto kvaliteedi kohta – see on nö jooksu pealt telefoniga üles võetud):

Järeldasin, et sellest taimest ma nii lihtsalt lahti ei saa ning edaspidi saab ta parima võimaliku hoolduse osaliseks.

Olen hiljuti oma Miltoniate kollektsiooni pisut täiendanud ja sestap on paras hetk näidata, miks kasvatamine liiga tihti ebaõnnestub.

Värskelt soetatud taim on üsna suure tõenäosusega läbipaistmatus plastpotis, mis varjab endas ebameeldivaid üllatusi: väga märg substraat, mille keskel on samblapall või oasise tükid või klaasvatti meenutav ollus. See on sobiv keskkond kasvuhoones, kuid kodustes tingimustes lõpeb enamasti mädanenud juurtega. Seega, esimene asi – taim ümber istutada.

Selline on juurepall peale potist väljavõtmist:

Substraadi niisutamine aitab seda juuri vigastamata eemaldada:

Siin on hästi näha substraadi keskel olev samblapall, mis tuleks kindlasti eemaldada:

Eemaldada tuleb ka kõik surnud või mädanevad lehed ja bulbid:

Niimoodi peaks välja nägema istutamiseks ette valmistatud taim:

Substraadiks on segu keskmisest ja peenemast männikoorest (mõlemat umbes pooleks), sekka peenestatud turbasamblat ja perliiti. Juhul, kui pole aega peale kastmist alusele jäänud vett ära valada, siis võiks alustada drenaazist. Selleks sobivad hästi näiteks penoplasti tükid. Mina jätan selle etapi vahele.

Poti põhja kiht substraati:

Pott peaks olema nii suur, et värsketele võrsetele jääks kasvuruumi. Juurepall paigutada võimalikult ühtlaselt potti…

… ja täita pott substraadiga:

Taimedele mõeldud tugikepist on abi ka substraadi juurte vahele surumiseks:

Vajadusel tuleks neidsamu tugikeppe kasutada ka taime toestamiseks – uute juurte arenemise ajal on eriti oluline, et taim püsiks kindlalt potis püsti. Selline näeb välja ümberistutatud Miltonia:

Peale istutamist tuleks taime üsna rohkesti kasta ja mõne nädala pärast ka tagasihoidlikult väetada. Enamasti soovitatakse peale ümberistutamist esimese paari nädala jooksul kastmisega mitte liialdada, kuid eriti samblas kasvanud taimele on see paras shokk. Isegi kui juured on istutamise ajal kannatada saanud, ei vaja nad mitut nädalat “paranemiseks” ning mädanemiseks piisab ka piskust veest. Piisava kastmisega taastub taim kiiremini ja ka õitsemine enamasti ei katke. Siin on Miltonia Sunset, mis sai ümber istutatud küpsete pungadega. Esimene õis avanes umbes nädal peale istutamist:

Olgugi, et Miltoniat liigitatakse jahedalembeseks orhideeks, on toatemperatuur talle täitsa sobiv. Küll aga ei taha ta enda naabriks hõõguvat radiaatorit, pigem õhuniisutajat. Loodusliku kasvukoha niisket õhku ja rikkalikku vihma mäletavad ka hübriidid hästi, seega tuleb kastmisel olla hoolas. Liiga vähese kastmise tulemus on nn konsertiina efekt, kus taime lehed meenutavad akordioni lõõtsa. Õues suvitamist naudib Miltonia täiega, kuid päevitamine ei lähe teps mitte. Liiga heledad või suisa punakad lehed on märk liigsest valgusest. See rikub nii taime välimuse kui kahjustab õitsemist.

Väetisepurgi peale kirjutatud teksti tasub uskuda – liiga kange väetis teeb rohkem kahju ja liiga lahjast ei ole suurt tolku. Liiga vähe toidetud taim kasvatab uued bulbid väiksemad kui eelmised ja õitsemist ei tasu oodata. Peale bulbide küpsemist tuleb taime pisut kuivemalt ja soovitavalt ka pisut jahedamas hoida (ca 15 kraadi juures), see soodustab rikkalikumat õitsemist.

“Päris” Miltoniat võib kasvatada ka korgile või puutükile monteeritult. Kodustes tingimustes võib see pisut keeruline olla, kuid hea tahtmise juures võimalik. Pildil on Miltonia spectabilise hübriid:

Valmistume talveks

Eestimaa talv on teadagi pime, külm, pikk ja karm. Inimeseloomad valmistuvad talveks erinevalt: mõni teeb küttepuid, mõni ostab kasuka ja koob villaseid sokke, mõni tosserdab. Jajah – aednikul on vaja katta roosid ja juurida välja daaliad, orhideekasvatajal oma tegemised. Valmistugem süsteemselt!

1. Pese taimed, potid ja alused puhtaks. Seda peaks tegema muidugi pidevalt, kuid vastu talve on põhjalikum puhastus igati teretulnud. See võimaldab avastada lehtede vahele eksinud kahjurid, eemaldada alusele kogunenud katlakivi ning taimed näevad rõõmsamad välja.

2. Vaata kriitilise pilguga üle taimede kasvukohad. Kindlasti on suve jooksul taimi juurde tekkinud. Muidugi – suve veetsid osad orhideed ju aias või rõdul ja aknalauad-riiulid tundusid nii tühjad. Sügisel võib selguda, et kõik ei mahu aknalauale (ehk marjamaale). See tähendab, et osad peavad talve üle elama kunstliku valguse toel. Lambi valimine on omaette teadus, sestap tuleb sellest omaette juttu.

3. Mõni taim on suve jooksul lootusetult potist välja kasvanud või meenutab substraat vanaema kompostihunnikut. Kuigi istutamiseks sobivaim aeg on kasvuperioodi algus ehk siis tavapäraselt kevad, siis orhideed võivad nii pika ootamise peale kannatamatuks muutuda.

4. Talveuni tuli peale! Mõnele orhideele ei meeldi ennast vaevata probleemidega, mida talvel selga panna või millega ennast kaunistada. Nad eelistavad jääkaru kombel talve mööda saata. Kusjuures näiteks mitmed dendrobiumi liigid/sordid piirduvad lihtsalt kuivema ning jahedama eluga, samas kui Pleioned ja Habenariad heidavad kõik liigse ült ja varjuvad substraadi sügavusse. Ma pole kunagi katsetanud külmkapi varianti, kuid õnneks on mul piisavalt jahe ja piisavalt soe rõdu, kus talveund magada.

5. Väetamine ja kastmine on talvel omaette teemad. Niipalju kui on kasvatajaid ja taimi, on ka erinevaid tingimusi. Kui aknalaua all hõõgub (või MASU arvestades pigem hingitseb) radiaator, siis tuleb arvestada, et õhuniiskus võib olla madalam. Samas on ka taimede kasv valguse vähenedes pidurdunud ja kastma peaks vähem kui aktiivse kasvu ajal. Sama kehtib ka väetamise kohta. Toitu vajavad ka orhideed regulaarselt, kuid tervislikum on septembrist veebruarini pidada lämmastikuvaest dieeti.

6. Õied selgest pimedusest! Jah, mõni liik on otsustanud kõige pimedamat aega oma õitega kaunistada. Näiteks Ludisia. Või mõni hilinenud Paphiopedilum. Või igikestvalt õitsev Phalaenopsis. Talvisest õitsemisest ei maksa sattuda ärevusse – üldjuhul on see täiesti normaalne nähtus ja muudel juhtudel – ega orhideed ei olegi ju normaalsed lilled!

7. Valmistumine kevadeks. See on orhideekasvataja kõige meeldivam tegevus! Lapata lugematuid raamatuid ja sirvida netilehekülgi – et avastada veel mõni salanipp, kuidas taimed paremini kasvama saada! Puhkuseplaanid, mis viivad loomulikult piirkondadesse, kus orhideed kasvavad sama hästi kui meil nõgesed või siis on koondunud näitustele. Töödelda läbi internetipoodide müüginimekirju lisades ja kriipsutades maha orhideid, ilma milleta maine elu ei ole elamisväärt ning katkudes ahastava ruumipuuduse tõttu juukseid. Plaanides uusi riiuleid, klaaskappe, kasvuhooneid oma taimedele – unistustes elame me kõigis kliimavöötmetes vahelduvas kõrguses ja igale unistuste taimele on sobivaid tingimusi pakkuda. Ahh, elu on lill! Ja mitte lihtsalt lill, vaid orhidee!

Pudelist potti vol 2 ja vol 3

Göteborgi orhideenäituselt tõin kaasa nii mõndagi, muu hulgas ka mõned pisikesed plasttopsikud noortaimedega Röllkelt. Sellised hobikasvatajale parajad, kus 3-4 taimehakatist sees. Teadagi on hulgi odavam ja orhideesid ei ole kunagi liiga palju.  Sestap valisin välja koguni viis erinevat: Angraecum sesquipedale, Phalaenopsis stuartiana, Phalaenopsis equestris, Aerangis mystacidii ja Sedirea japonica. Igaks juhuks sai istutamine vahetult peale Göteborgist saabumist ära tehtud ja fotosüüdistused jäid tegemata. Lühidalt niipalju, et laisa kastjana panin kõik taimed ühte suurde potti, et hoida niiskus ühtlasem. Substraadiks minu enda tehtud segu peentest koore- ja korgitükkidest, tükeldatud turbasamblast ja penoplastist. Nüüd on taimed juba kuu aega kasvanud-kosunud ja näevad täitsa elurõõmsad välja.

Röllke noortaimed

 

Samal ajal, kui ma Göteborgis orhidee- ja kultuurimuljeid ahmisin, jõudsid kohale ka USA-st Sam Tsui käest tellitud Paphiopedilumide flaskid: Wössner Bellarmi, acmodontum ja fairrieanum.

Paphiopedilum Wössner Bellarmi

“Traditsioonilisel” viisil istutamine nende taimede puhul ei õnnestunud: agar-agar oli nii kõva klimp, et seda oleks pidanud noaga lõikama ja taimede juured olid tugevasti läbi põimunud.

Wössner Bellarmi flaski pesu

Tuli meelde Harold Koopowitzi kirjeldus oma noortaimede istutamisest: agar-agar jääb taimede külge ja kaetakse substraadiga. Aja jooksul agar-agar laguneb. Kuna see oli ainumõeldav meetod, siis nii need taimed potti saidki.

Paphiopedilum acmodontom noortaimed agar-agaris

Poti põhja sai drenaaziks suuremad penoplasti tükid. Õnneks on seda materjali laialt käes, sees seda kasutatakse tihti õrnade asjade (nagu näiteks orhideed) pakkimisel.

Paphiopedilum acmodontum drenaaz

Sellise drenaazi puhul võib üsna kerge südamega ja juuri kahjustamata pisut vett potialusele jätta. Substraadi segasin ise peentest koore- ja korgitükkidest (ärge veinipudeli korke ära visake!), hakitud turbasamblast ja penoplasti tükkidest.

Paphiopedilum acmodontum substraat

 Pott peaks olema nii suur, et taimede ja poti vahele mahuks ka substraati lisada.

Paphiopedilum acmodontum istutamine

Nüüd jääb veel lisada nimesilt ja märkida istutamise kuupäev ning valmis ta ongi!

Paphiopedilum acmodontum istutatud

Esimesed flaskid istutasin umbes kuu aega tagasi ja mõnel taimel on juba uued lehekesed kasvanud. Potti ei julge igaks juhuks veel surkima minna, et mis sellest agar-agarist järgi on jäänud. Lõpetuseks üks ühispilt minu “lastetoast” serveerituna nagu parim nõukaaegne lõunasöök ajalehel.

Kõik noortaimed koos

Teine ja kolmas foto on Ave tehtud, ülejäänudega olen ise hakkama saanud.