Dendrobium kingianum

 

veel üks karme tingimusi armastav kaunitar. pärit austraalia idaosast, kus kasvab päikesele ja vihmale avatud kaljupaljandikel. oma looduslikus kasvukohas tuleb taluda pikki kuivaperioode, mida aitab üle elada lihavatesse vartesse kogutud vedelik. kasvuperioodil jagub nii vett kui toitained ning taim moodustab kiiresti suuri puhmaid. valged, roosad, lillakad või samades värvides erineva mustriga õied ilmuvad peale kasvuperioodi varre tipus asuvates õisikutes. kingianumi aastaring näeb siis põhjapoolkeral välja selline: varakevadel õied, siis kasvuperiood üsna rikkaliku kasvamise ja väetamisega, sügisel-talvel kuiv ja jahe puhkeperiood. puhkeperioodil võib jahedates tingimustes kastmise paariks kuuks täiesti ära unustada. soojas toas tasuks aeg-ajalt siiski vett anda.

minu kolm erivärvilist kingianumit elavad Coelogyne cristata naabruses, seega sobivalt karmides tingimustes. talvel ca 5 kraadi sooja ja 1-2 korda kuus kerget kastmist. niipalju lõunapäikest, kui eestimaal seda saada võib. selle eest on nad tänulikud õitsejad. vaevalt kahesentimeetrised õied täidavad oma lõhnaga terve toa.

peale õitsemist tuleb õisikuvarred ära lõigata ja vajadusel taime ümber istutada. substraat peaks olema üsna kore ja kahe kastmise vahel läbi kuivama. olen otsustanud sel aastal istutamise ette võtta. kui asi sinnamaale jõuab, siis loodetavasti tulevad siia ka pildid.

seda teemat illustreerib roosade õitega taim. kaks ülejäänut on valged lillakasroosa mustriga.

Coelogyne cristata – lumekuninganna

pildi on teinud merle

ma küll ei poolda rahvapäraste nimede kasutamist, kuid see on kindlasti üks, mille puhul tahaks teha erandi. põhjus muidugi see, et Coelogyne cristata eesti ristivanemad olid ilmselt väga pahas tujus, sest kuidas muidu saab millelegi nii võluvale panna nimeks HARJAKAS TORUKÄPP!  see kõlab nagu reklaam torumeestele mõeldud kuukirjast…

lumekuninganna õigustab oma nime sajakahekümneprotsendiliselt. kuigi ma ei ole veel näinud oma taime uppuvat õitesse, on isegi paari õisiku avanemine sündmus. nagu kaunitarile kohane, tuleb ilu nimel paljustki loobuda. näiteks soojast toast ja kuumast vannist. erinevalt orhidee võrdkujuks saanud kuukingast armastab maailma katuselt pärit kuninganna külma. kõigi mugavuste käes mõnuledes ei ole just palju lootust näha tema lumena valevaid õisi.

minu kuninganna kasvab kinnisel kütteta rõdul, kus on talvel ca 5 kraadi sooja. kastmisega peab sellisel temperatuuril olema üsna ettevaatlik ja ega taim puhkeperioodil palju vett ei vajagi, kuid ka päris läbi kuivada ei või. veebruaris-märtsis ilmuvad varremugula aluselt õisikuvarred, millel kuni kümme õit. väetamise suhtes ma eriti järjekindel ei ole, korra või kaks kuus kevadest sügiseni ja paar korda talve jooksul.