Istutushooaeg on avatud!

Otsustasin täna, et talv on selleks korraks läbi. Lund ei ole (ja ilmselt ka ei tule (ja ega ma teda väga ei igatse ka)), külma ka ei ole (vt märkusi eelmistes sulgudes). 2012/2013 aasta talve kohta rääkisid kohalikud ilmatargad, et see olevat olnud kõige pimedam talv Saksamaal aegade algusest (ehk ilmavaatluste algusest) alates. Viimases detsembris oli rohkem päikeselisi päevi kui terve eelmise talve jooksul kokku!

Kasvuhoonetes on soe isegi siis, kui päike ei paista. Igal pool, kuhu vaatad, paistavad värske salati värvi lehed, uued juured ja võrsed. Õisi on jaanuari kohta palju – ka taimed on otsustanud selle talve vahele jätta! Need, kes sügisel pidurdasid, õilmitsevad topelt.

Barkeriate lauanurk meie sooja kliimaga kasvuhoones.

Kogu seda puhkemist ja pungumist vaadates hakkasid näpud vägisi sügelema substraadi järele. Alustasin ettevaatlikult ehk jahedalembelistest Masdevalliatest. Siin ka fotosüüdistus sellest, et tõepoolest teen vahel oma küünealused mustaks.

Ja nägu on seejuures nii asjalik, nii asjalik!

Esimese päeva tulemust oli vähemalt endal ilus vaadata (aga kes ikka koera saba kergitab…).

Kevad on käes!

Talv orhideeaiandis

Ilus ettekujutus talvest on palju valget lund, parajalt külma ja vähemalt aeg-ajalt sillerdav päike pilvitus taevas. Või siis mitte nii ilus pilt mudasest soolasegusest lörtsist, vingest tuulest ja hallist taevast, mis ainult niipalju valgust läbi laseb, et näeks näppu suhu panna.

Selle aasta talv pakub kõike. Kõigepealt lasi ta ennast oodata, siis tõi paariks päevaks külma ja lume. Vahetult enne jõulu otsustas, et lumi ei lähe mitte ning laotas üle Lõuna-Saksamaa pea troopilise õhusalli – jõululaupäeval oli väljas 18 kraadi sooja! Jaanuari keskpaik tõi jällegi külma, lume ja suure segaduse kiirteedel. Ning siis, justkui vabanduseks, jällegi soojalaine: jaanuarikuus õhtul kella 10 paiku on väljas 12 kraadi sooja! Ilmaprognoosid muutuvad iga paari päeva tagant ning pikemaid plaane, mis ilmast sõltuvad, on üsna võimatu teha.

Täna on väljas valge rahu ja kasvuhoones on vaikne. Täiesti luksuslik aeg koristamiseks. Õnneks võib tolmupühkimise ja põrandapesu ära unustada, küll aga pudeneb iga elusolevuse küljest aeg-ajalt miskit, mis ladestub taimede lehtedele, laudadele või põrandatele. Samuti haigutavad mõnedel laudadel ebakorrapärased tühikud – popimad liigid-sordid on lihtsalt otsa saamas. Õnneks on eelmisel aastal flaskist välja istutatud taimehakatised tublisti kosunud ja valmis tühjadele kohtadele asuma.

Minu jaoks on koristamine ohjeldamatult loominguline tegevus. Kõigepealt ettekujutus, kuidas kõik puhtana ja korraldatuna läigib ning kus igaüks (väga) umbes 60 000-st taimest asub. Ruumi nagu ju oleks – 3000 m², aga ikka on ju midagi uut juurde vaja. Taimedel on ka imelik harjumus kasvada ja nii on ruumipuudus kerge saabuma. Taimede ümberpaigutamine on paras logistika: kes kellega (kokku) käib, kes milliseid tingimusi vajab. Meie kasvuhooned on jagatud “tsoonideks” vastavalt kasvutingimustele – temperatuur, valgus, ventilatsioon, vesi. Vahel suvatseb mõni taim sobivates tingimustes siiski pirtsutada ning mitte nii sobivatesse ümber kolides ootamatult õitsele puhkeda (seda nii otseses kui kaudses tähenduses). Vähemtähtis ei ole ka koristamine sõna kõige otsesemas mõttes.

Nii ma siis kasin ja pühin, lõikan ja maletan. Ja olen valmis üllatusteks, nii headeks kui halbadeks. Hea üllatus on, et halbu üllatusi on nii vähe olnud. See talv on vaatamata vähesele valgusele ja kõikuvale temperatuurile taimedele üsna leebe olnud, nii mõnedki õied rõõmustavad silma.

Coelogyne mooreana – talviselt valge.

Masdevallia tovarensis – naudib jahedust täiel rinnal.

Ka talvel ei jäta minu lemmikud – Paphiopedilumid – mind ilma silmarõõmuta.

Paphiopedilum Fanaticum – üks väga erksate värvidega kloon.

Kõvera kaelaga Paphiopedilum jackii. Võib-olla on kael kahe õie kandmiseks veel nõrguke, aga ta püüab nii väga.

Suurus ei ole määrav – Paphiopedilum fairrieanum.

Vanaproua Rosy ehk Paphiopedilum Rosy Dawn – järjest krapsakam.

Aga ikkagi – me ootame kevadet…

Paphiopedilumide kasvatamine: jootmine ja toitmine ehk kastmine ja väetamine

Ei saa oma lemmikutest üle ega ümber ja täitsa kurvaks teeb, et neid endiselt raskestikasvatavateks peetakse. Minu meelest kasvavad nad üsna iseenesest, nii möödaminnes, kui neile ainult talutavad (isegi mitte ideaalsed) tingimused võimaldatakse.

Kõige rohkem peavalu teeb ilmselt Paphiopeilumide toitmine ja jootmine ehk väetamine ja kastmine. Nagu iga teise taimega ei ole ka siin võimalik öelda, mitu korda nädalas on paras ja mitu korda on palju või vähe. Paphiopedilumid tahavad niisket substraati, kuid mitte sood. Siiski taluvad nad mõlemaid äärmusi – nii liigniiskust kui kuivust – lühikese aja jooksul suhteliselt hästi eeldusel, et taim on korralik ja juured toimivad. See, mis paljudele teistele orhideedele võib olla hukutav – näiteks märg substraat jaheda ilmaga, ei ole Paphidele veel tappev.

Lugesin kusagilt ühte huvitavat nippi kastmisvajaduse kindlakstegemiseks. Tuleb taime nimesilt potist välja tõmmata – kui selle substraadis olev ots tundub jahe ja niiske, siis on substraat veel piisavalt niiske. Ise eelistan vana head “sõrm potti” nõksu ja see toimib ka päris hästi. Niiskust tuleks testida vähemalt paari cm sügavuselt (eriti suuremate pottide puhul), sest poti pinnal on substraat juba päev peale kastmist kuivem. Tuleks arvestada, et see on täiesti loomulik ja toimib samuti ka looduses: maapinna pealmine kiht kuivab alati kiiremini. Siin pildil on see hästi näha: pealmine substraadikiht on kuiv, kuid sügavamal veel niiske. See taim tahaks juba kastmist saada, kuigi juurte ümber paistavad veel veetilgad:

Kastmisvee valik on enamike harrastajate jaoks piiratud, leppida tuleb kraaniveega või siis koguda vihmavett. Olen proovinud mõlemaid variante ja olulist vahet ei ole täheldanud. Joogikõlbulik kraanivesi sobib ka Paphiopedilumide kastmiseks. Kui on näha, et substraadi pinnale kipub siiski soolarant tekkima, siis aitab õhuke samblakiht poti pinnal. See toimib teatava filtrina ning seda tuleks aeg-ajalt uuendada – siis, kui kogunevad soolad on sambla pinna roosteseks värvinud.

Väetiste puhul on palju rohkem valikuvõimalusi. Ei hakka soovitama ühegi kindla firma oma, sest ka need ei pruugi kõik kättesaadavad olla ja erinevatest orhideedest kollektsiooni puhul ei ole ka mõistlik igale perekonnale oma väetist soetama hakata. Küll aga tuleb ettevaatlik olla väetise manustamisega – soolade ladestumine substraati või juurtele põhjustab lehetippude pruunistumist ja kuivamist.

Samuti ei maksa kalduda teise äärmusse – alatoidetud Paphid üritavad siiski kasvada, kuid seda vanade võrsete arvelt. Uued võrsed on nõrgad ja väiksemad kui vanad, vanad võrsed või ka kasvavate võrsete alumised lehed kuivavad andes oma tagavarad uuele kasvule. Siin on üks täpselt selline näljas ja janus taim. Vana võrse on oma aja ära elanud ja püüab kasvatada noori võrseid oma varude arvelt. Uued võrsed on nõrgad ja pehmed (seda ei ole küll pildi peal näha) ja vana võrse on juba mõned lehed kaotanud.

Siin on teine taim, mis vajab hädasti rohkem hoolt. Võrsed ei ole oma loomuliku suuruseni kasvanud, alumised lehed surevad:

Ja siin veel üks fotosüüdistus taimest, mis on kaotanud kõik juured. Püüdes siiski ellu jääda ohverdab ta oma alumised lehed.

Väetise konsentratsioon paneb tihti kukalt sügama: kui see on liiga kõrge, kõrbevad juured, kui liiga madal, siis ei ole väetamisest kasu. Looduses saab taim toitaineid kogu aeg (mitte üks-kaks korda kuus nagu enamikul väetisepakkidel kirjas!). Kui on võimalik pakkuda taimele ideaalilähedasi kasvutingimusi, siis on ka kodus kõige parem väetada igal kastmiskorral. Muudel juhtudel tuleks väetamist reguleerida vastavalt tingimustele. Aktiivse kasvu perioodil on kõige paremaid tulemusi on andnud väetamine mitte harvem kui kord nädalas. Siinjuures tuleks ka täpselt jälgida väetisepakil olevaid juhiseid – enamik väetistel on soovitus väetada üks kuni kaks korda kuus. Sagedasema väetamise korral tuleks lahus sellevõrra lahjem teha.

Paphiopidumide suvisel ja talvisel hooldusel ei ole väga suurt vahet. Kastma peab ka talvel nii, et substraat läbi ei kuiva. Otsest puhkeperioodi neil ei ole, küll aga võib peale õitsemist taime 4-6 nädalat pisut kuivemalt hoida juhul, kui uued võrsed ei ole veel kasvu alustanud. See lühike “põud” ergutab uusi võrseid kasvama. Niipea, kui uued kasvud substraadist väljas, tuleb tavapärane kastmine taastada. Ka väetist võiks aastaringselt anda, ainult kogust võiks talvel vähendada sõltuvalt kasvutingimustest.

Valmistume talveks

Eestimaa talv on teadagi pime, külm, pikk ja karm. Inimeseloomad valmistuvad talveks erinevalt: mõni teeb küttepuid, mõni ostab kasuka ja koob villaseid sokke, mõni tosserdab. Jajah – aednikul on vaja katta roosid ja juurida välja daaliad, orhideekasvatajal oma tegemised. Valmistugem süsteemselt!

1. Pese taimed, potid ja alused puhtaks. Seda peaks tegema muidugi pidevalt, kuid vastu talve on põhjalikum puhastus igati teretulnud. See võimaldab avastada lehtede vahele eksinud kahjurid, eemaldada alusele kogunenud katlakivi ning taimed näevad rõõmsamad välja.

2. Vaata kriitilise pilguga üle taimede kasvukohad. Kindlasti on suve jooksul taimi juurde tekkinud. Muidugi – suve veetsid osad orhideed ju aias või rõdul ja aknalauad-riiulid tundusid nii tühjad. Sügisel võib selguda, et kõik ei mahu aknalauale (ehk marjamaale). See tähendab, et osad peavad talve üle elama kunstliku valguse toel. Lambi valimine on omaette teadus, sestap tuleb sellest omaette juttu.

3. Mõni taim on suve jooksul lootusetult potist välja kasvanud või meenutab substraat vanaema kompostihunnikut. Kuigi istutamiseks sobivaim aeg on kasvuperioodi algus ehk siis tavapäraselt kevad, siis orhideed võivad nii pika ootamise peale kannatamatuks muutuda.

4. Talveuni tuli peale! Mõnele orhideele ei meeldi ennast vaevata probleemidega, mida talvel selga panna või millega ennast kaunistada. Nad eelistavad jääkaru kombel talve mööda saata. Kusjuures näiteks mitmed dendrobiumi liigid/sordid piirduvad lihtsalt kuivema ning jahedama eluga, samas kui Pleioned ja Habenariad heidavad kõik liigse ült ja varjuvad substraadi sügavusse. Ma pole kunagi katsetanud külmkapi varianti, kuid õnneks on mul piisavalt jahe ja piisavalt soe rõdu, kus talveund magada.

5. Väetamine ja kastmine on talvel omaette teemad. Niipalju kui on kasvatajaid ja taimi, on ka erinevaid tingimusi. Kui aknalaua all hõõgub (või MASU arvestades pigem hingitseb) radiaator, siis tuleb arvestada, et õhuniiskus võib olla madalam. Samas on ka taimede kasv valguse vähenedes pidurdunud ja kastma peaks vähem kui aktiivse kasvu ajal. Sama kehtib ka väetamise kohta. Toitu vajavad ka orhideed regulaarselt, kuid tervislikum on septembrist veebruarini pidada lämmastikuvaest dieeti.

6. Õied selgest pimedusest! Jah, mõni liik on otsustanud kõige pimedamat aega oma õitega kaunistada. Näiteks Ludisia. Või mõni hilinenud Paphiopedilum. Või igikestvalt õitsev Phalaenopsis. Talvisest õitsemisest ei maksa sattuda ärevusse – üldjuhul on see täiesti normaalne nähtus ja muudel juhtudel – ega orhideed ei olegi ju normaalsed lilled!

7. Valmistumine kevadeks. See on orhideekasvataja kõige meeldivam tegevus! Lapata lugematuid raamatuid ja sirvida netilehekülgi – et avastada veel mõni salanipp, kuidas taimed paremini kasvama saada! Puhkuseplaanid, mis viivad loomulikult piirkondadesse, kus orhideed kasvavad sama hästi kui meil nõgesed või siis on koondunud näitustele. Töödelda läbi internetipoodide müüginimekirju lisades ja kriipsutades maha orhideid, ilma milleta maine elu ei ole elamisväärt ning katkudes ahastava ruumipuuduse tõttu juukseid. Plaanides uusi riiuleid, klaaskappe, kasvuhooneid oma taimedele – unistustes elame me kõigis kliimavöötmetes vahelduvas kõrguses ja igale unistuste taimele on sobivaid tingimusi pakkuda. Ahh, elu on lill! Ja mitte lihtsalt lill, vaid orhidee!