Reichenbachi pärandus

21 02 2014

Päikeselisel neljapäevahommikul võtsime ette külastada teist Viinis toimuvat orhideenäitust – Naturhistorisches Museum (tõlkes võiks see olla Viini Loodusajaloo Muuseus) näitas saksa orhidoloogi Heinrich Gustav Reichenbachi (1823-1889) pärandatud orhideeherbaariumit ja raamatuid. Reichenbach oli üks XIX sajandi tuntumaid orhideespetsialiste, kes peale John Lindey surma 1865 kujunes oma ala juhtivaks autoriteediks. Ta töötas erakorralise botaanikaprofessorina Leipzigis ning alates 1863 kuni surmani Hamburgi Ülikooli Botaanikaaia direktorina.

See aeg oli orhideeküttidele erakordselt huvitav, senitundmatuid liike saadeti Euroopasse sadade kaupa. Reichenbachi ülesandeks oli saadetud taimed kirjeldada, üles joonistada ning uutele taimedele nimed anda. Ta nimetas või osales ca 1200 orhideeliigile nime andmisel. On väidetud, et ta ei olnud just kõige isetum teadlane ja oma tähtsuse rõhutamiseks nimetas ta ühe Lõuna-Ameerikast pärit orhideeperekonna Aa, kindlustades sellele igaveseks orhideede tähestikulises nimekirjas esimese koha.

Selline näeb välja tolleaegne taimejoonistus – pildil kujutatud Paphiopedilum superbiens (Reichenbachi nimetatud Cypripedium superbiens):

DSC_4511 (Large)

Ühele lehele on kokku pandud Zygopetalum obtusatumi herbaariumieksemplar kahe seemnekupraga, joonistus ja taime kirjeldus:

DSC_4523 (Large)

Veel üks herbariseeritud orhidee – Pleurothallise liik:

DSC_4507 (Large)

Sellises pakis saabusid orhideed laiast maailmast Euroopasse. Võib aru saada, miks sealt palju peale herbaariumi järgi ei jäänud:

DSC_4479 (Large)

Oma testamendis pärandas Reichenbach orhideeherbaariumi, joonistustega kirjeldused, raamatukogu jm üllatuslikult Viini Loodusajaloo Muuseumile. Kõigi ootuste kohaselt pidi pärandus minema Kew Botaanikaaiale või vähemalt jääma Saksamaale. Päranduse mahust ettekujutuse saamiseks vaid niipalju, et testamendis oli mainitud 700 000 herbaariumilehte. Peale pärandi inventuuri oli täpsustatud lehtede arv 950 000, mis tänapäevalgi moodustab ca 18% kogu Viini Loodusajaloo Muuseumi säilikutest. 1889. aasta mai lõpus jõudis nelja raudteevagunisse pakitud kogu Viini … selleks, et 25 aastaks jääda üldsusele suletuks! See klausel pärandi tingimustes tekitas palju segadust, kuna sel ajal kirjeldati ja nimetati paljud orhideed topelt, mis omakorda põhjustas peavalu taksonomistele.

Reichenbachi kirjelduste ja jooniste põhjal panid saksa orhideeteadlane Frederick Sander ja inglise loodusmaalija Henry Georg Moon kokku neljaköitelise orhideeakvarellide kogumiku. Austusest tunnustatud teadlasele nimetati see Reichenbachiaks. Näidiseks sealt Laelia automnalis xanthotropis:

DSC_4487 (Large)

Lisaks Reichenbachile vääris näitusel märkimist ka Charles Darwini panus orhideede uurimisse. Nimelt oli ta Angraecum sesquipedale õit nähes veendunud, et peab eksisteerima putukas, kes on võimeline tolmeldama sellist õit. Angraecum sesquipedale õies asub nektar 42 cm pikkuse kannuse põhjas! Selline liblikas leitigi – 21 aastat peale Charles Darwini surma!

DSC_4498 (Large)

Vaatamist oli näitusel ka orhideeharrastajatel, näiteks eeskujuks võtta kõige vajalikuga sisustatud kasvuhoone koos korraliku kataloogi ning mõne alkoholis prepareeritud taimega:

DSC_4492 (Large)

DSC_4496 (Large)

Väga vaatamisväärt näitus oli ja kel enne 21. aprilli Viini asja on, soovitan soojalt külastada.





Peaagu kevadises Viinis…

20 02 2014

…toimub 7. Rahvusvaheline Orhidee- ja Tillandsianäitus. Austria poole sõites nägime tee ääres toonekurgesid toimetamas, ega siis kevad enam kaugel olla saa! Aga ärgem rutakem asjade käigust ette!

Näitusele minekul on oluline taimede valik, aga sama oluline on need taimed kõik tervelt kohale toimetada. Viini näitus on eriline selle poolest, et kestab kümme päeva. Koju sõitmiseks ja varude täiendamiseks liiga kaugel, seega tuleb kõik müügiks ja näituseks vajalik korraga autosse mahutada. Pakkimine algas juba kaks päeva enne sõitu. Siiski pidime laadimise ajal mõned kastid ümber pakkima. Kokkuvõttes olime siiski edukad, sest maha jäi ainult üks kastitäis taimi. Kohapeal näitusepinda täites selgus, et taimi oli oluliselt rohkem kui vaja…

Kui see kangas nüüd ise ennast kinni hoiaks, siis võiks ju ukse kinni panna:

DSC_4112 (Large)

Selline oli minu vaade vasakule ehk siis juhi suunas:

DSC_4113 (Large)

Kast sisaldab taimi, läpakakott lesib kohvri otsas ja minu jalgealust toetab tööriistakast. Pean ka vajalikuks märkida, et kogu see pagas oli kinnitatud.

Kui meie kohale jõudsime, siis oli meie naaber Ching Hua Orchids juba kohal ja pakkis oma kaste lahti:

DSC_4118 (Large) (2)

Näituse ülesehitus algab plaanist ja plaani järgi võtab esimesena koha sisse taust ehk lihtsalt rohelised taimed. Sina seisad siia!

DSC_4136 (Large)

Järgmiseks peaks tulema auk tiigi ja väikese kose jaoks. Midagi labidale ei meeldinud, võib-olla see, et koorepuru alt tuli betoonpõrand liiga kiiresti vastu:

DSC_4159 (Large)

Orhideed armastavad kõrget õhuniiskust. Ei ole midagi paremat, kui õitseda kose katusel:

DSC_4167 (Large)

Kosk ja tiik on valmis. Töötame nii kiiresti, et isegi kaamera ei püüa. Taimi näitamiseks on veel kastide kaupa ja need tuleb kõik ära mahutada:

DSC_4176 (Large)

Paigutasime, mis me paigutasime, aga paar kastitäit jäi ikka üle.

Ülesehitamise päeval oma alast väga palju kaugemale ei jõudnud, aga lähimate naabrite ehitusstiilid sain ikka jäädvustatud. Näiteks meie vastas oleva Brno Botaanikaaia näitsikud ühendasid töö akrobaatikatreeninguga:

DSC_4165 (Large)

Ungari firma Marczika neiu perenaiselik lähenemine:

DSC_4171 (Large)

Erinevalt eelmistest aastatest kutsus Viini Orhideeühing seekord põhjanaabrid appi ning näitusestende hindasid Saksa Orhideeühingu asjatundjad.

DSC_4191 (Large)

Mõnes mõttes on hindamine sarnane iluuisutamise või mõne muu ilusa spordialaga. On küll teatud reeglid-soovitused ja “no-go’d”, aga tulemus sõltub palju näituse üldisest tasemest, taimede kvaliteedist, millele lisandub annus subjektiivsust.

Lisaks ametlikule hindamisele saab arvamust avaldada ka iga külastaja. Hääletus kestab kuni reede õhtuni ja võitjat ootab lisaks aule ja kuulsusele ka kena auhind.

Kui näitusepool valmis, siis saame aega ka müügipinna paika sättimisega. Nagu alati – ruumi on liiga vähe! Eriti kui arvestada näituse pikkust ja sellele vastavat kogust taimi. Franz on selles osas mulle vabad käed andnud, sest tema jaoks on see töö kaos enne katastroofi. Rahuloluks mul veel põhjust ei ole, harjutada tuleb nii kiiruse kui selguse suunas, aga siin on üles rivistatud meie pakutud looduslikud liigid:

DSC_4279 (Large)

Ilma aknalauahübriiditeta ei suju ükski näitus. Väike värvivalik:

DSC_4283 (Large)

Mõned õied lähivaates:

Näituse pidulikul avamisel toimus ka ühe uue orhideehübriidi ristimine. Ristiemaks väga sõnakas austria poliitik Ulrike Lunacek, orhidee pärines Austria aednikult Alois Handlbauerilt (punases särgis). Pildil nimetatuile lisaks veel õhtujuht (vasakult esimene), kelle nimi kahjuks silmist-kõrvust mööda läks ning Viini Orhideeühingu juht (ehk austria keeli opman) Manfred Speckmaier:

DSC_4269 (Large)

Tänaseks on kuus tihedat tööpäeva seljataga. Näitus jätkub ja uus postitus peagi tulekul.





Hooaja esimene näitus Neu-Ulmis

16 02 2014

Selle aasta esimene näitus on õnnelikult möödas. Ettevalmistused olid tõsised, aga hooaja esimene on nagu eksam – üks päev jääb alati puudu. Siin valib Franz müügiks minevaid Cattleya’sid:

DSC_3760 (Large)

Hommikul on kasvuhoones jahedavõitu, laadimise ajaks ei raatsi salli ega kampsunit seljast heita. Eelmisel õhtul sai kõik raskem ja külma mitte kartev kraam autosse pakitud, hommikuks jäid ainult taimed. Õnneks sai õhtul ka taimede loopimise rituaal läbi viidud, seega oli hommik rahulik. Sõit Neu-Ulmi möödus probleemideta. Tee veeres metsa all vedeles midagi valget. Vanemad inimesed teavad rääkida, et see olevat lumi.

Neu-Ulm on uuem osa Ulmi linnast ja asub Baierimaa piiril, kuna Ulm jääb Baden-Württenbergi Liidumaale. Kuna Saksamaal on igal liidumaal omad pühad, siis võib juhtuda, et kui elad uues ja töötad vanas Ulmis, siis jääd naaberliidumaa pühal koju, aga oma liidumaa püha pidada ei saa.

Meie näituse ajal ühtegi püha ei olnud ja me töötasime neljapäevast pühapäevani. Näituse pinda anti meile seekord rohkesti, sestap võtsime oma hea orhideevankri ühes. Täitsime selle Laelia anceps’itega, milledel suutsime sel korral ainult kolm õievart ära murda. Õnneks jäi alles veel piisavalt. Tagaplaanil mõtiskleb Franz, et kas jagub või mitte.

DSC_3794 (Large)

Näituse ülesehitamisel on alati üllatusmomente. Pinna suurus on enne teada, aga selle asetus ruumis, avatud külgede arv jms selgub tihti kohapeal. Kõige keerulisem on muidugi igast küljest avatud pind. Kui võimalik, võtame kaasa rohkem taimi ja paigutus kujuneb kohapeal töö käigus.

DSC_3798 (Large)

Lisaks orhideeaianditele osalevad näitusel alati kohalikud orhideehuvilised oma ühise väljapanekuga. Siin on Saksa Orhideeühingu Württenbergi grupi liikmed tööhoos:

DSC_3783 (Large)

Kolleegidel on erinevad tööstiilid. Mõnel võtab jala tantsule (Frank Grom), …

DSC_3800 (Large)

…mõnel on sõjakam stiil: “Mis kinni ei jää…” (Rainer Janke, Blumen-Janke):

DSC_3801 (Large)

Loomulikult oli kohal ka Saksa Orhideeühingu esindus, kes tutvustasid ühingu tegevust ning tegid ära suure töö näituse ettevalmistamisel:

DSC_4009 (Large)

Ilusaid orhideesid jagus vaatamiseks ja pildistamiseks. Üllatada suutsid jälle hobikasvatajad. Kõigepealt üks puutäis Dendrobium cuthbertsonii‘sid:

DSC_4055 (Large)

Selle taime elushoidmisega ei saa igaüks hakkama, aga kasvatada üks suur ja rikkalikult õitsev eksemplar on tõsine saavutus. Jahedat ja niisket kliimat, mida see taim vajab, saab Eestis küll edukalt pakkuda vähemalt 9 kuud aastas. Saatuslikuks saab enamasti talvine kütteperiood. Tasuks sobivate tingimuste eest on taimest mitu korda suuremad kuni 10 kuud püsivad õied.

Kuldmedaliga pärjatud kultivar ‘Badesee’ (vasakul), selle kõrval ‘Fasengarten’:

DSC_4043 (Large)

Hõbemedali vääriline ‘Schwefelzauber’:

DSC_4038 (Large)

Samuti miniatuurne ja halvas suusailmas kasvav kaunitar – Dendrobium seranicum:

DSC_4028 (Large)

Ja veel üks sama klubi liige – Dendrobium vexillarius:

DSC_4035 (Large)

Suurvormide sõpru rõõmustas rikkalikult õitseva Cattleya percivaliana puhmas:

DSC_3843 (Large)

Kuigi Cattleya percivaliana kuulub kindlasti kergestikasvatatavate kattleiade hulka, nõuab selliste mõõtmete saavutamine aastaid hoolt ja kasvatusvigade vältimist. Pildil olev taim on asjatundjate hinnangul vähemalt 15-aastane. Tasub proovida!

Mul on alati hea meel avastada näitustel mulle tundmatuid liike. Mõnigi neist täiendab minu isiklikku kollektsiooni, mõni jääb ka pikemalt soovinimekirja. Nagu näiteks sellest korrast Aafrikast pärit terrestriline orhidee Bonatea speciosa:

DSC_3893 (Large)

Teine kandidaat soovinimekirja – Dendrobium trichostomum:

DSC_3909 (Large)

Kui orhideekasvatajal on “õnne” sündida kevadel või sügisel, siis saab ta oma sünnipäevasid pidada haruharva. Sellegipoolest on needki tähistamised omamoodi lõbusad, eriti kui õnne tulevad soovima sõbrad Itaaliast:

DSC_4023 (Large)

Neu-Ulmi näitus lükkas jälle hooaja käima. Järgmine ülevaade tuleb Viinist!








%d bloggers like this: