Peatage suvi!

Peatage suvi! Ma tahan maha minna! Mitte, et mulle suvi ei meeldiks, aga see palavus on liig mis liig. Rääkimata sellest, et orhideesid ei jõua ära kasta. Mul ei ole neid kodus liiga palju, ausõna. Täpselt viisteist kuukinga ja üks dendroobium. Ma olen kastmise enda jaoks hästi lihtsaks teinud: väetisega rikastatud vihmavesi ümbrispotti, siis hommikusöök ja nii umbes-täpselt poole kuni täistunni pärast saab vee jälle välja valada. Tavaliselt saan seda protseduuri korrata iga 5-7 päeva tagant.

Kuukingad ümbrispottides

Aga see suvi on täiesti pöörane! Täna on laupäev ja neljapäeval, see tähendab kaks päeva tagasi kastetud kuuking näeb välja nii:

Nagu pildilt näha, on juured kuivad.

Eks homme siis jälle kastame…

Orhideedel on pesupäev

Lapsepõlvest meenub üks armas lasteluuletus, mis algab sõnadega: “Pinni ja panni, meie lähme vanni…”. Vann jääb tehnilistel põhjustel ära, sest kõik orhideed korraga vanni ei mahu. Küll aga käivad nad vastavalt vajadusele duši all. Praeguse kuuma ilmaga kolisin pesupäeva aeda murelipuu varju. Aga muidu oli kõik nagu luuletuses, ka seep.

Orhideede pesupäev

Pildil on taimed veel enne tualetti, aga lisaks dušile said taimed ka põhjalikult üle vaadatud, kuivanud või liiga pikaks veninud õievarred lõigatud ning puhtaks ka ümbrispotid.

Ühtlasi sai veelkord kinnitust arvamus, et vähemalt mõned orhideed vajavad uut potti või suisa kasvuhoonesse kolimist – aknalauad kahjuks ei veni.

Pott kipub väikeseks jääma

Lehti on nii tihedalt, et kastekannuga ligi ei pääse.

Jalutuskäik Lahri linnapargis

Jalutuskäiguks võtsime tõesti pühapäeva hommikul pooltunnikese ja see oli hästi veedetud aeg. Kuigi mõnes varjulisemas paigas võis tunda talve viimaseid hingetõmbeid, on kevad päästmatult käes! Selline jahe ja mõtlik nagu põhjamaine naine, ei pilla oma ilu ja värve, pigem annab aimu.

Valguse mäng veega:

Kohe-kohe tulevad ka värvid…

Kõik eeldused lubasid ilusat ja pingevaba näitust. Elu, või õigemini surm teeb alati inimese plaanidesse korrektiive, vahel väiksemaid, vahel suuremaid. Kaks päeva enne teeleasumist saime teate näituse ühe korraldaja lahkumisest igaviku radadele… Otsustasime, et parim, mida meie teha saame, on ajavaruga kohal olla, vajadusel ettevalmistustes aidata ja hea näitus püsti panna.

Reede hommikul jõudsime vaiksesse ja inimtühja Lahri linnaparki. Esimesena tulid meie orhideid uudistama paabulinnud.

Näitusestendid olid seekord pisut harjumuspäratud, kuid ootamatult hästi vaadeldavad.

Paphiopedilumid sirutavad kaelu:

Cattleya intermedia:

Müügipool oli täiesti omaette kasvuhoones, kus laiutasid kõikvõimalikud sukulendid.

Vahel toodi meile mõni turdleht või kukehari ja küsiti hinda. Ausate inimestena palusime siiski need paksukesed laudadele tagasi panna ja soovitasime orhidee valida. Vahel see ka õnnestus 😉

Meil on hea tiim ja hästi toimiv tööjaotus. Minu töökoht palmide all:

Ja teine pool meie tiimist sõiduvees:

Kogu näituse aja oli paabulindude valvsa silma all. Parema ülevaate saamiseks võtsid nad vaatluspositsiooni kasvuhoone katusele jälgides sealt avatud akende kaudu all toimuvat.

Poseerisid need edevad olevused hea meelega ja inimesse st minusse suhtusid rahuliku tolerantsusega.

Lisaks paabudele trügisid avatud aknast sisse ka liblikad (mul tuleb kuldselt kirju suvi!) ja mesimummid. Viimased ei olnudki nii teretulnud, kuna kippusid orhideesid tolmeldama. Selle tulemus on teadagi – õis närbub, kuna on oma otstarbe täitnud:

Hoolimata ehmatavast algusest oli see näitus tõesti pingevaba ja mõnusalt hubane. Just paras lõpetus hooaja esimesele poolele enne tõsist pingutust Dresdenis.

Reichenbachi pärandus

Päikeselisel neljapäevahommikul võtsime ette külastada teist Viinis toimuvat orhideenäitust – Naturhistorisches Museum (tõlkes võiks see olla Viini Loodusajaloo Muuseus) näitas saksa orhidoloogi Heinrich Gustav Reichenbachi (1823-1889) pärandatud orhideeherbaariumit ja raamatuid. Reichenbach oli üks XIX sajandi tuntumaid orhideespetsialiste, kes peale John Lindey surma 1865 kujunes oma ala juhtivaks autoriteediks. Ta töötas erakorralise botaanikaprofessorina Leipzigis ning alates 1863 kuni surmani Hamburgi Ülikooli Botaanikaaia direktorina.

See aeg oli orhideeküttidele erakordselt huvitav, senitundmatuid liike saadeti Euroopasse sadade kaupa. Reichenbachi ülesandeks oli saadetud taimed kirjeldada, üles joonistada ning uutele taimedele nimed anda. Ta nimetas või osales ca 1200 orhideeliigile nime andmisel. On väidetud, et ta ei olnud just kõige isetum teadlane ja oma tähtsuse rõhutamiseks nimetas ta ühe Lõuna-Ameerikast pärit orhideeperekonna Aa, kindlustades sellele igaveseks orhideede tähestikulises nimekirjas esimese koha.

Selline näeb välja tolleaegne taimejoonistus – pildil kujutatud Paphiopedilum superbiens (Reichenbachi nimetatud Cypripedium superbiens):

Ühele lehele on kokku pandud Zygopetalum obtusatumi herbaariumieksemplar kahe seemnekupraga, joonistus ja taime kirjeldus:

Veel üks herbariseeritud orhidee – Pleurothallise liik:

Sellises pakis saabusid orhideed laiast maailmast Euroopasse. Võib aru saada, miks sealt palju peale herbaariumi järgi ei jäänud:

Oma testamendis pärandas Reichenbach orhideeherbaariumi, joonistustega kirjeldused, raamatukogu jm üllatuslikult Viini Loodusajaloo Muuseumile. Kõigi ootuste kohaselt pidi pärandus minema Kew Botaanikaaiale või vähemalt jääma Saksamaale. Päranduse mahust ettekujutuse saamiseks vaid niipalju, et testamendis oli mainitud 700 000 herbaariumilehte. Peale pärandi inventuuri oli täpsustatud lehtede arv 950 000, mis tänapäevalgi moodustab ca 18% kogu Viini Loodusajaloo Muuseumi säilikutest. 1889. aasta mai lõpus jõudis nelja raudteevagunisse pakitud kogu Viini … selleks, et 25 aastaks jääda üldsusele suletuks! See klausel pärandi tingimustes tekitas palju segadust, kuna sel ajal kirjeldati ja nimetati paljud orhideed topelt, mis omakorda põhjustas peavalu taksonomistele.

Reichenbachi kirjelduste ja jooniste põhjal panid saksa orhideeteadlane Frederick Sander ja inglise loodusmaalija Henry Georg Moon kokku neljaköitelise orhideeakvarellide kogumiku. Austusest tunnustatud teadlasele nimetati see Reichenbachiaks. Näidiseks sealt Laelia automnalis xanthotropis:

Lisaks Reichenbachile vääris näitusel märkimist ka Charles Darwini panus orhideede uurimisse. Nimelt oli ta Angraecum sesquipedale õit nähes veendunud, et peab eksisteerima putukas, kes on võimeline tolmeldama sellist õit. Angraecum sesquipedale õies asub nektar 42 cm pikkuse kannuse põhjas! Selline liblikas leitigi – 21 aastat peale Charles Darwini surma!

Vaatamist oli näitusel ka orhideeharrastajatel, näiteks eeskujuks võtta kõige vajalikuga sisustatud kasvuhoone koos korraliku kataloogi ning mõne alkoholis prepareeritud taimega:

Väga vaatamisväärt näitus oli ja kel enne 21. aprilli Viini asja on, soovitan soojalt külastada.

Peaagu kevadises Viinis…

…toimub 7. Rahvusvaheline Orhidee- ja Tillandsianäitus. Austria poole sõites nägime tee ääres toonekurgesid toimetamas, ega siis kevad enam kaugel olla saa! Aga ärgem rutakem asjade käigust ette!

Näitusele minekul on oluline taimede valik, aga sama oluline on need taimed kõik tervelt kohale toimetada. Viini näitus on eriline selle poolest, et kestab kümme päeva. Koju sõitmiseks ja varude täiendamiseks liiga kaugel, seega tuleb kõik müügiks ja näituseks vajalik korraga autosse mahutada. Pakkimine algas juba kaks päeva enne sõitu. Siiski pidime laadimise ajal mõned kastid ümber pakkima. Kokkuvõttes olime siiski edukad, sest maha jäi ainult üks kastitäis taimi. Kohapeal näitusepinda täites selgus, et taimi oli oluliselt rohkem kui vaja…

Kui see kangas nüüd ise ennast kinni hoiaks, siis võiks ju ukse kinni panna:

Selline oli minu vaade vasakule ehk siis juhi suunas:

Kast sisaldab taimi, läpakakott lesib kohvri otsas ja minu jalgealust toetab tööriistakast. Pean ka vajalikuks märkida, et kogu see pagas oli kinnitatud.

Kui meie kohale jõudsime, siis oli meie naaber Ching Hua Orchids juba kohal ja pakkis oma kaste lahti:

Näituse ülesehitus algab plaanist ja plaani järgi võtab esimesena koha sisse taust ehk lihtsalt rohelised taimed. Sina seisad siia!

Järgmiseks peaks tulema auk tiigi ja väikese kose jaoks. Midagi labidale ei meeldinud, võib-olla see, et koorepuru alt tuli betoonpõrand liiga kiiresti vastu:

Orhideed armastavad kõrget õhuniiskust. Ei ole midagi paremat, kui õitseda kose katusel:

Kosk ja tiik on valmis. Töötame nii kiiresti, et isegi kaamera ei püüa. Taimi näitamiseks on veel kastide kaupa ja need tuleb kõik ära mahutada:

Paigutasime, mis me paigutasime, aga paar kastitäit jäi ikka üle.

Ülesehitamise päeval oma alast väga palju kaugemale ei jõudnud, aga lähimate naabrite ehitusstiilid sain ikka jäädvustatud. Näiteks meie vastas oleva Brno Botaanikaaia näitsikud ühendasid töö akrobaatikatreeninguga:

Ungari firma Marczika neiu perenaiselik lähenemine:

Erinevalt eelmistest aastatest kutsus Viini Orhideeühing seekord põhjanaabrid appi ning näitusestende hindasid Saksa Orhideeühingu asjatundjad.

Mõnes mõttes on hindamine sarnane iluuisutamise või mõne muu ilusa spordialaga. On küll teatud reeglid-soovitused ja “no-go’d”, aga tulemus sõltub palju näituse üldisest tasemest, taimede kvaliteedist, millele lisandub annus subjektiivsust.

Lisaks ametlikule hindamisele saab arvamust avaldada ka iga külastaja. Hääletus kestab kuni reede õhtuni ja võitjat ootab lisaks aule ja kuulsusele ka kena auhind.

Kui näitusepool valmis, siis saame aega ka müügipinna paika sättimisega. Nagu alati – ruumi on liiga vähe! Eriti kui arvestada näituse pikkust ja sellele vastavat kogust taimi. Franz on selles osas mulle vabad käed andnud, sest tema jaoks on see töö kaos enne katastroofi. Rahuloluks mul veel põhjust ei ole, harjutada tuleb nii kiiruse kui selguse suunas, aga siin on üles rivistatud meie pakutud looduslikud liigid:

Ilma aknalauahübriiditeta ei suju ükski näitus. Väike värvivalik:

Mõned õied lähivaates:

Näituse pidulikul avamisel toimus ka ühe uue orhideehübriidi ristimine. Ristiemaks väga sõnakas austria poliitik Ulrike Lunacek, orhidee pärines Austria aednikult Alois Handlbauerilt (punases särgis). Pildil nimetatuile lisaks veel õhtujuht (vasakult esimene), kelle nimi kahjuks silmist-kõrvust mööda läks ning Viini Orhideeühingu juht (ehk austria keeli opman) Manfred Speckmaier:

Tänaseks on kuus tihedat tööpäeva seljataga. Näitus jätkub ja uus postitus peagi tulekul.

Hooaja esimene näitus Neu-Ulmis

Selle aasta esimene näitus on õnnelikult möödas. Ettevalmistused olid tõsised, aga hooaja esimene on nagu eksam – üks päev jääb alati puudu. Siin valib Franz müügiks minevaid Cattleya’sid:

Hommikul on kasvuhoones jahedavõitu, laadimise ajaks ei raatsi salli ega kampsunit seljast heita. Eelmisel õhtul sai kõik raskem ja külma mitte kartev kraam autosse pakitud, hommikuks jäid ainult taimed. Õnneks sai õhtul ka taimede loopimise rituaal läbi viidud, seega oli hommik rahulik. Sõit Neu-Ulmi möödus probleemideta. Tee veeres metsa all vedeles midagi valget. Vanemad inimesed teavad rääkida, et see olevat lumi.

Neu-Ulm on uuem osa Ulmi linnast ja asub Baierimaa piiril, kuna Ulm jääb Baden-Württenbergi Liidumaale. Kuna Saksamaal on igal liidumaal omad pühad, siis võib juhtuda, et kui elad uues ja töötad vanas Ulmis, siis jääd naaberliidumaa pühal koju, aga oma liidumaa püha pidada ei saa.

Meie näituse ajal ühtegi püha ei olnud ja me töötasime neljapäevast pühapäevani. Näituse pinda anti meile seekord rohkesti, sestap võtsime oma hea orhideevankri ühes. Täitsime selle Laelia anceps’itega, milledel suutsime sel korral ainult kolm õievart ära murda. Õnneks jäi alles veel piisavalt. Tagaplaanil mõtiskleb Franz, et kas jagub või mitte.

Näituse ülesehitamisel on alati üllatusmomente. Pinna suurus on enne teada, aga selle asetus ruumis, avatud külgede arv jms selgub tihti kohapeal. Kõige keerulisem on muidugi igast küljest avatud pind. Kui võimalik, võtame kaasa rohkem taimi ja paigutus kujuneb kohapeal töö käigus.

Lisaks orhideeaianditele osalevad näitusel alati kohalikud orhideehuvilised oma ühise väljapanekuga. Siin on Saksa Orhideeühingu Württenbergi grupi liikmed tööhoos:

Kolleegidel on erinevad tööstiilid. Mõnel võtab jala tantsule (Frank Grom), …

…mõnel on sõjakam stiil: “Mis kinni ei jää…” (Rainer Janke, Blumen-Janke):

Loomulikult oli kohal ka Saksa Orhideeühingu esindus, kes tutvustasid ühingu tegevust ning tegid ära suure töö näituse ettevalmistamisel:

Ilusaid orhideesid jagus vaatamiseks ja pildistamiseks. Üllatada suutsid jälle hobikasvatajad. Kõigepealt üks puutäis Dendrobium cuthbertsonii‘sid:

Selle taime elushoidmisega ei saa igaüks hakkama, aga kasvatada üks suur ja rikkalikult õitsev eksemplar on tõsine saavutus. Jahedat ja niisket kliimat, mida see taim vajab, saab Eestis küll edukalt pakkuda vähemalt 9 kuud aastas. Saatuslikuks saab enamasti talvine kütteperiood. Tasuks sobivate tingimuste eest on taimest mitu korda suuremad kuni 10 kuud püsivad õied.

Kuldmedaliga pärjatud kultivar ‘Badesee’ (vasakul), selle kõrval ‘Fasengarten’:

Hõbemedali vääriline ‘Schwefelzauber’:

Samuti miniatuurne ja halvas suusailmas kasvav kaunitar – Dendrobium seranicum:

Ja veel üks sama klubi liige – Dendrobium vexillarius:

Suurvormide sõpru rõõmustas rikkalikult õitseva Cattleya percivaliana puhmas:

Kuigi Cattleya percivaliana kuulub kindlasti kergestikasvatatavate kattleiade hulka, nõuab selliste mõõtmete saavutamine aastaid hoolt ja kasvatusvigade vältimist. Pildil olev taim on asjatundjate hinnangul vähemalt 15-aastane. Tasub proovida!

Mul on alati hea meel avastada näitustel mulle tundmatuid liike. Mõnigi neist täiendab minu isiklikku kollektsiooni, mõni jääb ka pikemalt soovinimekirja. Nagu näiteks sellest korrast Aafrikast pärit terrestriline orhidee Bonatea speciosa:

Teine kandidaat soovinimekirja – Dendrobium trichostomum:

Kui orhideekasvatajal on “õnne” sündida kevadel või sügisel, siis saab ta oma sünnipäevasid pidada haruharva. Sellegipoolest on needki tähistamised omamoodi lõbusad, eriti kui õnne tulevad soovima sõbrad Itaaliast:

Neu-Ulmi näitus lükkas jälle hooaja käima. Järgmine ülevaade tuleb Viinist!

Orhideenäitused sel kevadel

Üks meeldiv osa minu tööst on orhideenäitused. Eelmisel aastal oli neid päris tihedasti, aga ega seegi aasta igav saa olema.

(Näitusestend ootab täitmist – Minseln 2013)

Iga hooaja algus on sarnane – esimene näitus on ikka esimene, rutiini ei ole veel tekkinud. Kerge ärevusega kirjutame kalendrisse, mida on kindlasti vaja veel ära teha ja kuhu jõuda. Päevakava on näituste perioodil nii tihe, et isegi söömine ja magamine tuleb planeerida. Jälle on tunne, et ööpäevas võiks olla vähemalt 25 tundi!

Esimene näitus on juba järgmisel nädalavahetusel – 17. Neu-Ulmi orhideepäevad. Nii minu kui Franzi jaoks igatpidi esimene, varem on sel näitusel olnud alati Johannes. Näituse koduleht lubab ka live-kaamerat, selle töötamist praegu veel testida ei saa.

Siis korraks koju, kiire ettevalmistus järgmiseks ning teele Austria poole. 15.-23. veebruarini toimuv Viini orhidee- ja tillandsianäitus lubab olla ambitsioonikalt suur, osavõtjaid 13 eri riigist.

(Ettevalmistused Viini näitueks 2012)

Järgmine nädalavahetus leiab meid juba Bad Salzuflenist, kus 27. veebrurarist 2. märtsini toimub 23. korda rahvusvaheline orhideenäitus osavõtjatega 8 riigist.

Naistepäeva nädalavahetuse veedame Lahris, väikesel kohalikult näitusel, kus Baieri orhideeaednikud näitavad naabritele (Lahr asub Baden-Württembergi liidumaal), kuidas orhideed kasvavad.

Märtsikuu ja kevadise hooaja lõpetab 27.-30. märtsini toimuv iga-aastane Dresdeni orhideenäitus. Eestisse sel kevadel jälle näitusele ei jõua…

(Osa meie näitusestendist Dresdenis 2012)

Eile olime otse-eetris

Paar nädalat tagasi saime ootamatu telefonikõne Bayerische Fernsehen saatejuhilt Birgitt Roßhirtilt sooviga teha otselülitus meie kasvuhoonest. Ootamatu mitte niivõrd, et me ei võiks televaatajatele huvi pakkuda, vaid et keset üleujutuskatastroofi ka muudele teemadele peale kõrgvee aega jagub. Kuupäev sai kalendrisse märgitud ja meie elu läks rahulikult edasi kuni kolmapäevani. Siis sai jälle kasvuhooneid koristatud: põrandaid pühitud, tolmu võetud ja ilusamaid õisi nähtavale sätitud:

Neljapäeva pärastlõunal laekus meie hoovi peale üks buss ja kaks Sprinterit, ühel satelliiditaldrik katusel.

Oh neid juhtmerulle, mis neist nüüd välja roomama hakkas! Esiti ei leidnud enam kasvuhoones kohtagi, kuhu astuda.  Kaksteist inimest tegid üle kahe tunni tööd, et vaim ja raud oleks ca kaheksaks minutiks valmis pilti edastama.

Midagi sellist näeb tavaliselt filmides, kus kolmetäheliste lühenditega nimetatud organisatsioonid kõrgema kategooria pätte taga ajavad:

Kaamera ootab operaator Kõpsu:

Saatejuht Birgitt Roßhirt eelistas oma vaimu valmis panna tühja kohvinurga üksinduses, intervjueeritav kasutas naeruteraapia ja punktmassaazhi abi:

Proovivõte. Kõigile selgitatakse, kus, mida ja millal tegema peab, ka kalad ei pääse juhendamisest:

Kogu võttetiim töös:

Siit puldist läks kõik telepurki:

Kõik läks plaanipäraselt ja lugu sai otse-eetrisse. Äikesetorm tuli alles paar tundi hiljem ja viis meilt telesignaali. Kogu lugu on nähtav siin: Orchideen im Urwaldhaus.

Munadepühad orhideedega

Saksamaa orhideenäituste kalender on tihe, suisa pungil, ja nii juhtub, et meie järgmiseks näituseks leidsid korraldajad, Barbarossa Orhideesõbrad (Orchideenfreunde Barbarossa) aja ainult munadepühadeks. Mis siis ikka – eks värvime mune mõni teine kord ja loodame, et kallil pühadeajal lambaliha ja kiriku vahel ka orhideed ära mahuvad.

Ettevalmistused läksid juba sisseharjunud rütmis, sestap ma neist pikemalt ei kirjuta. Kohale jõudsime õigeaegselt, st viimastena. Kaksi käib näituse ülesehitamine kähku – rohkem inimesi jõuab rohkem segada. Seekord näitasime selliseid orhideesid nagu Dendrobium amethystoglossum:

Paphiopedilum villosum:

Calanthe anchorifera:

Phaius tankervillea:

Polystachya bella on oma päikesekarva ja priimulalõhnaliste õitega just õige munadepühadelill:

Mõned leiud ka kolleegide näitusestendidelt. Cattleya intermedia var alba Gerhard Krönleinilt:

Epidendrum cinnabarinum:

Trichopilia marginata x suavis (loodetavasti meeldib talle minu kasvuhoone):

Bifrenaria harrisoniae kohalikult orhideeaiandilt Rainer Jankelt:

Janke aiand tõi näitusele ka Phalaenopsise hübriidi, mis näitlejannast ristiema järgi nüüd nime Phalaenopsis Liz Baffoe  kannab. Saksa televaatajatele on ta eelkõige tuttav nigeerlanna Mary Sarikakise rolliga teleseriaalist “Lindenstraße”, mille leviku kohta eesti telekanalites mul kahjuks andmed puuduvad. Peitusemängus jäi seekord võitjaks orhidee:

Omaette huvitav on näitustel vaadata kohalike orhideehobiliste näitusetaimi. Valik on muidugi väga kinni näituse toimumise ajas – looduslike liikide õitsemist on suhteliselt keeruline ajastada. Küll aga võib vahel täitsa rõõmsaid üllatusi leida. Nagu näiteks Rhipidoglossum rutilum:

Dickasonia vernicosa:

Rhynchostele ehrenbergii:

Polystachya galeata:

Mitte, et suurte ja värviliste õitega orhideed kuidagi vähem huvitavad oleksid, aga vahel tahaks kogu selle kirevuse vahelduseks midagi lihtsat ja liigutavat…

Nüüd me tuleme – Dresden, Dresden!

Jälle munadepühad tulemas ja jälle oleme Dresdenis! Igal kevadel, nädal enne munadepühi toimub Dresdenis suur mess, kus saab süüa, juua, kuulata, vaadata, katsuda ja lõputult šopata. Üks messihall on täielikult broneeritud orhideedele: messi raames toimuv Internationale Orchideen-Welt on Euroopa vaieldamatult suurim ja huvitavaim orhideenäitus. Sel korral oli osalejaid Saksamaalt, Ungarist, Taanist, Jaapanist, Taiwanist, Ecudorist, Peruust ja kindlasti unustasin mõne riigi ära…

Teisipäeva hommikul oli auto ja treiler tihedasti täis pakitud ning sõit võis alata. Pildile jäid ainult auto tagaiste ja pagasiruum:

Aknast välja vaadates oli küll tunne, et tegu on jõulude mitte munadepühadega:

Meie kohale jõudes olid mõned näitsikud juba tõsises tööhoos:

Mõned seisid niisama jõude, maskidega osavasti oma halvakspanu kõleda ümbruse üle varjates:

Tootmisnõupidamine – kas neid puupilpaid kasutada kütteks või kõlbavad nad millekski veel? Mis vahe on töödeldud ja töötlemata puidul? Kas lumi ja orhideed sobivad kokku?

Kui kõik nõud peetud said, võis tööga pihta hakata. Kus aga tegijaid, seal ka õpetajaid:

Kui seda metsa ees ei oleks ehk enne…:

ja pärast:

Väike valik huvitavamatest, eksootilisematest ja lihtsalt suurepärastest orhideedest. Valik oli raske – pilte sai kokku seitsmesaja ringis – ja täiesti subjektiivne.

Chyrtoglossa aurata:

Schomburgkia undulata:

Agrophyllum giganteum:

Pleione formosana:

Coelogyne cristata var hololeuca:

Leptotes bicolor:

Cyrtochilum macranthum:

Dendrobium purpureum var album:

Chysis bractescens:

Dendrobium mohlianum:

Dendrobium fimbriatum var oculatum:

Dendrobium wardianum:

Cypripedium Victoria:

Stelis kefersteiniana:

Pleurothallis marthae:

Centroglossa macroceras:

Vabatahtlikud ja ametlikud asjamehed jõudehetkel:

Klientide ligimeelitamiseks lähevad käiku igasugused võtted – Peter Kopf müügihoos:

Soojamaameestel pidi suisa müts peas olema – orhideeaednikud Malaisiast:

Selliseid hindu võis Dresdenis näha – need ei ole tugrikud ega jeenid, tegu on ikka päris eurorahaga:

Meie lemmikorhideed:

Viimane pilt Dresdenist: näitus on läbi, aga kuidas see väsinud vanainimene keset hoogsat pakkimist pruukosti võtma sattus, oli mõistatus kõigile:

Palju juttu siia piltide vahele mahtunud. Dresdeni näitus ongi selline sündmus, mida peab kohapeal kogema; sõnad ja pildid on sealse emotsiooni kõrval üsna kahvatud. Pea nädalajagu päevi ja öid läks mööda enne, kui Dresden unenägudest välja jäi. Ehk siis täpsemelt sinnamaani, kui järgmine näitus algas.