Mõne nädala eest olin üsna keerulise valiku ees. Peale väga pikka plaanimist andsin stardipaugu oma kodu remondiks. Kuna lihvimistolmul ja värvihaisul ei ole plaanis kaunistada minu päevi ja öid, siis võtsin oma kaks kohvrit, lapse ja koera näppu ning kolisin. Keeruline oli valik, mida ette võtta oma orhideedega. Variant üks oli jätta nad paigale ja käia neid aeg-ajalt hooldamas. Teine variant: võtta kaasa. Mõlemal võimalusel olid nii head kui vead. Kolimise ajal võimutses veel korralik talv. Õueminekuks riietumine ja pärast lahtiriietumine võttis lõviosa päevast, sest seda tuli teha korduvalt (tuletan meelde: koer!). Sajakonna lille külmakindlalt “riietamine”, pärast jälle “lahtiriietamine” ning vahepealne karastamine ei tundunud just kõige mõistlikuma mõttena. Ajutise kodu võimalused minu orhideedele head äraolemist tagada olid üsna piiratud. Teisalt, remonditolm ei meeldi ka mu orhideedele, niipalju ma neid tunnen. Remondimehed ei pruugi olla just elevandid kristallipoes, aga mingi “ohaka” mahakukkumine ei riku neil tõenäoliselt söögiisu ega iluund. Niisiis, raske valik! Võib tunduda südametu, kuid orhideed jäid sinna, kus nad olid. Sellised nägid nad välja täna:
Pilt ei ole muidugi suurem asi, kuna ma ei valmistunud fotosessiooniks, siis kaamera asemal kasutasin telefoni. Aga tolm on siiski hästi peale jäänud. Paarist tunnist jagus umbes kolmandiku kollektsiooni kasimiseks. Peale sooja dušši, aluste põhjalikku pesu ja aknalaua nühkimist nägi olukord pisut rõõmsam välja:
Kuigi kokkuvõteteks on veel ilmselt liiga vara, siis tundub, et kaotused on ikkagi minimaalsed. See-eest on ekstreemsemates tingimustes selgunud mõne isendi riukalik iseloom. Mõni aeg tagasi kirjutasin Paphiopedilum Norito Hasegawast, kes õievart sirutas ja punga punnitas. Temaga võrdselt sirgus ka üks tema esivanematest Paphiopedilum malipoense. Lausa joonlauaga oleks pidanud mõõtma, et aru saada, kumma kasv on nobedam. Norito jõudis siiski kiiremini valmis ja avas oma õie esimesena. Järgnes sügavam solvumine, mis kestis täpselt kuu ehk siis senikaua, kui Norito oma õiega uhkeldas. Täpselt päev peale väljakolimist avas malipoense oma õie. Täpselt keset remonditolmu ja värvihaisusid. Täpselt seesama malipoense, mis on ülitundlik õhusaastele. Ja täpselt nii ongi ta õilmitsenud juba kolm nädalat…
lipelga lilleaed 