Ei saa oma lemmikutest üle ega ümber ja täitsa kurvaks teeb, et neid endiselt raskestikasvatavateks peetakse. Minu meelest kasvavad nad üsna iseenesest, nii möödaminnes, kui neile ainult talutavad (isegi mitte ideaalsed) tingimused võimaldatakse.
Kõige rohkem peavalu teeb ilmselt Paphiopeilumide toitmine ja jootmine ehk väetamine ja kastmine. Nagu iga teise taimega ei ole ka siin võimalik öelda, mitu korda nädalas on paras ja mitu korda on palju või vähe. Paphiopedilumid tahavad niisket substraati, kuid mitte sood. Siiski taluvad nad mõlemaid äärmusi – nii liigniiskust kui kuivust – lühikese aja jooksul suhteliselt hästi eeldusel, et taim on korralik ja juured toimivad. See, mis paljudele teistele orhideedele võib olla hukutav – näiteks märg substraat jaheda ilmaga, ei ole Paphidele veel tappev.
Lugesin kusagilt ühte huvitavat nippi kastmisvajaduse kindlakstegemiseks. Tuleb taime nimesilt potist välja tõmmata – kui selle substraadis olev ots tundub jahe ja niiske, siis on substraat veel piisavalt niiske. Ise eelistan vana head “sõrm potti” nõksu ja see toimib ka päris hästi. Niiskust tuleks testida vähemalt paari cm sügavuselt (eriti suuremate pottide puhul), sest poti pinnal on substraat juba päev peale kastmist kuivem. Tuleks arvestada, et see on täiesti loomulik ja toimib samuti ka looduses: maapinna pealmine kiht kuivab alati kiiremini. Siin pildil on see hästi näha: pealmine substraadikiht on kuiv, kuid sügavamal veel niiske. See taim tahaks juba kastmist saada, kuigi juurte ümber paistavad veel veetilgad:
Kastmisvee valik on enamike harrastajate jaoks piiratud, leppida tuleb kraaniveega või siis koguda vihmavett. Olen proovinud mõlemaid variante ja olulist vahet ei ole täheldanud. Joogikõlbulik kraanivesi sobib ka Paphiopedilumide kastmiseks. Kui on näha, et substraadi pinnale kipub siiski soolarant tekkima, siis aitab õhuke samblakiht poti pinnal. See toimib teatava filtrina ning seda tuleks aeg-ajalt uuendada – siis, kui kogunevad soolad on sambla pinna roosteseks värvinud.
Väetiste puhul on palju rohkem valikuvõimalusi. Ei hakka soovitama ühegi kindla firma oma, sest ka need ei pruugi kõik kättesaadavad olla ja erinevatest orhideedest kollektsiooni puhul ei ole ka mõistlik igale perekonnale oma väetist soetama hakata. Küll aga tuleb ettevaatlik olla väetise manustamisega – soolade ladestumine substraati või juurtele põhjustab lehetippude pruunistumist ja kuivamist.
Samuti ei maksa kalduda teise äärmusse – alatoidetud Paphid üritavad siiski kasvada, kuid seda vanade võrsete arvelt. Uued võrsed on nõrgad ja väiksemad kui vanad, vanad võrsed või ka kasvavate võrsete alumised lehed kuivavad andes oma tagavarad uuele kasvule. Siin on üks täpselt selline näljas ja janus taim. Vana võrse on oma aja ära elanud ja püüab kasvatada noori võrseid oma varude arvelt. Uued võrsed on nõrgad ja pehmed (seda ei ole küll pildi peal näha) ja vana võrse on juba mõned lehed kaotanud.
Siin on teine taim, mis vajab hädasti rohkem hoolt. Võrsed ei ole oma loomuliku suuruseni kasvanud, alumised lehed surevad:
Ja siin veel üks fotosüüdistus taimest, mis on kaotanud kõik juured. Püüdes siiski ellu jääda ohverdab ta oma alumised lehed.
Väetise konsentratsioon paneb tihti kukalt sügama: kui see on liiga kõrge, kõrbevad juured, kui liiga madal, siis ei ole väetamisest kasu. Looduses saab taim toitaineid kogu aeg (mitte üks-kaks korda kuus nagu enamikul väetisepakkidel kirjas!). Kui on võimalik pakkuda taimele ideaalilähedasi kasvutingimusi, siis on ka kodus kõige parem väetada igal kastmiskorral. Muudel juhtudel tuleks väetamist reguleerida vastavalt tingimustele. Aktiivse kasvu perioodil on kõige paremaid tulemusi on andnud väetamine mitte harvem kui kord nädalas. Siinjuures tuleks ka täpselt jälgida väetisepakil olevaid juhiseid – enamik väetistel on soovitus väetada üks kuni kaks korda kuus. Sagedasema väetamise korral tuleks lahus sellevõrra lahjem teha.
Paphiopidumide suvisel ja talvisel hooldusel ei ole väga suurt vahet. Kastma peab ka talvel nii, et substraat läbi ei kuiva. Otsest puhkeperioodi neil ei ole, küll aga võib peale õitsemist taime 4-6 nädalat pisut kuivemalt hoida juhul, kui uued võrsed ei ole veel kasvu alustanud. See lühike “põud” ergutab uusi võrseid kasvama. Niipea, kui uued kasvud substraadist väljas, tuleb tavapärane kastmine taastada. Ka väetist võiks aastaringselt anda, ainult kogust võiks talvel vähendada sõltuvalt kasvutingimustest.
lipelga lilleaed 