Kevadisele orhideehuviliste kokkusaamisele sai toodud mõned Cattleya hübriidid. Kuna taimed olid värskelt ja allahinnatult ostetud, siis ei osanud keegi ennustada, mis sealt potist vastu vaatab. Taimed olid erinevad, mõnel peaaegu korralikke juurigi, üks täiesti juuretu. See viimane sai täitsa paljaks pügatud nagu lambuke ja siis juurdumiseks õlletopsi pistetud.
Kõigepealt poti põhja kaks pikuti pooleks lõigatud pudelikorki sileda poolega vastu põhja. Nende sisse on hea torgata tugikepid, mille najal taim peab kindlalt püsti seisma. Siis pisut jämedat substraati ja kõige peale kiht sammalt. Juuretu taim tuleb võimalikult hästi fikseerida, et kasvama hakkavad juured ei saaks taime liigutamisel kahjustada. Et taime ümber niiskemat õhku tekitada, tõmbasin talle pähe kilekoti (ärge proovige seda laste või loomade peal!) ja valasin iga paari päeva tagant pisut sooja vett substraadile. Nii oli topsi põhjas pidevalt paar cm vett, mis peaks meelitama juuri kasvama. Ilm oli sel suvel küll väga soodne – soe ja ka piisavalt niiske.
Selliselt potitatud taim peaks hakkama vanadest varudest varsti uut võrset kasvatama, millele siis arenevad uued ja toimivad juured. Kuid see taim valmistas väikese üllatuse: uus võrse laseb ennast ikka veel oodata, kuid juured kasvasid hoopis olemasolevale bulbile.
Igatahes on paras aega taim “õigesse” potti panna, et ta jõuaks enne pimedat sügist veel pisut juuri kasvatada. Põhimõtteliselt võib taime kogu kupatusega lihtsalt sobiva suurusega potti tõsta. Minu taim oli juure liiga pikaks kasvatanud ja ei mahtunud sellisel kujul potti ära, seepärast nokkisin kõik substraadi- ja korgitükid juure küljest lahti. See on päris kellassepa töö – juure vigastamine võib tähendada kogu eelneva töö ebaõnnestumist.
Kasutasin istutamiseks oma traditsioonilist viisi – kõige põhja drenaaz (penoplast):
Substraadi segasin üsna jämedast männikoorest, söest, penoplastist ja samblast:
Ja selline näeb taim välja oma uues potis ja korralikult kinnitatult:
Nüüd jääb ainult oodata uut võrset ja ilusaid õis! Ei saa mainimata jätta, et pildid on seegi kord teinud Merle.
lipelga lilleaed 