Peatage suvi!

Peatage suvi! Ma tahan maha minna! Mitte, et mulle suvi ei meeldiks, aga see palavus on liig mis liig. Rääkimata sellest, et orhideesid ei jõua ära kasta. Mul ei ole neid kodus liiga palju, ausõna. Täpselt viisteist kuukinga ja üks dendroobium. Ma olen kastmise enda jaoks hästi lihtsaks teinud: väetisega rikastatud vihmavesi ümbrispotti, siis hommikusöök ja nii umbes-täpselt poole kuni täistunni pärast saab vee jälle välja valada. Tavaliselt saan seda protseduuri korrata iga 5-7 päeva tagant.

Kuukingad ümbrispottides

Aga see suvi on täiesti pöörane! Täna on laupäev ja neljapäeval, see tähendab kaks päeva tagasi kastetud kuuking näeb välja nii:

Nagu pildilt näha, on juured kuivad.

Eks homme siis jälle kastame…

Jalutuskäik Lahri linnapargis

Jalutuskäiguks võtsime tõesti pühapäeva hommikul pooltunnikese ja see oli hästi veedetud aeg. Kuigi mõnes varjulisemas paigas võis tunda talve viimaseid hingetõmbeid, on kevad päästmatult käes! Selline jahe ja mõtlik nagu põhjamaine naine, ei pilla oma ilu ja värve, pigem annab aimu.

Valguse mäng veega:

Kohe-kohe tulevad ka värvid…

Kõik eeldused lubasid ilusat ja pingevaba näitust. Elu, või õigemini surm teeb alati inimese plaanidesse korrektiive, vahel väiksemaid, vahel suuremaid. Kaks päeva enne teeleasumist saime teate näituse ühe korraldaja lahkumisest igaviku radadele… Otsustasime, et parim, mida meie teha saame, on ajavaruga kohal olla, vajadusel ettevalmistustes aidata ja hea näitus püsti panna.

Reede hommikul jõudsime vaiksesse ja inimtühja Lahri linnaparki. Esimesena tulid meie orhideid uudistama paabulinnud.

Näitusestendid olid seekord pisut harjumuspäratud, kuid ootamatult hästi vaadeldavad.

Paphiopedilumid sirutavad kaelu:

Cattleya intermedia:

Müügipool oli täiesti omaette kasvuhoones, kus laiutasid kõikvõimalikud sukulendid.

Vahel toodi meile mõni turdleht või kukehari ja küsiti hinda. Ausate inimestena palusime siiski need paksukesed laudadele tagasi panna ja soovitasime orhidee valida. Vahel see ka õnnestus 😉

Meil on hea tiim ja hästi toimiv tööjaotus. Minu töökoht palmide all:

Ja teine pool meie tiimist sõiduvees:

Kogu näituse aja oli paabulindude valvsa silma all. Parema ülevaate saamiseks võtsid nad vaatluspositsiooni kasvuhoone katusele jälgides sealt avatud akende kaudu all toimuvat.

Poseerisid need edevad olevused hea meelega ja inimesse st minusse suhtusid rahuliku tolerantsusega.

Lisaks paabudele trügisid avatud aknast sisse ka liblikad (mul tuleb kuldselt kirju suvi!) ja mesimummid. Viimased ei olnudki nii teretulnud, kuna kippusid orhideesid tolmeldama. Selle tulemus on teadagi – õis närbub, kuna on oma otstarbe täitnud:

Hoolimata ehmatavast algusest oli see näitus tõesti pingevaba ja mõnusalt hubane. Just paras lõpetus hooaja esimesele poolele enne tõsist pingutust Dresdenis.

Peaagu kevadises Viinis…

…toimub 7. Rahvusvaheline Orhidee- ja Tillandsianäitus. Austria poole sõites nägime tee ääres toonekurgesid toimetamas, ega siis kevad enam kaugel olla saa! Aga ärgem rutakem asjade käigust ette!

Näitusele minekul on oluline taimede valik, aga sama oluline on need taimed kõik tervelt kohale toimetada. Viini näitus on eriline selle poolest, et kestab kümme päeva. Koju sõitmiseks ja varude täiendamiseks liiga kaugel, seega tuleb kõik müügiks ja näituseks vajalik korraga autosse mahutada. Pakkimine algas juba kaks päeva enne sõitu. Siiski pidime laadimise ajal mõned kastid ümber pakkima. Kokkuvõttes olime siiski edukad, sest maha jäi ainult üks kastitäis taimi. Kohapeal näitusepinda täites selgus, et taimi oli oluliselt rohkem kui vaja…

Kui see kangas nüüd ise ennast kinni hoiaks, siis võiks ju ukse kinni panna:

Selline oli minu vaade vasakule ehk siis juhi suunas:

Kast sisaldab taimi, läpakakott lesib kohvri otsas ja minu jalgealust toetab tööriistakast. Pean ka vajalikuks märkida, et kogu see pagas oli kinnitatud.

Kui meie kohale jõudsime, siis oli meie naaber Ching Hua Orchids juba kohal ja pakkis oma kaste lahti:

Näituse ülesehitus algab plaanist ja plaani järgi võtab esimesena koha sisse taust ehk lihtsalt rohelised taimed. Sina seisad siia!

Järgmiseks peaks tulema auk tiigi ja väikese kose jaoks. Midagi labidale ei meeldinud, võib-olla see, et koorepuru alt tuli betoonpõrand liiga kiiresti vastu:

Orhideed armastavad kõrget õhuniiskust. Ei ole midagi paremat, kui õitseda kose katusel:

Kosk ja tiik on valmis. Töötame nii kiiresti, et isegi kaamera ei püüa. Taimi näitamiseks on veel kastide kaupa ja need tuleb kõik ära mahutada:

Paigutasime, mis me paigutasime, aga paar kastitäit jäi ikka üle.

Ülesehitamise päeval oma alast väga palju kaugemale ei jõudnud, aga lähimate naabrite ehitusstiilid sain ikka jäädvustatud. Näiteks meie vastas oleva Brno Botaanikaaia näitsikud ühendasid töö akrobaatikatreeninguga:

Ungari firma Marczika neiu perenaiselik lähenemine:

Erinevalt eelmistest aastatest kutsus Viini Orhideeühing seekord põhjanaabrid appi ning näitusestende hindasid Saksa Orhideeühingu asjatundjad.

Mõnes mõttes on hindamine sarnane iluuisutamise või mõne muu ilusa spordialaga. On küll teatud reeglid-soovitused ja “no-go’d”, aga tulemus sõltub palju näituse üldisest tasemest, taimede kvaliteedist, millele lisandub annus subjektiivsust.

Lisaks ametlikule hindamisele saab arvamust avaldada ka iga külastaja. Hääletus kestab kuni reede õhtuni ja võitjat ootab lisaks aule ja kuulsusele ka kena auhind.

Kui näitusepool valmis, siis saame aega ka müügipinna paika sättimisega. Nagu alati – ruumi on liiga vähe! Eriti kui arvestada näituse pikkust ja sellele vastavat kogust taimi. Franz on selles osas mulle vabad käed andnud, sest tema jaoks on see töö kaos enne katastroofi. Rahuloluks mul veel põhjust ei ole, harjutada tuleb nii kiiruse kui selguse suunas, aga siin on üles rivistatud meie pakutud looduslikud liigid:

Ilma aknalauahübriiditeta ei suju ükski näitus. Väike värvivalik:

Mõned õied lähivaates:

Näituse pidulikul avamisel toimus ka ühe uue orhideehübriidi ristimine. Ristiemaks väga sõnakas austria poliitik Ulrike Lunacek, orhidee pärines Austria aednikult Alois Handlbauerilt (punases särgis). Pildil nimetatuile lisaks veel õhtujuht (vasakult esimene), kelle nimi kahjuks silmist-kõrvust mööda läks ning Viini Orhideeühingu juht (ehk austria keeli opman) Manfred Speckmaier:

Tänaseks on kuus tihedat tööpäeva seljataga. Näitus jätkub ja uus postitus peagi tulekul.

Eile olime otse-eetris

Paar nädalat tagasi saime ootamatu telefonikõne Bayerische Fernsehen saatejuhilt Birgitt Roßhirtilt sooviga teha otselülitus meie kasvuhoonest. Ootamatu mitte niivõrd, et me ei võiks televaatajatele huvi pakkuda, vaid et keset üleujutuskatastroofi ka muudele teemadele peale kõrgvee aega jagub. Kuupäev sai kalendrisse märgitud ja meie elu läks rahulikult edasi kuni kolmapäevani. Siis sai jälle kasvuhooneid koristatud: põrandaid pühitud, tolmu võetud ja ilusamaid õisi nähtavale sätitud:

Neljapäeva pärastlõunal laekus meie hoovi peale üks buss ja kaks Sprinterit, ühel satelliiditaldrik katusel.

Oh neid juhtmerulle, mis neist nüüd välja roomama hakkas! Esiti ei leidnud enam kasvuhoones kohtagi, kuhu astuda.  Kaksteist inimest tegid üle kahe tunni tööd, et vaim ja raud oleks ca kaheksaks minutiks valmis pilti edastama.

Midagi sellist näeb tavaliselt filmides, kus kolmetäheliste lühenditega nimetatud organisatsioonid kõrgema kategooria pätte taga ajavad:

Kaamera ootab operaator Kõpsu:

Saatejuht Birgitt Roßhirt eelistas oma vaimu valmis panna tühja kohvinurga üksinduses, intervjueeritav kasutas naeruteraapia ja punktmassaazhi abi:

Proovivõte. Kõigile selgitatakse, kus, mida ja millal tegema peab, ka kalad ei pääse juhendamisest:

Kogu võttetiim töös:

Siit puldist läks kõik telepurki:

Kõik läks plaanipäraselt ja lugu sai otse-eetrisse. Äikesetorm tuli alles paar tundi hiljem ja viis meilt telesignaali. Kogu lugu on nähtav siin: Orchideen im Urwaldhaus.

Uksed kõigile valla!

Tegelikult on meil uksed ka muul ajal lahti ja kõik soovijad teretulnud, aga neil päevil on rohkem uksi lahti kui muidu. Eelmistel päevadel on kasvuhooned puhtaks küüritud, taimed ära kammitud ja tööruumid korda tehtud. Jah, ka tööruumid, mis on lahtiste uste päevadel avatud.

Lahtiste uste päevadel on meil tavaks ka kutsuda külalisi. Seekord oli (jällegi juba traditsiooniliselt) firma FlorAlpin, kes kasvatab taimi kiviktaimlasse, varjuaeda ning ka orhideid – Cypripediume.

Asjatundmatule võivad pakutud orhideed tunduda natuke kummalised, kuna potist paistab välja ainult kuivanud leheke, aga teadjamatele piisab firma heast nimest ja sordilipikust potis:

Kiviktaimla taimed olid oma kasvuaega juba alustanud ja rõõmustasid silma nii vormi kui värviga:

Meie jäime siiski oma liistude juurde ja pakkusime troopilisi ja külmakartlikkuimaid taimi.

Erinevad Cattleya hübriidid:

Brassavola glauca:

Loomulikult jagus ka kõige populaarsemaid orhideid – Phalaenopsiseid:

Vandad ei jää populaarsuselt Phalaenopsisele enam palju alla ning klaasvaasis on neid üsna lihtne ka elutoas kasvatada:

Kus aga üks huviline nõu küsis, piirati nõuandja kohe sisse ja küsimusi-kommentaare tulvas lõputult. Siin on piiramisrõngas Franzi isa:

Palju elevust tekitasid ja selgitamist nõudsid banaanitaimed. Eks üheks põhjuseks oli ka nende kõrval rippuv banaanikobar, mis sai meie troopikamajas koristamisküpseks parajasti enne lahtiste uste päevi:

Franz keemiatunnis – miks on ühes pudelis valge ja teises must vedelik ning mis värvi tuleb segu:

Nii rõõmsate nägudega on meie tüdrukud leti taga:

Valik ei ole lihtne, kas võtame selle, teise või hoopis mõne kolmanda:

See Cattleya sobiks suurepäraselt meie söögituppa:

Tšillida saab alles alates 1. maist, alates kõige mahedamast kuni nendeni, milleks retsepti tarvis on. Müügiküpsed parasjagu meie järgmisteks lahtiste uste päevadeks:

Troopikamaja uksel ootab järjekordne grupp giidi:

Hästi ajastas oma õitsemist troopikamajas LC Kupferprinz:

Elava õitseva seina moodustavad erinevad Dendrobiumi hübriidid:

Troopikamajas tunnevad ennast hästi ka Anthuriumid, mis õitsevad pea aastaringselt peopesasuuruste õitega:

Õite kõrval pakkusid kevadisi värve ka viljad – Hedychium gardnerianum seemned on valmimas:

Meie kalad olid sellest suurest sagimisest pisut segaduses, kogunesid nõupidamisele, et siis jälle oma igapäevatoimetuste juurde naasta:

Imelikul kombel möödub aeg toimetades palju kiiremini kui niisama jõude istudes. Pühapäeva õhtuks jäid meile ainult tühjad riiulid:

Veel talviseid tegemisi

Paar päeva tagasi tegime esimese soojenduse kevadiseks näituste hooajaks. Panime ühes oma toreda koostööpartneri Fenebergi keti kaupluses väikese orhideenäituse püsti ja nõustasime orhideehuvilisi. Nõustamispäevad toimuvad neljateistkümnes eri poes ja neil päevadel on võimalik lasta oma orhideed asjatundjatel (meil ikka ;)) ümber istutada.

Näituse ehitamine supermarketisse on omaette kunsttükk: ruum on piiratud ja “publik” on natuke erinev tavalise orhideenäituse külastajatest. Kui orhideenäitus on ehitamise ajal külastajatele veel suletud, siis supermarketit selleks ajaks kinni ei panda. Pean tunnistama, et esimesel korral oli natuke imelik kogu rahva ees võimelda (ja seda see näituse ülespanemine tõesti on), aga edaspidi suutsin pealtvaatajad enda jaoks välja lülitada.

Seekordne näitus sai selline:

Ümberistutamise võimalust kasutatakse usinasti, samuti võimalust lihtsalt nõu küsida. Esimesed “patsiendid” jõudsid hommikul juba enne meid kohale.

Tore on näha, et üldiselt ei kardeta küsida, aga vahel satub sekka ka mõni “asjatundja”, kes teab kõike paremini ja rohkem. Paar korda päevas saame kuulda linnalegendi, et orhideesid tuleb kasta kord nädalas viinapitsitäie veega. Legendi paikapidamatust näeb nende muinasjutuvestjate taimede pealt. Lugematud korrad oleme soovinud “terviseks!” ja soovitanud lihtsat värvitesti: roheline vs hall.

Istutamiseks tuuakse väga igasuguseid taimi. Viimati nägime kuukinga, mis võiks vabalt mõne orhideeõpiku näidis olla: pott oli priskeid juuri pilgeni täis, lehed läikivad ja krõmpsud, jäme õievars lehekaenlast pungitamas. Selgus, et taim on aasta tagasi ühel nõustamispäeval ümber istutatud ja ilmselgelt oli ta saanud parima võimaliku hoolduse. Kahjuks enamus meile toodud orhideesid sellele tasemele ei küüni. Oli õnnetuid juuretuid, oli mädanenud kasvupunktiga ja oli lihtsalt lössis lehtedega taimi. Oli ka enam-vähem kobedaid taimi, aga natuke oli ikkagi puudu – toit. Selle kohta kuulsime ka igasuguseid linnalegende ja tulemused on eriti hästi näha kuukingadel, kelle iga järgnev leht on eelmisest väiksem. Igatahes olid meil käed-jalad tööd täis ja jutt jooksis vahel ka kahest eetrist korraga.

Orhideekollektsiooni päästmine – esimene vaheülevaatus

Pisut üle kuu on nüüd möödas, kui käärisin käised üles ja üritasin ühest pisut õnnetus seisus orhideekollektsioonist midagi  ilusat teha. Olen loomulikult iga päev oma hoolealustel pulssi katsunud ja vererõhku mõõtnud ning esimesed muudatused on silmaga näha ja käega katsuda. Nüüd siis aeg teha esimene vahekokkuvõte. Ka kõige raskemas seisus patsiendid on veel hinges, kuid jätan seekordsest kirjatükist välja need, kelle seisundis ei ole veel olulisi muutusi märgata.

Patsient nr. 5 – Cattleya hübriid hüüdnimega “Metsik”, kes tegelikult patsiendiks ei kvalifitseerunud.

Sellele taimele ei ilmselt lähitulevikus põhjust palju tähelepanu pöörata. Kõik kolm osa on kasvatanud uued juured.

Kaks on otsustanud varsti ka õisi näidata. Ehk saab siis “Metsikust” midagi kenamat.

Patsient nr. 6 – Beallara Tahoma Glacier

Paranemise üle pole põhjust üllatuda, kuna algseisundki ei olnud väga murettekitav. Uue võrse kasvu üle on siiski põhjust rõõmu tunda. Ka sellest patsiendist hiljem enam eriti palju juttu ei tule, vahest ehk lähiajaline õitsemine leiab äramärkimist.

Patsient nr. 9 – Tundmatu kambrialine

Mõlemad osad on alustanud uue võrse kasvatamist ning ka värsked juurejupikesed on täiesti nähtavad. Nii nad kahekesi koos paarisrakendis ka jätkavad.

Patsient nr. 10 – Tundmatu Cattleya hübriid

Rõõm on näha, et ka mõned raskemad patsiendid jälle elumärke näitavad. Taime lehed ja võrsed on endiselt dehüdreerunud, kuid seda priskemad uued juured lubavad loota, et taim varsti sootuks reipam välja näeb.

Patsient nr. 15 – Brassolaeliocattleya Greenwich ‘Elmhurst’

Amputeeritud mädanenud võrse konts hakkab tasapisi kuivama, kuid allesjäänud risoom kasvatab usinasti uusi juuri. Ootan peagi ka uue võrse kasvu.

Patsient nr. 16 – Laeliocattleya Mini Purple var coerulea.

Jällegi üks tublisti kosuv patsient. Korgitükile monteeritud osa on algatanud nii uue võrse kui ka priske juure kasvu.

Teine pool taimest on veel mõtlikkus ootuses.

Patsient nr. 17 – Dendrobium nobile hübriid

Keskkonnavahetus tuleb tavaliselt tervisele kasuks. Selle taime tervis on möödunud kuu jooksul suisa pakatanud – hetkel on veel viimased õied täies ilus. Kodunemine viinapuuoksaga on läinud üsna valutult – vast nädal-paari pärast saan täpsemalt raporteerida, mitu uut võrset kasvamas on.

Patsient nr. 18 – Dendrobium nobile hübriid

Jõulise kasvuga nii potis pesitsev puhmas kui korgil kiikuv jupike.

Ootuspäraselt olid kiiremad toibujad patsiendid, kelle algseis ei olnud just hingevaakuv ning kes nii ehk naa kiirema kasvuga on – Dendrobiumid ja Cattleyad. Samuti üsna oodatav, et näiteks Paphiopedilumidel ja Phragmipediumidel kulub aega, enne kui juured ka väikeses potis läbi potiseina paistma hakkavad.

 

Orhideekollektsiooni päästmine vol. 4

Kui ma veel kunagi kipun arvama, et kolme näituse vahel on aega blogi kirjutada, siis ma luban, et ma mõtlen teist korda veel. Pealkirjaks küll vol. 4, aga olen võlgu kolmanda osa orhideekollektsiooni algstaatusest ja esimestest katsetest taimede olukorda parandada.

Patsient nr. 16 – Laeliocattleya Mini Purple var coerulea

Pisut kortsus bulbid andsid aimu juureprobleemidest. Potist välja võttes selguski, et korraliku suurusega (9 bulbi) taime kohta oli juuri vähevõitu – täpselt poole vähem kui bulbe.

Olin selle taimega natuke keerulises olukorras. Vana pott oli 12 cm läbimõõduga ja taime enda suurusele täiesti vastav, juurte hulgale oleks pigem sobinud 8-sentimeetrine. Sellise suurusega potis oleks taim nagu tagurpidi jonnipunn – igast asendist kukub pikali. Võtsin siiski 8-sentimeetrise poti ja panin sinna täpselt nii palju, kui mahtus. Ülejäänud taime mahutasin korgitükile kerge samblakihi peale.

Patsient nr. 17 – Dendrobium nobile hübriid

Kollektsiooni üks paremini säilinud eksemplare. Meile saabudes olid esimesed valged õied avanenud ja hulk pungi oma järge ootamas. Sasis võrsete vahelt avastasin ka paar keikit.

Taime konditsioon oli väga hea ning seega suurepärane materjal eksperimendiks. Tema uueks koduks sai viinapuuoks, täiesti naturaalselt ilma sambla lisamiseta. Samale oksale mahutasin ka keikid. Minu meelest näeb lõpptulemus päris hea välja.

Patsient nr. 18 – Dendrobium nobile hübriid

Veel üks väga sagrisse kasvanud Nukitsamees, peale mittekaubanduslikku välimust muidu täitsa heas korras taim. Ravi asemel vajas pigem kosmeetiku ja juuksuri abi.

Taim sai kammitud ja kasitud ning sama suurde potti keskmise jämedusega substraati tagasi istutatud. Eraldatud keikid monteerisin presskorgist plokile.

Patsient nr. 19 – Phragmipedium bessae

Kummalises segus olev pisike võrseke koos vana närbunud lehega. Potis olev oli üsna ootuspärane – vana, surnud võrse juurekonts koos paari pisikese juurejupikesega ning uus, veel juuretu võrse.

Uue võrse juuremuksukesed olid siiski paljulubavad ja kuna minu senised katsed juuretute phragmidega on kõik kordaläinud, siis panin puhastatud taimekese 8-sentimeetrisesse potti üsna peenesse ja vettpidavasse substraati.

Patsient nr. 20 – Nimetu phragmipedium

Natuke raskem juhtum – suur hulk surnud lehti, mille vahelt üks vapper võrseke suurde ilma pääseda püüab.

Peale puhastamist väga palju järele ei jäänud – vana võrse konts koos ühe lehega, üks värskem ja alamõõduline võrse ning päris noor hakatus.

Ravi sama, mis eelmise taime puhul – väike pott ja niiskusthoidev substraat.

Patsient nr. 21 – Veel üks tundmatu Phragmipedium

Oluliselt hiiglaslikumas potis mõnevõrra suurem taim kui kaks eelmist. Kaks mädanenud võrset pudenesid lihtsalt küljest.

Potis ootas järgmine „üllatus“: kivivill. Näha, et taim oli istutatud suuremasse potti lihtsalt substraati lisades. Uude substraati ei olnud ükski juur kasvanud ja ka kivivillas olevad juured olid mädanenud. Peale põhjalikku puhastamist jäi järele kaks juuretut paari vanast ja uuest võrsest.

Et seltsis segasem, mahutasin mõlemad 11-sentimeetrisesse potti kokku ikka sellesse peenesse substraati, võrsed toetamas üksteist ja tugikeppi.

Kokkuvõtvalt oli see kollektsioon kirju. Tundub, et Paphiopedilumid ja Phragmipediumid ei lähe selle kasvatajaga üldse mitte kokku, Cattleyad sobivad peaaegu, kuid kõige kergem on ühist keelt leida Dendrobiumide ja kambriatega. Näha on, et orhideedele ei ole viimasel ajal kuigi palju tähelepanu jagunud.

Nüüd on taimed esimese hoole saanud ja jääb ainult loota, et asukoha/tingimuste muutus ning korrastamine mõjuvad ainult paranemise suunas. Paar patsienti on sellises seisus, et paranemine oleks ime. Aga imesid ju juhtub! Kuna taimede tegeliku ülevaatuse ja selle kirjatüki valmise vahele jäi jupp aega, siis on esimesed muutused juba toimunud. Neist lähipäevil!

Orhideekollektsiooni päästmine vol. 3

Jätkame sealt, kus eelmisel korral pooleli jäime.

Patsient nr. 9 – Tundmatu kambrialine

Võiks kanda koondnime ‘Polkovniku lesk’ – viga pole midagi kui ainult jõudeelust tulenev igavus. Pika jututa sai taim vanast substraadist puhastatud, juured lühemaks kärbitud. Selle käigus irdus Lesest tema sõbranna ja nii nad nüüd kahekesi mõtteid vahetavad (pott 11 cm, keskmine substraat).

Patsient nr. 10 – Tundmatu Cattleya hübriid

Raskemat sorti patsient – juured mädasoos hukkunud, taim ise pisut dehüdreerunud. Kui oleks tegu väärtusliku või haruldase taimega, siis püüaks kindlasti päästa, nimetu marketihübriid rändaks tavatingimustes komposti. Teisel pildil on esiplaanil näha üks vägagi elus juur, kahjuks oli see täpselt pool kogu juurestikust.

Aga – eksperimendi huvides jällegi – jääb alles. Pott 11 cm ja substraat keskmise jämedusega.

Patsient nr. 11 – Lycaste lasioglossa x skinneri

Veel üks juuretu taimeke ülemõõdulises potis (14 cm), bulbidki dehüdreerunud. Vanemate bulbide varud olid ammendatud ja nad olid nagu pruunid kortsus tühjad nahkkotid.

Kärpisin kõik mädad juured ära, eemaldasin surnud bulbid ja istutasin 11 cm potti keskmise jämedusega substraati.

Patsient nr. 12 – Tundmatu vandaline

Veel üks nimetu taim, kes väärikat nime ja uhket sugupuud ülemõõtmelise potiga kompenseerib. Allpool piltidel taim potis ja poti kõrval, et proportsioon paremini võrreldav oleks.

Ka juurte seisukord on teisel pildil hästi näha – parimas seisus on juur, mis oli substraadist väljas. Taim sai sobiva suurusega (8 cm) potti keskmise jämedusega substraati. Kaalusin korraks ka paljasjuurset varianti, kuid kuna kodutingimustes ei ole see just lihtsaim meetod, siis jääme seekord poti juurde.

Patsient nr. 13 – Brassia keiliana

See taim on liiga hea näide orhideede ja seente vahelisest sümbioosist – seent oli substraadis paljuvõitu. See on tähendab enamasti liigniisket substraati ja seda oli ka juurte seisukorrast näha. Aktiivsete tippudega trimmis juured üritasid suure hulga mädanenute vahelt teed leida. Lisaks juurtele kannatasid niiskuse käes ka lehed, õigemini – puuduliku õhuliikumise käes. Lehtedel oli rohkesti pruune laigukesi, mis annavad märku seenkahjustusest.

Järgmisel pildil on näha, mis sellest juurepallist järele jäi. Brassia sai ühe numbri võrra väiksema poti (12 asemel 11) ja keskmise substraadi. Taime oli juurte kohta liiga palju või vastupidi ning seetõttu tuleb esialgu tugikeppide najal seista.

Patsient nr. 14 – Coelogyne cristata

Kuninganna ei olnud just kuninglikult koheldud: pott oli üsna paras, substraat ka sobiv, kuid taime juured lootusetult kuivad. Kasvuperiood on juba mühinal alanud ja meie kasvuhoone Coelogyne cristatad pungitavad uusi bulbe või õievarsi, sellel taimel paistis ainult üks paarisentimeetrine värske idukene.

Taime potist välja võttes selgus, et tegu on kuue erineva jupikesega, mis ühte istutatud, kuid peale istutamist ei ole mingit juurdekasvu olnud. Lisaks oli taim tarvitanud ära paari bulbi tagavarad.

Otsustasin seekord korvi kasuks. Olen näinud võimsaid eksemplare korvis rikkalikult õitsemas – võimas vaatepilt – ja see on selle patsiendi tulevik. Kõigepealt vooderdasin korvi kuivatatud ja niisutatud samblaga, täitsin ka korvipulkade vahed. Siis paigutasin taimejupid korvi ning täitsin korvi keskmise jämedusega koore (tüki suurus 10-25 mm) ja sambla seguga. Viimaseks kihis sai sammal.

Patsient nr. 15 – Brassolaeliocattleya Greenwich ‘Elmhurst’

Mitte just kõige halvemas seisus, aga kodutu koera natuke õnnetu välimusega. Kõige värskem võrse on langenud mädaniku ohvriks (teisel pildil on see hästi näha) ja see tuli eemaldada, samuti kõige vanem alamõõduline ja juuretu võrse. Juurte olukord oli keskmine, oli nii head kui halba.

Puhastatuna, potistatuna ja toetatuna nägi see peene nimega krants palju parem välja.

Jällegi tuleb panna koma ja alla vanduda une- ja väsimusejumalanna kutsele. Etteruttavalt pean tunnistama, et kogu kollektsioon on siiski üle vaadatud ja parima võimaliku hooldusega tagatud, lihtsalt kirjutamine võtab rohkem aega.

 

 

 

 

 

Orhideekollektsiooni päästmine vol. 2

Järg eelmisele postitusele ehk ühe orhideekollektsiooni käekäik

Orhideede esmaabis oli eile tihe päev. Suurem osa patsiente on lahti riietatud, röntgenpildid tehtud, diagnoos ja ravi määratud. Üldtingimused esialgu kõigile võrdsed – kasvuhoone temperatuurivahemikuga 13-35 kraadi, liigse päikese eest varjutamine, ööpäevaringne ventilatsioon ning vajadusel väetiselisandiga vihmaveega kastmine (üle kogu taime). Eritingimustest täpsemalt patsientide kaupa.
Patsient nr. 1 – Oncicium Twinkle ‚Fragrance Fantasy’

Pealtnäha kena taimeke, aga väga ühemõtteliselt kõikus potis. Pott oli paraja mõõduga (11 cm) ja substraadile võiks ette heita ainult mõningast poroloonisisaldust, kuid juurte kasvu need millegipärast ei soodustanud.

     

Kuna taim ise oli piisavalt suur, siis jagasin ta kaheks osaks: üks sai 8-sentimeetrisesse potti peenesse substraadisegusse, teine osa pisukese samblaga toetatult plokile monteeritud. Tulemus selline:

 

Patsient nr. 2 – Cattleya lueddemanniana semialba x Sonja Altenburg

Seda taime ei ole põhjust nimetada patsiendiks, pigem oli tegu koolitamata ja võssakasvanud taimega. Ilma ümbrispoti või toeta vedas taim poti külili, rippudes ise samuti igas neljas ilmakaares üle poti serva välja. Substraat oli sobilik, üsna jämedatükiline ning mitte väga lagunenud, kuigi taim oli väljanägemise järgi pikemalt istutamata. Samuti oli mingil põhjusel (mädanik?) eemaldatud kõige värskem võrse. Raviks oli seekord juurte kärpimine, vanade, elusjuurteta võrsete eemaldamine, istutamine jämedasse substraati 12-sentimeetrisesse potti ning korralik toestamine. Pildid: enne ja nüüd.

Patsient nr. 3 – Nimetu Paphiopedilumi hübriid

Diagnoosiks kerge puue – puuduseks olematud juured.

Juurte jäänused, mis potis paistsid, tundusid olevat kuivanud ning seejärel mädanenud. Kuna lehtedes oli pinge veel täiesti olemas, siis puhastasin taime ja panin ta 8 cm läbimõõduga potti peenesse substraati toibuma, toeks kolm tugikepi juppi.

Patsient nr. 4 – Miniatuurne Phalaenopsise hübriid

Savipotist koorus välja pehme plastikpott, mis sisaldas ootuspäraselt substraadina ainult turbasammalt.

Taim millegi üle ei kaevanud, aga kuna sammal pikemas perspektiivis substraadina minu kasvumeetodite juures ei sobi, siis kolis taim peale mõningate mädanenud juureotste eemaldamist ümber väikesesse potti peenesse substraati.

 

Patsient nr. 5 – Tundmatu Cattleya hübriid mitteametliku nimega ‘Metsik’

Patsiendiks ei kvalifitseeru. Täiesti heas korras taim, kuigi peale soetamist pole kordagi istutatud. Substraadi sügavustest koorus välja ka kookosepotike, milles noortaimi kasvatatakse.

Jagasin taime kolmeks, eemaldasin vanad, juurteta minivõrsed ning istutasin Cattleyale kohasesse jämedasse substraati, poti suuruseks kõigil 11 cm.

Patsient nr 6. – Beallara Tahoma Glacier

Jällegi täiesti elujõuline taim, kuigi potis püstipüsimisega oli raskusi. Pigem on see tingitud taime loodusliku kasvuviisi iseärasustest – iga uus võrse kasvab pisut kõrgemale kui eelmine. Substraadi keskel samblapall ei üllatanud, selle ümber olevate viletsate juurte eemaldamine juurepalli väga palju ei vähendanud.

Taim sai sama suure poti (12 cm) ja keskmise jämedusega substraadi, pisut parema sättimisega ei vajanud isegi tugikeppi.

Siinkohal hakkas juba tunduma, et pean kirjutise pealkirja muutma ja sellega ühtlasi ka kogu postituse mõtet – üksikult võttes nägid taimed paremad välja, kui grupipildil. Aga edasi läks pilt jälle valusamaks.

Patsient nr 7 – Tundmatu Paphiopedilumi hübriid

Võiks öelda sent surmale võlgu – juured puuduvad, lehed juba dehüdreerunud. Taim seisis potis püsti ainult õievarre tugikepi najal.  Juurekaelal avastasin imepisikese võrsealge. Üldjuhul päästaksin sellise taime pikematest vaevadest, aga eksperimendi huvides sai taim siiski loa võidelda samades tingimustes, mis Patsient nr. 3.

Patsient nr. 8 – Tundmatu Dendrochilum

Taim oli suisa hiiglaslikus, 16-sentimeetrise läbimõõduga potis, kuid kahjuks pool potitäit oli juba koolnud.

Potist välja võttes avanes selline pilt:

Ümberistutamisega ei oldud väga vaeva nähtud, taim oli lihtsalt pisut suuremasse potti tõstetud ning lisatud substraati. Õnneks olid sinna kasvanud juba ka mõned uued juured, kuid kahjuks olid need ka peaaegu ainsad elusad juured. Surnud bulbe eemaldades lagunes taime algosakesteks ja nii nad potitatud saidki – nelja väikesesse (8 cm) potti peenikesse substraadisegusse.

Hästi pikaks on see postitust veninud, sestap panen siinkohal punkti. Või õigemini koma, sest osa kollektsioonist ootab veel ülevaatamist.