Peatage suvi!

Peatage suvi! Ma tahan maha minna! Mitte, et mulle suvi ei meeldiks, aga see palavus on liig mis liig. Rääkimata sellest, et orhideesid ei jõua ära kasta. Mul ei ole neid kodus liiga palju, ausõna. Täpselt viisteist kuukinga ja üks dendroobium. Ma olen kastmise enda jaoks hästi lihtsaks teinud: väetisega rikastatud vihmavesi ümbrispotti, siis hommikusöök ja nii umbes-täpselt poole kuni täistunni pärast saab vee jälle välja valada. Tavaliselt saan seda protseduuri korrata iga 5-7 päeva tagant.

Kuukingad ümbrispottides

Aga see suvi on täiesti pöörane! Täna on laupäev ja neljapäeval, see tähendab kaks päeva tagasi kastetud kuuking näeb välja nii:

Nagu pildilt näha, on juured kuivad.

Eks homme siis jälle kastame…

Orhideedel on pesupäev

Lapsepõlvest meenub üks armas lasteluuletus, mis algab sõnadega: “Pinni ja panni, meie lähme vanni…”. Vann jääb tehnilistel põhjustel ära, sest kõik orhideed korraga vanni ei mahu. Küll aga käivad nad vastavalt vajadusele duši all. Praeguse kuuma ilmaga kolisin pesupäeva aeda murelipuu varju. Aga muidu oli kõik nagu luuletuses, ka seep.

Orhideede pesupäev

Pildil on taimed veel enne tualetti, aga lisaks dušile said taimed ka põhjalikult üle vaadatud, kuivanud või liiga pikaks veninud õievarred lõigatud ning puhtaks ka ümbrispotid.

Ühtlasi sai veelkord kinnitust arvamus, et vähemalt mõned orhideed vajavad uut potti või suisa kasvuhoonesse kolimist – aknalauad kahjuks ei veni.

Pott kipub väikeseks jääma

Lehti on nii tihedalt, et kastekannuga ligi ei pääse.

Istutushooaeg on avatud!

Otsustasin täna, et talv on selleks korraks läbi. Lund ei ole (ja ilmselt ka ei tule (ja ega ma teda väga ei igatse ka)), külma ka ei ole (vt märkusi eelmistes sulgudes). 2012/2013 aasta talve kohta rääkisid kohalikud ilmatargad, et see olevat olnud kõige pimedam talv Saksamaal aegade algusest (ehk ilmavaatluste algusest) alates. Viimases detsembris oli rohkem päikeselisi päevi kui terve eelmise talve jooksul kokku!

Kasvuhoonetes on soe isegi siis, kui päike ei paista. Igal pool, kuhu vaatad, paistavad värske salati värvi lehed, uued juured ja võrsed. Õisi on jaanuari kohta palju – ka taimed on otsustanud selle talve vahele jätta! Need, kes sügisel pidurdasid, õilmitsevad topelt.

Barkeriate lauanurk meie sooja kliimaga kasvuhoones.

Kogu seda puhkemist ja pungumist vaadates hakkasid näpud vägisi sügelema substraadi järele. Alustasin ettevaatlikult ehk jahedalembelistest Masdevalliatest. Siin ka fotosüüdistus sellest, et tõepoolest teen vahel oma küünealused mustaks.

Ja nägu on seejuures nii asjalik, nii asjalik!

Esimese päeva tulemust oli vähemalt endal ilus vaadata (aga kes ikka koera saba kergitab…).

Kevad on käes!

Uksed kõigile valla!

Tegelikult on meil uksed ka muul ajal lahti ja kõik soovijad teretulnud, aga neil päevil on rohkem uksi lahti kui muidu. Eelmistel päevadel on kasvuhooned puhtaks küüritud, taimed ära kammitud ja tööruumid korda tehtud. Jah, ka tööruumid, mis on lahtiste uste päevadel avatud.

Lahtiste uste päevadel on meil tavaks ka kutsuda külalisi. Seekord oli (jällegi juba traditsiooniliselt) firma FlorAlpin, kes kasvatab taimi kiviktaimlasse, varjuaeda ning ka orhideid – Cypripediume.

Asjatundmatule võivad pakutud orhideed tunduda natuke kummalised, kuna potist paistab välja ainult kuivanud leheke, aga teadjamatele piisab firma heast nimest ja sordilipikust potis:

Kiviktaimla taimed olid oma kasvuaega juba alustanud ja rõõmustasid silma nii vormi kui värviga:

Meie jäime siiski oma liistude juurde ja pakkusime troopilisi ja külmakartlikkuimaid taimi.

Erinevad Cattleya hübriidid:

Brassavola glauca:

Loomulikult jagus ka kõige populaarsemaid orhideid – Phalaenopsiseid:

Vandad ei jää populaarsuselt Phalaenopsisele enam palju alla ning klaasvaasis on neid üsna lihtne ka elutoas kasvatada:

Kus aga üks huviline nõu küsis, piirati nõuandja kohe sisse ja küsimusi-kommentaare tulvas lõputult. Siin on piiramisrõngas Franzi isa:

Palju elevust tekitasid ja selgitamist nõudsid banaanitaimed. Eks üheks põhjuseks oli ka nende kõrval rippuv banaanikobar, mis sai meie troopikamajas koristamisküpseks parajasti enne lahtiste uste päevi:

Franz keemiatunnis – miks on ühes pudelis valge ja teises must vedelik ning mis värvi tuleb segu:

Nii rõõmsate nägudega on meie tüdrukud leti taga:

Valik ei ole lihtne, kas võtame selle, teise või hoopis mõne kolmanda:

See Cattleya sobiks suurepäraselt meie söögituppa:

Tšillida saab alles alates 1. maist, alates kõige mahedamast kuni nendeni, milleks retsepti tarvis on. Müügiküpsed parasjagu meie järgmisteks lahtiste uste päevadeks:

Troopikamaja uksel ootab järjekordne grupp giidi:

Hästi ajastas oma õitsemist troopikamajas LC Kupferprinz:

Elava õitseva seina moodustavad erinevad Dendrobiumi hübriidid:

Troopikamajas tunnevad ennast hästi ka Anthuriumid, mis õitsevad pea aastaringselt peopesasuuruste õitega:

Õite kõrval pakkusid kevadisi värve ka viljad – Hedychium gardnerianum seemned on valmimas:

Meie kalad olid sellest suurest sagimisest pisut segaduses, kogunesid nõupidamisele, et siis jälle oma igapäevatoimetuste juurde naasta:

Imelikul kombel möödub aeg toimetades palju kiiremini kui niisama jõude istudes. Pühapäeva õhtuks jäid meile ainult tühjad riiulid:

Kolleegidel külas

Eelmisel nädalavahetusel oli meil meeldiv võimalus taaskord olla külalisteks lahtiste uste päevadel Müncheni külje all Orchid and More’s, kellega meid seob juba üle 10 aasta pikkune koostöö. Lisaks oma taimede müügile saab kohtuda vanade ja uute klientidega, vahetada kogemusi ning arutleda niisama maailma asjade üle. Ning mis alati huvitav: kiigata ka Winfriedi ja Herberti orhideekogudesse.

Kasvuhooned olid huvitavad nagu ikka, kuigi õisi oli vähevõitu. Ka München vaevles sel talvel valguse puuduse käes. Paar päeva tagasi avaldatud ilmastatistika põhjal oli Saksamaal viimase kolme kuu jooksul 96 tundi päikest. See teeb pisut rohkem kui tunni päeva kohta, mis on aegade algusest saadik kõige pimedam talv siinmail. Loodetavasti järgmine ei tule polaarööga…

Mõned õied püüdsin siiski ka kaamerasse ja üht-teist muud huvitavat ka.

Üks orhideehuviline proua tuli näitama oma Aerangis rhodostictat, mis kasvab täiesti normaalsetes elutoa tingimustes. Taim nägi oma rohkete juurte ja viie õievarrega väga kobe välja:

Franz ja Winfried räägivad tõsist juttu:

Herbert oli ka täitsa kohal, aga suutis alati kaamera eest kõrvale põigelda…

See ei ole kuivanud kõrkjas. On hoopis (ikka veel) talvituvad Dendrobiumid:

Mõned olid ka juba ärganud, näiteks Dendrobium glomeratum, mis ehk rohkem tuntud nime Dendrobium sulawesiense all:

või Dendrobium bellatulum:

Seinal rippus tore karvane roheline vaip – Dichaea squarrosa:

Laual oli pisut teistsugune vaip – paar ruutmeetrit Bulbophyllum odoratissimumi:

Lihtne elegants – Dendrochilum convallariiforme:

Kasvuhoonetes oli ka teisi kaameramehi – DOG ametlik fotograaf Werner Holzmann:

Õhtuhämarus varjutab kasvuhooneid. Esiplaanil Bulbophyllumid, taamal Paphiopedilumid ja Dendrobiumid:

Kaks huvitavat päeva läksid lennates. Meie olime rahul – Franz pildi peal, mina pildi taga:

Varakevadine Itaalia – mäed, lumi ja orhideed

Rahvusvahelisel emakeelepäeval asusime teele Itaalia poole. Algus oli paljulubav: ilm kergelt päikeseline, kuigi külmavõitu, autos oli jälle NAVI olemas, ajakava sai samuti vettpidav ja mitte liiga pingul. Auto on pakitud – kihiti, võime teele asuda:

Lõunasse sõit (meie puhul tähendab see umbes tunni-pooleteise kaugusel kodust tõsisemaid mägesid) on alati elamus omaette. Esimene märkimisväärne sündmus leidis aset juba pool tundi peale starti, kui möödusime üsnagi unikaalsest sõidukist:

Juba mõni minut hiljem üritab NAVI meid desorienteerida, aga me ei lase ennast sellest häirida – kaardilugeja allakirjutanu isikus töötab täispööretel. Liiklusuudistes teavitatakse, et kiirteel, kuhu NAVI meid suunata üritas, vedelevad jõulukuused (ajastust arvestades küll pigem ülejäänud vastlakuused). Meie teel kuuski ei ole, küll aga on keegi punase kapotikaane tee äärde maha jätnud – ju ei olnud vaja enam.

Tee ääred muutuvad järjest mägisemaks ja mäed järjest lumisemaks. Fernpassi supermarket on suletud. Tundub, et enam ei jaksatud poodi lumest välja kaevata ja mindi lihtsama vastupanu teed. Kaljunõlvadele on eest täiesti mõistetamatul viisil kinnitanud tuhanded männid:

Talvist “värvidemängu” pakuvad kuuskedega vahelduvad lehised:

Kevadine päike võitleb öise külmaga ja tulemuseks hiiglaslikud jääpurikad:

Meid ümbritsevad Dolomiidi mäed. Külades on majad tihedalt üksteise kõrval nagu silgud pütis, mäenõlvadel asuvad eelistavad rohkem vabadust. Teeäärsed nõlvad on kammitsetud karmidesse terasvõrkudesse, et nad liigselt hullama ei kipuks:

Meie näitus toimus väikeses Nalsi (Nallesi) külas Lõuna-Tiroolis. Tänu põhja poolt kaitsvatele mägedele ja lõunasoojale avatusele on see väga soodne puuviljakasvatuse piirkond: õunaaiad laiusid nii kaugele kui silm ulatus. Kuigi riigiks Itaalia, on ca 70% Lõuna-Tirooli elanikkonnast saksakeelne, itaalia keelt kõneleb emakeelena ca 26% ning 4% ladina keelest arenenud keelt, mille eestikeelse nime jään kahjuks võlgu. Meile jäigi kõrvu põhiliselt saksa keel, kuid mitmekeelsusest andsid aimu kahe- ja kolmekeelsed suunaviidad maanteedel, menüüd restoranis ja ka mõned reklaamtrükised. Iga kümne aasta järel peavad Lõuna-Tirooli ja Trentino elanikud oma emakeele registreerima ning selle põhjal otsustakse muuhulgas ka ametiasutustes töötavate inimeste etniline proportsioon (kõlab väga kantseliidilikult, aga nii seda ametlikult nimetatakse). Pühapäeval toimusid Itaalias parlamendivalimised. Niipalju kui näituse külalistega sel teemal juttu tuli, ei olnud see just piirkonna poliitika tähtsündmus. Palju olulisemaks peetakse seal kohalike omavalitsuste valimisi, küllap provintsi autonoomia kui ka kogu Tirooli ühinemise meeleolude pärast. Niipalju siis sissejuhatuses mainitud emakeelepäevast ja poliitikast.

Orhideenäitus oli täiesti poliitikavaba. Sõbralikult olid koos erinevad rahvused ja riigid: orhideekasvatajad Saksamaalt, Kolumbiast ja Itaaliast. Näitus ise erines pisut tavapärasest, kuna näitusestend oli kõigil ühine. Taimed paigutati nii, et nad võimalikult parimal viisil välja paistaks ja kõigile piisavalt ruumi jaguks.

Cattleya x guatemalensis (aurantiaca x skinneri):

Lycaste hübriid:

Phragmipedium Memoria Dick Clements:

Cymbidium Bayswater ‘Margaret’:

SC Beaufort x Sophronitis coccinea:

Maxillaria porphyroglossa:

Luksuslik Dendrobium ruppianum:

Laelia ancepsi grupp koos Brassavola glaucaga tagaplaanil:

Maxillaria variabilis:

Mõned orhideekasvatajad sai ka pildile püütud. Siin arutlevad Peter Tagesell (Coloran) ja Joachim Karge hindavad müügis olevaid taimi:

Wolfgang Prader (Associazone Trentino Orchidee) ja Franz peavad plaane maikuiseks näituseks Mezzocoronas:

Isegi kui päike ei paista ja vihma ei saja, kulub üks orhideepildiline vari marjaks ära (Jörg Frehsonke Lucke Orchideen):

Pühapäeva hommik üllatas meid korraliku lumesajuga. Hotelli kõrval asuv bassein oli üsnagi semifreddo:

Külastajaid oli ilmast ja valimistest hoolimata siiski palju ning kojusõiduks jäi üsna tühi auto. Kodus laadime uue koorma peale ja järgmiseks nädalavahetuseks jälle teele.

Veel talviseid tegemisi

Paar päeva tagasi tegime esimese soojenduse kevadiseks näituste hooajaks. Panime ühes oma toreda koostööpartneri Fenebergi keti kaupluses väikese orhideenäituse püsti ja nõustasime orhideehuvilisi. Nõustamispäevad toimuvad neljateistkümnes eri poes ja neil päevadel on võimalik lasta oma orhideed asjatundjatel (meil ikka ;)) ümber istutada.

Näituse ehitamine supermarketisse on omaette kunsttükk: ruum on piiratud ja “publik” on natuke erinev tavalise orhideenäituse külastajatest. Kui orhideenäitus on ehitamise ajal külastajatele veel suletud, siis supermarketit selleks ajaks kinni ei panda. Pean tunnistama, et esimesel korral oli natuke imelik kogu rahva ees võimelda (ja seda see näituse ülespanemine tõesti on), aga edaspidi suutsin pealtvaatajad enda jaoks välja lülitada.

Seekordne näitus sai selline:

Ümberistutamise võimalust kasutatakse usinasti, samuti võimalust lihtsalt nõu küsida. Esimesed “patsiendid” jõudsid hommikul juba enne meid kohale.

Tore on näha, et üldiselt ei kardeta küsida, aga vahel satub sekka ka mõni “asjatundja”, kes teab kõike paremini ja rohkem. Paar korda päevas saame kuulda linnalegendi, et orhideesid tuleb kasta kord nädalas viinapitsitäie veega. Legendi paikapidamatust näeb nende muinasjutuvestjate taimede pealt. Lugematud korrad oleme soovinud “terviseks!” ja soovitanud lihtsat värvitesti: roheline vs hall.

Istutamiseks tuuakse väga igasuguseid taimi. Viimati nägime kuukinga, mis võiks vabalt mõne orhideeõpiku näidis olla: pott oli priskeid juuri pilgeni täis, lehed läikivad ja krõmpsud, jäme õievars lehekaenlast pungitamas. Selgus, et taim on aasta tagasi ühel nõustamispäeval ümber istutatud ja ilmselgelt oli ta saanud parima võimaliku hoolduse. Kahjuks enamus meile toodud orhideesid sellele tasemele ei küüni. Oli õnnetuid juuretuid, oli mädanenud kasvupunktiga ja oli lihtsalt lössis lehtedega taimi. Oli ka enam-vähem kobedaid taimi, aga natuke oli ikkagi puudu – toit. Selle kohta kuulsime ka igasuguseid linnalegende ja tulemused on eriti hästi näha kuukingadel, kelle iga järgnev leht on eelmisest väiksem. Igatahes olid meil käed-jalad tööd täis ja jutt jooksis vahel ka kahest eetrist korraga.

Talv orhideeaiandis

Ilus ettekujutus talvest on palju valget lund, parajalt külma ja vähemalt aeg-ajalt sillerdav päike pilvitus taevas. Või siis mitte nii ilus pilt mudasest soolasegusest lörtsist, vingest tuulest ja hallist taevast, mis ainult niipalju valgust läbi laseb, et näeks näppu suhu panna.

Selle aasta talv pakub kõike. Kõigepealt lasi ta ennast oodata, siis tõi paariks päevaks külma ja lume. Vahetult enne jõulu otsustas, et lumi ei lähe mitte ning laotas üle Lõuna-Saksamaa pea troopilise õhusalli – jõululaupäeval oli väljas 18 kraadi sooja! Jaanuari keskpaik tõi jällegi külma, lume ja suure segaduse kiirteedel. Ning siis, justkui vabanduseks, jällegi soojalaine: jaanuarikuus õhtul kella 10 paiku on väljas 12 kraadi sooja! Ilmaprognoosid muutuvad iga paari päeva tagant ning pikemaid plaane, mis ilmast sõltuvad, on üsna võimatu teha.

Täna on väljas valge rahu ja kasvuhoones on vaikne. Täiesti luksuslik aeg koristamiseks. Õnneks võib tolmupühkimise ja põrandapesu ära unustada, küll aga pudeneb iga elusolevuse küljest aeg-ajalt miskit, mis ladestub taimede lehtedele, laudadele või põrandatele. Samuti haigutavad mõnedel laudadel ebakorrapärased tühikud – popimad liigid-sordid on lihtsalt otsa saamas. Õnneks on eelmisel aastal flaskist välja istutatud taimehakatised tublisti kosunud ja valmis tühjadele kohtadele asuma.

Minu jaoks on koristamine ohjeldamatult loominguline tegevus. Kõigepealt ettekujutus, kuidas kõik puhtana ja korraldatuna läigib ning kus igaüks (väga) umbes 60 000-st taimest asub. Ruumi nagu ju oleks – 3000 m², aga ikka on ju midagi uut juurde vaja. Taimedel on ka imelik harjumus kasvada ja nii on ruumipuudus kerge saabuma. Taimede ümberpaigutamine on paras logistika: kes kellega (kokku) käib, kes milliseid tingimusi vajab. Meie kasvuhooned on jagatud “tsoonideks” vastavalt kasvutingimustele – temperatuur, valgus, ventilatsioon, vesi. Vahel suvatseb mõni taim sobivates tingimustes siiski pirtsutada ning mitte nii sobivatesse ümber kolides ootamatult õitsele puhkeda (seda nii otseses kui kaudses tähenduses). Vähemtähtis ei ole ka koristamine sõna kõige otsesemas mõttes.

Nii ma siis kasin ja pühin, lõikan ja maletan. Ja olen valmis üllatusteks, nii headeks kui halbadeks. Hea üllatus on, et halbu üllatusi on nii vähe olnud. See talv on vaatamata vähesele valgusele ja kõikuvale temperatuurile taimedele üsna leebe olnud, nii mõnedki õied rõõmustavad silma.

Coelogyne mooreana – talviselt valge.

Masdevallia tovarensis – naudib jahedust täiel rinnal.

Ka talvel ei jäta minu lemmikud – Paphiopedilumid – mind ilma silmarõõmuta.

Paphiopedilum Fanaticum – üks väga erksate värvidega kloon.

Kõvera kaelaga Paphiopedilum jackii. Võib-olla on kael kahe õie kandmiseks veel nõrguke, aga ta püüab nii väga.

Suurus ei ole määrav – Paphiopedilum fairrieanum.

Vanaproua Rosy ehk Paphiopedilum Rosy Dawn – järjest krapsakam.

Aga ikkagi – me ootame kevadet…

Orhideekollektsiooni päästmine – esimene vaheülevaatus

Pisut üle kuu on nüüd möödas, kui käärisin käised üles ja üritasin ühest pisut õnnetus seisus orhideekollektsioonist midagi  ilusat teha. Olen loomulikult iga päev oma hoolealustel pulssi katsunud ja vererõhku mõõtnud ning esimesed muudatused on silmaga näha ja käega katsuda. Nüüd siis aeg teha esimene vahekokkuvõte. Ka kõige raskemas seisus patsiendid on veel hinges, kuid jätan seekordsest kirjatükist välja need, kelle seisundis ei ole veel olulisi muutusi märgata.

Patsient nr. 5 – Cattleya hübriid hüüdnimega “Metsik”, kes tegelikult patsiendiks ei kvalifitseerunud.

Sellele taimele ei ilmselt lähitulevikus põhjust palju tähelepanu pöörata. Kõik kolm osa on kasvatanud uued juured.

Kaks on otsustanud varsti ka õisi näidata. Ehk saab siis “Metsikust” midagi kenamat.

Patsient nr. 6 – Beallara Tahoma Glacier

Paranemise üle pole põhjust üllatuda, kuna algseisundki ei olnud väga murettekitav. Uue võrse kasvu üle on siiski põhjust rõõmu tunda. Ka sellest patsiendist hiljem enam eriti palju juttu ei tule, vahest ehk lähiajaline õitsemine leiab äramärkimist.

Patsient nr. 9 – Tundmatu kambrialine

Mõlemad osad on alustanud uue võrse kasvatamist ning ka värsked juurejupikesed on täiesti nähtavad. Nii nad kahekesi koos paarisrakendis ka jätkavad.

Patsient nr. 10 – Tundmatu Cattleya hübriid

Rõõm on näha, et ka mõned raskemad patsiendid jälle elumärke näitavad. Taime lehed ja võrsed on endiselt dehüdreerunud, kuid seda priskemad uued juured lubavad loota, et taim varsti sootuks reipam välja näeb.

Patsient nr. 15 – Brassolaeliocattleya Greenwich ‘Elmhurst’

Amputeeritud mädanenud võrse konts hakkab tasapisi kuivama, kuid allesjäänud risoom kasvatab usinasti uusi juuri. Ootan peagi ka uue võrse kasvu.

Patsient nr. 16 – Laeliocattleya Mini Purple var coerulea.

Jällegi üks tublisti kosuv patsient. Korgitükile monteeritud osa on algatanud nii uue võrse kui ka priske juure kasvu.

Teine pool taimest on veel mõtlikkus ootuses.

Patsient nr. 17 – Dendrobium nobile hübriid

Keskkonnavahetus tuleb tavaliselt tervisele kasuks. Selle taime tervis on möödunud kuu jooksul suisa pakatanud – hetkel on veel viimased õied täies ilus. Kodunemine viinapuuoksaga on läinud üsna valutult – vast nädal-paari pärast saan täpsemalt raporteerida, mitu uut võrset kasvamas on.

Patsient nr. 18 – Dendrobium nobile hübriid

Jõulise kasvuga nii potis pesitsev puhmas kui korgil kiikuv jupike.

Ootuspäraselt olid kiiremad toibujad patsiendid, kelle algseis ei olnud just hingevaakuv ning kes nii ehk naa kiirema kasvuga on – Dendrobiumid ja Cattleyad. Samuti üsna oodatav, et näiteks Paphiopedilumidel ja Phragmipediumidel kulub aega, enne kui juured ka väikeses potis läbi potiseina paistma hakkavad.

 

Orhideekollektsiooni päästmine vol. 4

Kui ma veel kunagi kipun arvama, et kolme näituse vahel on aega blogi kirjutada, siis ma luban, et ma mõtlen teist korda veel. Pealkirjaks küll vol. 4, aga olen võlgu kolmanda osa orhideekollektsiooni algstaatusest ja esimestest katsetest taimede olukorda parandada.

Patsient nr. 16 – Laeliocattleya Mini Purple var coerulea

Pisut kortsus bulbid andsid aimu juureprobleemidest. Potist välja võttes selguski, et korraliku suurusega (9 bulbi) taime kohta oli juuri vähevõitu – täpselt poole vähem kui bulbe.

Olin selle taimega natuke keerulises olukorras. Vana pott oli 12 cm läbimõõduga ja taime enda suurusele täiesti vastav, juurte hulgale oleks pigem sobinud 8-sentimeetrine. Sellise suurusega potis oleks taim nagu tagurpidi jonnipunn – igast asendist kukub pikali. Võtsin siiski 8-sentimeetrise poti ja panin sinna täpselt nii palju, kui mahtus. Ülejäänud taime mahutasin korgitükile kerge samblakihi peale.

Patsient nr. 17 – Dendrobium nobile hübriid

Kollektsiooni üks paremini säilinud eksemplare. Meile saabudes olid esimesed valged õied avanenud ja hulk pungi oma järge ootamas. Sasis võrsete vahelt avastasin ka paar keikit.

Taime konditsioon oli väga hea ning seega suurepärane materjal eksperimendiks. Tema uueks koduks sai viinapuuoks, täiesti naturaalselt ilma sambla lisamiseta. Samale oksale mahutasin ka keikid. Minu meelest näeb lõpptulemus päris hea välja.

Patsient nr. 18 – Dendrobium nobile hübriid

Veel üks väga sagrisse kasvanud Nukitsamees, peale mittekaubanduslikku välimust muidu täitsa heas korras taim. Ravi asemel vajas pigem kosmeetiku ja juuksuri abi.

Taim sai kammitud ja kasitud ning sama suurde potti keskmise jämedusega substraati tagasi istutatud. Eraldatud keikid monteerisin presskorgist plokile.

Patsient nr. 19 – Phragmipedium bessae

Kummalises segus olev pisike võrseke koos vana närbunud lehega. Potis olev oli üsna ootuspärane – vana, surnud võrse juurekonts koos paari pisikese juurejupikesega ning uus, veel juuretu võrse.

Uue võrse juuremuksukesed olid siiski paljulubavad ja kuna minu senised katsed juuretute phragmidega on kõik kordaläinud, siis panin puhastatud taimekese 8-sentimeetrisesse potti üsna peenesse ja vettpidavasse substraati.

Patsient nr. 20 – Nimetu phragmipedium

Natuke raskem juhtum – suur hulk surnud lehti, mille vahelt üks vapper võrseke suurde ilma pääseda püüab.

Peale puhastamist väga palju järele ei jäänud – vana võrse konts koos ühe lehega, üks värskem ja alamõõduline võrse ning päris noor hakatus.

Ravi sama, mis eelmise taime puhul – väike pott ja niiskusthoidev substraat.

Patsient nr. 21 – Veel üks tundmatu Phragmipedium

Oluliselt hiiglaslikumas potis mõnevõrra suurem taim kui kaks eelmist. Kaks mädanenud võrset pudenesid lihtsalt küljest.

Potis ootas järgmine „üllatus“: kivivill. Näha, et taim oli istutatud suuremasse potti lihtsalt substraati lisades. Uude substraati ei olnud ükski juur kasvanud ja ka kivivillas olevad juured olid mädanenud. Peale põhjalikku puhastamist jäi järele kaks juuretut paari vanast ja uuest võrsest.

Et seltsis segasem, mahutasin mõlemad 11-sentimeetrisesse potti kokku ikka sellesse peenesse substraati, võrsed toetamas üksteist ja tugikeppi.

Kokkuvõtvalt oli see kollektsioon kirju. Tundub, et Paphiopedilumid ja Phragmipediumid ei lähe selle kasvatajaga üldse mitte kokku, Cattleyad sobivad peaaegu, kuid kõige kergem on ühist keelt leida Dendrobiumide ja kambriatega. Näha on, et orhideedele ei ole viimasel ajal kuigi palju tähelepanu jagunud.

Nüüd on taimed esimese hoole saanud ja jääb ainult loota, et asukoha/tingimuste muutus ning korrastamine mõjuvad ainult paranemise suunas. Paar patsienti on sellises seisus, et paranemine oleks ime. Aga imesid ju juhtub! Kuna taimede tegeliku ülevaatuse ja selle kirjatüki valmise vahele jäi jupp aega, siis on esimesed muutused juba toimunud. Neist lähipäevil!