Veel talviseid tegemisi

1 02 2013

Paar päeva tagasi tegime esimese soojenduse kevadiseks näituste hooajaks. Panime ühes oma toreda koostööpartneri Fenebergi keti kaupluses väikese orhideenäituse püsti ja nõustasime orhideehuvilisi. Nõustamispäevad toimuvad neljateistkümnes eri poes ja neil päevadel on võimalik lasta oma orhideed asjatundjatel (meil ikka ;)) ümber istutada.

Näituse ehitamine supermarketisse on omaette kunsttükk: ruum on piiratud ja “publik” on natuke erinev tavalise orhideenäituse külastajatest. Kui orhideenäitus on ehitamise ajal külastajatele veel suletud, siis supermarketit selleks ajaks kinni ei panda. Pean tunnistama, et esimesel korral oli natuke imelik kogu rahva ees võimelda (ja seda see näituse ülespanemine tõesti on), aga edaspidi suutsin pealtvaatajad enda jaoks välja lülitada.

Seekordne näitus sai selline:

DSC_6163 (Large)

DSC_6192 (Large)

DSC_6195 (Large)

DSC_6197 (Large)

DSC_6189 (Large)

Ümberistutamise võimalust kasutatakse usinasti, samuti võimalust lihtsalt nõu küsida. Esimesed “patsiendid” jõudsid hommikul juba enne meid kohale.

DSC_6154 (Large)

Tore on näha, et üldiselt ei kardeta küsida, aga vahel satub sekka ka mõni “asjatundja”, kes teab kõike paremini ja rohkem. Paar korda päevas saame kuulda linnalegendi, et orhideesid tuleb kasta kord nädalas viinapitsitäie veega. Legendi paikapidamatust näeb nende muinasjutuvestjate taimede pealt. Lugematud korrad oleme soovinud “terviseks!” ja soovitanud lihtsat värvitesti: roheline vs hall.

Istutamiseks tuuakse väga igasuguseid taimi. Viimati nägime kuukinga, mis võiks vabalt mõne orhideeõpiku näidis olla: pott oli priskeid juuri pilgeni täis, lehed läikivad ja krõmpsud, jäme õievars lehekaenlast pungitamas. Selgus, et taim on aasta tagasi ühel nõustamispäeval ümber istutatud ja ilmselgelt oli ta saanud parima võimaliku hoolduse. Kahjuks enamus meile toodud orhideesid sellele tasemele ei küüni. Oli õnnetuid juuretuid, oli mädanenud kasvupunktiga ja oli lihtsalt lössis lehtedega taimi. Oli ka enam-vähem kobedaid taimi, aga natuke oli ikkagi puudu – toit. Selle kohta kuulsime ka igasuguseid linnalegende ja tulemused on eriti hästi näha kuukingadel, kelle iga järgnev leht on eelmisest väiksem. Igatahes olid meil käed-jalad tööd täis ja jutt jooksis vahel ka kahest eetrist korraga.

DSC_6156 (Large)

DSC_6162 (Large)








%d bloggers like this: