Külaskäik Nardotto e Capello orhideeaiandisse

24 07 2011

Vabanduseks oskan öelda ainult, et oli vaja minna. Vaadata kasvuhooneid ja taimi ja tingimusi.

Pikamaasõidud hakkavad juba harjumuseks saama; paar tuhat kilomeetrit paari päevaga on korraks hingata. Igasugused navigeerimissüsteemid oleme hüljanud, sest vana hea paberkaart hea kaardilugejaga (khm-khmm) töötab kõige paremini.

Teel juhtub vahel ka huvitavaid ja naljakaid seiku. Näiteks on mul kahju inimestest, kes ei tea, et normaalsuuruse sõiduauto puhul ulatub tankimispüstol ka üle auto pagasiruumi bensupaagi luugini. Targemaks saime niipalju, et läbi Šveitsi sõites võib pisut kilomeetreid võita küll, aga ajas mitte just eriti. Samuti peab arvestama, et hinnad on kallid ja kuigi eurodes saab maksta, peab selleks raha peale vihane olema. 

Kui lõputu hulk tunneleid ära tüütab, siis tasub näiteks San Bernardino oma vältides nautida pisukest adrenaliini mööda mägiteed üles ja alla sõites. Üleval, 2066 km kõrgusel asub kaunis järveke ja selle kaldal restoran. Jätsime seekord mõlemad vahele ja nautisime täie raha eest vaateid.

San Remo tervitas meid õhtupimeduses täiskuuga, täistuledes kruiisilaevadega merel ja täistuledes linnaga. Auto on selles linnas parem koju jätta – parkimiskoha leidmiseks peab olema rohkem õnne kui sünnipäeval. Päevasel ajal oli tegemist täiesti ontliku kuurortlinnaga.

Järgmist hommikut alustasime Nardotto e Capello aiandi otsimisega. Camporosso linnakese leidsime ilma probleemidega, C.so Repubblica tänav ei olnud ka kuidagi varjatud. Siis tegime paar mäkketõusu u 30-kraadise tõusu ja laskumisnurgaga. SAAB pidas ennast hästi ülal: vedas kummi vilinal ja pisut hingeldades mäest üles, keeras ennast ümber pöörates peaaegu sõlme ja allatulles kasutas sabapidurit. Mida me aga ei leidnud, olid kasvuhooned. Õigemini leidsime küll – neid oli lugematul hulgal!

Helistasime siis Claudiole, et toogu meid kättpidi kohale. Selgus, et me olime oma korralikkuses vältinud teed, mille kasutamist piiras eratee silt. Igatahes kohale me jõudsime, tutvusime meeldiva pisikese itaalia perekonnaga: ema-isa, abikaasa ja väike pojake, ning siis kasvuhooneid revideerima. Pilt oli ilus – aga mis ma siin ikka räägin – las pildid räägivad minu eest.

Claudio ise tuleb meile vastu.

Phalaenopsised ja Paphiopedilumid.

Cattleyade kasvuhoone.

Nagu ikka tekkis kähku tunne “siga rukkis” – raske oli valida, mida võtta, mida jätta.

Claudio näitas meile ka oma erakollektsiooni; nii mõnegi taime oleks sealt ilma mõtlemata kaasa haaranud.

Macroclinium manabium

Paphiopedilum philippinense alba

Schomburkia thompsoniana

Podangis dactyloceras

Ja siin on veel üks näide sellest, kui hästi kohanevad orhideed on – siin kasvab üks Dendrobium delicatumi isend tavalises aiamullas kõrvu alpikanni ja maikellukesega:

Nii palju lilleilu tegi näljaseks nii kaudses kui otseses mõttes. Turgutasime ennast itaalia köögi parimate hõrgutistega – linguine con frutti di mare. Otsustasin kunagisse halba kogemusse (mitte Itaalias) suhtuda avatud meelega ja anda sellele roale teine võimalus. Ei ole põhjust kahetseda!

Advertisements

Toimingud

Information

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: