Paphiopedilumide kasvatamine: jootmine ja toitmine ehk kastmine ja väetamine

Ei saa oma lemmikutest üle ega ümber ja täitsa kurvaks teeb, et neid endiselt raskestikasvatavateks peetakse. Minu meelest kasvavad nad üsna iseenesest, nii möödaminnes, kui neile ainult talutavad (isegi mitte ideaalsed) tingimused võimaldatakse.

Kõige rohkem peavalu teeb ilmselt Paphiopeilumide toitmine ja jootmine ehk väetamine ja kastmine. Nagu iga teise taimega ei ole ka siin võimalik öelda, mitu korda nädalas on paras ja mitu korda on palju või vähe. Paphiopedilumid tahavad niisket substraati, kuid mitte sood. Siiski taluvad nad mõlemaid äärmusi – nii liigniiskust kui kuivust – lühikese aja jooksul suhteliselt hästi eeldusel, et taim on korralik ja juured toimivad. See, mis paljudele teistele orhideedele võib olla hukutav – näiteks märg substraat jaheda ilmaga, ei ole Paphidele veel tappev.

Lugesin kusagilt ühte huvitavat nippi kastmisvajaduse kindlakstegemiseks. Tuleb taime nimesilt potist välja tõmmata – kui selle substraadis olev ots tundub jahe ja niiske, siis on substraat veel piisavalt niiske. Ise eelistan vana head “sõrm potti” nõksu ja see toimib ka päris hästi. Niiskust tuleks testida vähemalt paari cm sügavuselt (eriti suuremate pottide puhul), sest poti pinnal on substraat juba päev peale kastmist kuivem. Tuleks arvestada, et see on täiesti loomulik ja toimib samuti ka looduses: maapinna pealmine kiht kuivab alati kiiremini. Siin pildil on see hästi näha: pealmine substraadikiht on kuiv, kuid sügavamal veel niiske. See taim tahaks juba kastmist saada, kuigi juurte ümber paistavad veel veetilgad:

Kastmisvee valik on enamike harrastajate jaoks piiratud, leppida tuleb kraaniveega või siis koguda vihmavett. Olen proovinud mõlemaid variante ja olulist vahet ei ole täheldanud. Joogikõlbulik kraanivesi sobib ka Paphiopedilumide kastmiseks. Kui on näha, et substraadi pinnale kipub siiski soolarant tekkima, siis aitab õhuke samblakiht poti pinnal. See toimib teatava filtrina ning seda tuleks aeg-ajalt uuendada – siis, kui kogunevad soolad on sambla pinna roosteseks värvinud.

Väetiste puhul on palju rohkem valikuvõimalusi. Ei hakka soovitama ühegi kindla firma oma, sest ka need ei pruugi kõik kättesaadavad olla ja erinevatest orhideedest kollektsiooni puhul ei ole ka mõistlik igale perekonnale oma väetist soetama hakata. Küll aga tuleb ettevaatlik olla väetise manustamisega – soolade ladestumine substraati või juurtele põhjustab lehetippude pruunistumist ja kuivamist.

Samuti ei maksa kalduda teise äärmusse – alatoidetud Paphid üritavad siiski kasvada, kuid seda vanade võrsete arvelt. Uued võrsed on nõrgad ja väiksemad kui vanad, vanad võrsed või ka kasvavate võrsete alumised lehed kuivavad andes oma tagavarad uuele kasvule. Siin on üks täpselt selline näljas ja janus taim. Vana võrse on oma aja ära elanud ja püüab kasvatada noori võrseid oma varude arvelt. Uued võrsed on nõrgad ja pehmed (seda ei ole küll pildi peal näha) ja vana võrse on juba mõned lehed kaotanud.

Siin on teine taim, mis vajab hädasti rohkem hoolt. Võrsed ei ole oma loomuliku suuruseni kasvanud, alumised lehed surevad:

Ja siin veel üks fotosüüdistus taimest, mis on kaotanud kõik juured. Püüdes siiski ellu jääda ohverdab ta oma alumised lehed.

Väetise konsentratsioon paneb tihti kukalt sügama: kui see on liiga kõrge, kõrbevad juured, kui liiga madal, siis ei ole väetamisest kasu. Looduses saab taim toitaineid kogu aeg (mitte üks-kaks korda kuus nagu enamikul väetisepakkidel kirjas!). Kui on võimalik pakkuda taimele ideaalilähedasi kasvutingimusi, siis on ka kodus kõige parem väetada igal kastmiskorral. Muudel juhtudel tuleks väetamist reguleerida vastavalt tingimustele. Aktiivse kasvu perioodil on kõige paremaid tulemusi on andnud väetamine mitte harvem kui kord nädalas. Siinjuures tuleks ka täpselt jälgida väetisepakil olevaid juhiseid – enamik väetistel on soovitus väetada üks kuni kaks korda kuus. Sagedasema väetamise korral tuleks lahus sellevõrra lahjem teha.

Paphiopidumide suvisel ja talvisel hooldusel ei ole väga suurt vahet. Kastma peab ka talvel nii, et substraat läbi ei kuiva. Otsest puhkeperioodi neil ei ole, küll aga võib peale õitsemist taime 4-6 nädalat pisut kuivemalt hoida juhul, kui uued võrsed ei ole veel kasvu alustanud. See lühike “põud” ergutab uusi võrseid kasvama. Niipea, kui uued kasvud substraadist väljas, tuleb tavapärane kastmine taastada. Ka väetist võiks aastaringselt anda, ainult kogust võiks talvel vähendada sõltuvalt kasvutingimustest.

Cattleya potitamine

Hiljuti avanes võimalus soetada Cattleya taimi, mis olid küll juba täiskasvanud, kuid alles “lasteaias” ehk pikeerimisalusel. Mõned pildid sai klõpsitud taimedest enne ja mõni aeg pärast istutamist. Näpuga näitamised ka sinna vahele.

Sellised nägid taimed välja sellel pikeerimisalusel:

ja selline oli üks taim eraldivõetuna:

“Substraadiks” pikeerimisalusel oli segu turbasamblast, männikoorest ja tselluloosi-turbapotist. Kogu see sodi tuleks juurte ümbert eemaldada, kõik surnud ja katkised juured eemaldada. Kuigi esialgu tundub, et seal ei saa kuigi palju juuri olla, siis tegelikult on pilt palju ilusam.

Siin on üks puhastatud taim:

Optimaalne poti suurus aluselt väljavõetud taimedele on 10-11 cm. Substraadiks kasutasin segu, milles on peen ja jäme männikoor enamvähem pooleks, lisaks pisut peenestatud turbasammalt ja perliiti. Vajadusel tuleb taimed korralikult toestada – uute juurte arenemisel on oluline, et taim ei loksuks potis ning värsked juuretipud ei saaks seetõttu kannatada. Kuna Cattleyade vanad juured tihti ei aktiveeru, siis ei tohiks substraati liiga märjana hoida, vaid hoolitseda taime veevajaduse rahuldamise eest lehtede kaudu. Näiteks soe dush on väga sobiv erguti, kuid kasvukoht peab olema piisavalt soe ja taim peab õhtuks ära kuivama. Kui uued juured ilmuvad, siis võib ka substraati rohkem niisutama hakata. Lehtede kaudu võib ka väetada, see kiirendab taime kasvu peale istutamist.

Istutasin esimesed taimed paar nädalat tagasi ja rõõmsad juurejupid on nüüdseks välja turritamas:

Mõnel taimel on värsketel võrsetel ka õietuped näha, seega saab varsti näha, mis põrsas ostukotis oli

Miltoniad – on nad siis nii kapriissed?

Miltoniatega (õigem oleks küll öelda Miltoniopsise hübriididega, aga olgu see suupärasem ja harjunum Miltonia) on mul kogu mu orhideekasvatamise ajaloo jooksul olnud omamoodi suhe. Üks sügavpunaseõieline oli üks minu esimesi orhideesid üldse ning kasvas-õitses viledavõitu puuakendega korteris nagu umbrohi. Tingimuste paranemine (loe: akende vahetus) talle nii väga ei meeldinud ja sestap jäi uus Miltonia paremaid aegu ootama.

Ühel orhideeklubi kokkusaamisel aasta-poolteist tagasi oli jälle võimalus näidata, mismoodi Miltonia pott seestpoolt välja näeb. Tookordne patsient oli nii õnnetus seisus, et pidi peale ümberistutamist kohe prügikasti rändama, aga no mis sa ikka haleda südamega teed! Peaaegu koomaseisundile lisandusid kevadine kolimine, suvitamine aias sõstrapõõsa all küllaltki karmides tingimustes ja tänuks kaks lõhnavat õit (vabanduseks foto kvaliteedi kohta – see on nö jooksu pealt telefoniga üles võetud):

Järeldasin, et sellest taimest ma nii lihtsalt lahti ei saa ning edaspidi saab ta parima võimaliku hoolduse osaliseks.

Olen hiljuti oma Miltoniate kollektsiooni pisut täiendanud ja sestap on paras hetk näidata, miks kasvatamine liiga tihti ebaõnnestub.

Värskelt soetatud taim on üsna suure tõenäosusega läbipaistmatus plastpotis, mis varjab endas ebameeldivaid üllatusi: väga märg substraat, mille keskel on samblapall või oasise tükid või klaasvatti meenutav ollus. See on sobiv keskkond kasvuhoones, kuid kodustes tingimustes lõpeb enamasti mädanenud juurtega. Seega, esimene asi – taim ümber istutada.

Selline on juurepall peale potist väljavõtmist:

Substraadi niisutamine aitab seda juuri vigastamata eemaldada:

Siin on hästi näha substraadi keskel olev samblapall, mis tuleks kindlasti eemaldada:

Eemaldada tuleb ka kõik surnud või mädanevad lehed ja bulbid:

Niimoodi peaks välja nägema istutamiseks ette valmistatud taim:

Substraadiks on segu keskmisest ja peenemast männikoorest (mõlemat umbes pooleks), sekka peenestatud turbasamblat ja perliiti. Juhul, kui pole aega peale kastmist alusele jäänud vett ära valada, siis võiks alustada drenaazist. Selleks sobivad hästi näiteks penoplasti tükid. Mina jätan selle etapi vahele.

Poti põhja kiht substraati:

Pott peaks olema nii suur, et värsketele võrsetele jääks kasvuruumi. Juurepall paigutada võimalikult ühtlaselt potti…

… ja täita pott substraadiga:

Taimedele mõeldud tugikepist on abi ka substraadi juurte vahele surumiseks:

Vajadusel tuleks neidsamu tugikeppe kasutada ka taime toestamiseks – uute juurte arenemise ajal on eriti oluline, et taim püsiks kindlalt potis püsti. Selline näeb välja ümberistutatud Miltonia:

Peale istutamist tuleks taime üsna rohkesti kasta ja mõne nädala pärast ka tagasihoidlikult väetada. Enamasti soovitatakse peale ümberistutamist esimese paari nädala jooksul kastmisega mitte liialdada, kuid eriti samblas kasvanud taimele on see paras shokk. Isegi kui juured on istutamise ajal kannatada saanud, ei vaja nad mitut nädalat “paranemiseks” ning mädanemiseks piisab ka piskust veest. Piisava kastmisega taastub taim kiiremini ja ka õitsemine enamasti ei katke. Siin on Miltonia Sunset, mis sai ümber istutatud küpsete pungadega. Esimene õis avanes umbes nädal peale istutamist:

Olgugi, et Miltoniat liigitatakse jahedalembeseks orhideeks, on toatemperatuur talle täitsa sobiv. Küll aga ei taha ta enda naabriks hõõguvat radiaatorit, pigem õhuniisutajat. Loodusliku kasvukoha niisket õhku ja rikkalikku vihma mäletavad ka hübriidid hästi, seega tuleb kastmisel olla hoolas. Liiga vähese kastmise tulemus on nn konsertiina efekt, kus taime lehed meenutavad akordioni lõõtsa. Õues suvitamist naudib Miltonia täiega, kuid päevitamine ei lähe teps mitte. Liiga heledad või suisa punakad lehed on märk liigsest valgusest. See rikub nii taime välimuse kui kahjustab õitsemist.

Väetisepurgi peale kirjutatud teksti tasub uskuda – liiga kange väetis teeb rohkem kahju ja liiga lahjast ei ole suurt tolku. Liiga vähe toidetud taim kasvatab uued bulbid väiksemad kui eelmised ja õitsemist ei tasu oodata. Peale bulbide küpsemist tuleb taime pisut kuivemalt ja soovitavalt ka pisut jahedamas hoida (ca 15 kraadi juures), see soodustab rikkalikumat õitsemist.

“Päris” Miltoniat võib kasvatada ka korgile või puutükile monteeritult. Kodustes tingimustes võib see pisut keeruline olla, kuid hea tahtmise juures võimalik. Pildil on Miltonia spectabilise hübriid:

Külaskäik Nardotto e Capello orhideeaiandisse

Vabanduseks oskan öelda ainult, et oli vaja minna. Vaadata kasvuhooneid ja taimi ja tingimusi.

Pikamaasõidud hakkavad juba harjumuseks saama; paar tuhat kilomeetrit paari päevaga on korraks hingata. Igasugused navigeerimissüsteemid oleme hüljanud, sest vana hea paberkaart hea kaardilugejaga (khm-khmm) töötab kõige paremini.

Teel juhtub vahel ka huvitavaid ja naljakaid seiku. Näiteks on mul kahju inimestest, kes ei tea, et normaalsuuruse sõiduauto puhul ulatub tankimispüstol ka üle auto pagasiruumi bensupaagi luugini. Targemaks saime niipalju, et läbi Šveitsi sõites võib pisut kilomeetreid võita küll, aga ajas mitte just eriti. Samuti peab arvestama, et hinnad on kallid ja kuigi eurodes saab maksta, peab selleks raha peale vihane olema. 

Kui lõputu hulk tunneleid ära tüütab, siis tasub näiteks San Bernardino oma vältides nautida pisukest adrenaliini mööda mägiteed üles ja alla sõites. Üleval, 2066 km kõrgusel asub kaunis järveke ja selle kaldal restoran. Jätsime seekord mõlemad vahele ja nautisime täie raha eest vaateid.

San Remo tervitas meid õhtupimeduses täiskuuga, täistuledes kruiisilaevadega merel ja täistuledes linnaga. Auto on selles linnas parem koju jätta – parkimiskoha leidmiseks peab olema rohkem õnne kui sünnipäeval. Päevasel ajal oli tegemist täiesti ontliku kuurortlinnaga.

Järgmist hommikut alustasime Nardotto e Capello aiandi otsimisega. Camporosso linnakese leidsime ilma probleemidega, C.so Repubblica tänav ei olnud ka kuidagi varjatud. Siis tegime paar mäkketõusu u 30-kraadise tõusu ja laskumisnurgaga. SAAB pidas ennast hästi ülal: vedas kummi vilinal ja pisut hingeldades mäest üles, keeras ennast ümber pöörates peaaegu sõlme ja allatulles kasutas sabapidurit. Mida me aga ei leidnud, olid kasvuhooned. Õigemini leidsime küll – neid oli lugematul hulgal!

Helistasime siis Claudiole, et toogu meid kättpidi kohale. Selgus, et me olime oma korralikkuses vältinud teed, mille kasutamist piiras eratee silt. Igatahes kohale me jõudsime, tutvusime meeldiva pisikese itaalia perekonnaga: ema-isa, abikaasa ja väike pojake, ning siis kasvuhooneid revideerima. Pilt oli ilus – aga mis ma siin ikka räägin – las pildid räägivad minu eest.

Claudio ise tuleb meile vastu.

Phalaenopsised ja Paphiopedilumid.

Cattleyade kasvuhoone.

Nagu ikka tekkis kähku tunne “siga rukkis” – raske oli valida, mida võtta, mida jätta.

Claudio näitas meile ka oma erakollektsiooni; nii mõnegi taime oleks sealt ilma mõtlemata kaasa haaranud.

Macroclinium manabium

Paphiopedilum philippinense alba

Schomburkia thompsoniana

Podangis dactyloceras

Ja siin on veel üks näide sellest, kui hästi kohanevad orhideed on – siin kasvab üks Dendrobium delicatumi isend tavalises aiamullas kõrvu alpikanni ja maikellukesega:

Nii palju lilleilu tegi näljaseks nii kaudses kui otseses mõttes. Turgutasime ennast itaalia köögi parimate hõrgutistega – linguine con frutti di mare. Otsustasin kunagisse halba kogemusse (mitte Itaalias) suhtuda avatud meelega ja anda sellele roale teine võimalus. Ei ole põhjust kahetseda!

Valmistume talveks

Eestimaa talv on teadagi pime, külm, pikk ja karm. Inimeseloomad valmistuvad talveks erinevalt: mõni teeb küttepuid, mõni ostab kasuka ja koob villaseid sokke, mõni tosserdab. Jajah – aednikul on vaja katta roosid ja juurida välja daaliad, orhideekasvatajal oma tegemised. Valmistugem süsteemselt!

1. Pese taimed, potid ja alused puhtaks. Seda peaks tegema muidugi pidevalt, kuid vastu talve on põhjalikum puhastus igati teretulnud. See võimaldab avastada lehtede vahele eksinud kahjurid, eemaldada alusele kogunenud katlakivi ning taimed näevad rõõmsamad välja.

2. Vaata kriitilise pilguga üle taimede kasvukohad. Kindlasti on suve jooksul taimi juurde tekkinud. Muidugi – suve veetsid osad orhideed ju aias või rõdul ja aknalauad-riiulid tundusid nii tühjad. Sügisel võib selguda, et kõik ei mahu aknalauale (ehk marjamaale). See tähendab, et osad peavad talve üle elama kunstliku valguse toel. Lambi valimine on omaette teadus, sestap tuleb sellest omaette juttu.

3. Mõni taim on suve jooksul lootusetult potist välja kasvanud või meenutab substraat vanaema kompostihunnikut. Kuigi istutamiseks sobivaim aeg on kasvuperioodi algus ehk siis tavapäraselt kevad, siis orhideed võivad nii pika ootamise peale kannatamatuks muutuda.

4. Talveuni tuli peale! Mõnele orhideele ei meeldi ennast vaevata probleemidega, mida talvel selga panna või millega ennast kaunistada. Nad eelistavad jääkaru kombel talve mööda saata. Kusjuures näiteks mitmed dendrobiumi liigid/sordid piirduvad lihtsalt kuivema ning jahedama eluga, samas kui Pleioned ja Habenariad heidavad kõik liigse ült ja varjuvad substraadi sügavusse. Ma pole kunagi katsetanud külmkapi varianti, kuid õnneks on mul piisavalt jahe ja piisavalt soe rõdu, kus talveund magada.

5. Väetamine ja kastmine on talvel omaette teemad. Niipalju kui on kasvatajaid ja taimi, on ka erinevaid tingimusi. Kui aknalaua all hõõgub (või MASU arvestades pigem hingitseb) radiaator, siis tuleb arvestada, et õhuniiskus võib olla madalam. Samas on ka taimede kasv valguse vähenedes pidurdunud ja kastma peaks vähem kui aktiivse kasvu ajal. Sama kehtib ka väetamise kohta. Toitu vajavad ka orhideed regulaarselt, kuid tervislikum on septembrist veebruarini pidada lämmastikuvaest dieeti.

6. Õied selgest pimedusest! Jah, mõni liik on otsustanud kõige pimedamat aega oma õitega kaunistada. Näiteks Ludisia. Või mõni hilinenud Paphiopedilum. Või igikestvalt õitsev Phalaenopsis. Talvisest õitsemisest ei maksa sattuda ärevusse – üldjuhul on see täiesti normaalne nähtus ja muudel juhtudel – ega orhideed ei olegi ju normaalsed lilled!

7. Valmistumine kevadeks. See on orhideekasvataja kõige meeldivam tegevus! Lapata lugematuid raamatuid ja sirvida netilehekülgi – et avastada veel mõni salanipp, kuidas taimed paremini kasvama saada! Puhkuseplaanid, mis viivad loomulikult piirkondadesse, kus orhideed kasvavad sama hästi kui meil nõgesed või siis on koondunud näitustele. Töödelda läbi internetipoodide müüginimekirju lisades ja kriipsutades maha orhideid, ilma milleta maine elu ei ole elamisväärt ning katkudes ahastava ruumipuuduse tõttu juukseid. Plaanides uusi riiuleid, klaaskappe, kasvuhooneid oma taimedele – unistustes elame me kõigis kliimavöötmetes vahelduvas kõrguses ja igale unistuste taimele on sobivaid tingimusi pakkuda. Ahh, elu on lill! Ja mitte lihtsalt lill, vaid orhidee!

Pudelist potti vol 2 ja vol 3

Göteborgi orhideenäituselt tõin kaasa nii mõndagi, muu hulgas ka mõned pisikesed plasttopsikud noortaimedega Röllkelt. Sellised hobikasvatajale parajad, kus 3-4 taimehakatist sees. Teadagi on hulgi odavam ja orhideesid ei ole kunagi liiga palju.  Sestap valisin välja koguni viis erinevat: Angraecum sesquipedale, Phalaenopsis stuartiana, Phalaenopsis equestris, Aerangis mystacidii ja Sedirea japonica. Igaks juhuks sai istutamine vahetult peale Göteborgist saabumist ära tehtud ja fotosüüdistused jäid tegemata. Lühidalt niipalju, et laisa kastjana panin kõik taimed ühte suurde potti, et hoida niiskus ühtlasem. Substraadiks minu enda tehtud segu peentest koore- ja korgitükkidest, tükeldatud turbasamblast ja penoplastist. Nüüd on taimed juba kuu aega kasvanud-kosunud ja näevad täitsa elurõõmsad välja.

Röllke noortaimed

 

Samal ajal, kui ma Göteborgis orhidee- ja kultuurimuljeid ahmisin, jõudsid kohale ka USA-st Sam Tsui käest tellitud Paphiopedilumide flaskid: Wössner Bellarmi, acmodontum ja fairrieanum.

Paphiopedilum Wössner Bellarmi

“Traditsioonilisel” viisil istutamine nende taimede puhul ei õnnestunud: agar-agar oli nii kõva klimp, et seda oleks pidanud noaga lõikama ja taimede juured olid tugevasti läbi põimunud.

Wössner Bellarmi flaski pesu

Tuli meelde Harold Koopowitzi kirjeldus oma noortaimede istutamisest: agar-agar jääb taimede külge ja kaetakse substraadiga. Aja jooksul agar-agar laguneb. Kuna see oli ainumõeldav meetod, siis nii need taimed potti saidki.

Paphiopedilum acmodontom noortaimed agar-agaris

Poti põhja sai drenaaziks suuremad penoplasti tükid. Õnneks on seda materjali laialt käes, sees seda kasutatakse tihti õrnade asjade (nagu näiteks orhideed) pakkimisel.

Paphiopedilum acmodontum drenaaz

Sellise drenaazi puhul võib üsna kerge südamega ja juuri kahjustamata pisut vett potialusele jätta. Substraadi segasin ise peentest koore- ja korgitükkidest (ärge veinipudeli korke ära visake!), hakitud turbasamblast ja penoplasti tükkidest.

Paphiopedilum acmodontum substraat

 Pott peaks olema nii suur, et taimede ja poti vahele mahuks ka substraati lisada.

Paphiopedilum acmodontum istutamine

Nüüd jääb veel lisada nimesilt ja märkida istutamise kuupäev ning valmis ta ongi!

Paphiopedilum acmodontum istutatud

Esimesed flaskid istutasin umbes kuu aega tagasi ja mõnel taimel on juba uued lehekesed kasvanud. Potti ei julge igaks juhuks veel surkima minna, et mis sellest agar-agarist järgi on jäänud. Lõpetuseks üks ühispilt minu “lastetoast” serveerituna nagu parim nõukaaegne lõunasöök ajalehel.

Kõik noortaimed koos

Teine ja kolmas foto on Ave tehtud, ülejäänudega olen ise hakkama saanud.

Cattleya juurutamine

Kevadisele orhideehuviliste kokkusaamisele sai toodud mõned Cattleya hübriidid. Kuna taimed olid värskelt ja allahinnatult ostetud, siis ei osanud keegi ennustada, mis sealt potist vastu vaatab. Taimed olid erinevad, mõnel peaaegu korralikke juurigi, üks täiesti juuretu. See viimane sai täitsa paljaks pügatud nagu lambuke ja siis juurdumiseks õlletopsi pistetud.

Kõigepealt poti põhja kaks pikuti pooleks lõigatud pudelikorki sileda poolega vastu põhja. Nende sisse on hea torgata tugikepid, mille najal taim peab kindlalt püsti seisma. Siis pisut jämedat substraati ja kõige peale kiht sammalt. Juuretu taim tuleb võimalikult hästi fikseerida, et kasvama hakkavad juured ei saaks taime liigutamisel kahjustada. Et taime ümber niiskemat õhku tekitada, tõmbasin talle pähe kilekoti (ärge proovige seda laste või loomade peal!) ja valasin iga paari päeva tagant pisut sooja vett substraadile. Nii oli topsi põhjas pidevalt paar cm vett, mis peaks meelitama juuri kasvama. Ilm oli sel suvel küll väga soodne – soe ja ka piisavalt niiske.

Selliselt potitatud taim peaks hakkama vanadest varudest varsti uut võrset kasvatama, millele siis arenevad uued ja toimivad juured. Kuid see taim valmistas väikese üllatuse: uus võrse laseb ennast ikka veel oodata, kuid juured kasvasid hoopis olemasolevale bulbile.

Igatahes on paras aega taim “õigesse” potti panna, et ta jõuaks enne pimedat sügist veel pisut juuri kasvatada. Põhimõtteliselt võib taime kogu kupatusega lihtsalt sobiva suurusega potti tõsta. Minu taim oli juure liiga pikaks kasvatanud ja ei mahtunud sellisel kujul potti ära, seepärast nokkisin kõik substraadi- ja korgitükid juure küljest lahti. See on päris kellassepa töö – juure vigastamine võib tähendada kogu eelneva töö ebaõnnestumist.

Kasutasin istutamiseks oma traditsioonilist viisi – kõige põhja drenaaz (penoplast):

Substraadi segasin üsna jämedast männikoorest, söest, penoplastist ja samblast:

Ja selline näeb taim välja oma uues potis ja korralikult kinnitatult:

Nüüd jääb ainult oodata uut võrset ja ilusaid õis! Ei saa mainimata jätta, et pildid on seegi kord teinud Merle.

Remondi mõju orhideedele

Mõne nädala eest olin üsna keerulise valiku ees. Peale väga pikka plaanimist andsin stardipaugu oma kodu remondiks. Kuna lihvimistolmul ja värvihaisul ei ole plaanis kaunistada minu päevi ja öid, siis võtsin oma kaks kohvrit, lapse ja koera näppu ning kolisin. Keeruline oli valik, mida ette võtta oma orhideedega. Variant üks oli jätta nad paigale ja käia neid aeg-ajalt hooldamas. Teine variant: võtta kaasa. Mõlemal võimalusel olid nii head kui vead. Kolimise ajal võimutses veel korralik talv. Õueminekuks riietumine ja pärast lahtiriietumine võttis lõviosa päevast, sest seda tuli teha korduvalt (tuletan meelde: koer!). Sajakonna lille külmakindlalt “riietamine”, pärast jälle “lahtiriietamine” ning vahepealne karastamine ei tundunud just kõige mõistlikuma mõttena. Ajutise kodu võimalused minu orhideedele head äraolemist tagada olid üsna piiratud. Teisalt, remonditolm ei meeldi ka mu orhideedele, niipalju ma neid tunnen. Remondimehed ei pruugi olla just elevandid kristallipoes, aga mingi “ohaka” mahakukkumine ei riku neil tõenäoliselt söögiisu ega iluund. Niisiis, raske valik! Võib tunduda südametu, kuid orhideed jäid sinna, kus nad olid. Sellised nägid nad välja täna:

Pilt ei ole muidugi suurem asi, kuna ma ei valmistunud fotosessiooniks, siis kaamera asemal kasutasin telefoni. Aga tolm on siiski hästi peale jäänud. Paarist tunnist jagus umbes kolmandiku kollektsiooni kasimiseks. Peale sooja dušši, aluste põhjalikku pesu ja aknalaua nühkimist nägi olukord pisut rõõmsam välja:

Kuigi kokkuvõteteks on veel ilmselt liiga vara, siis tundub, et kaotused on ikkagi minimaalsed. See-eest on ekstreemsemates tingimustes selgunud mõne isendi riukalik iseloom. Mõni aeg tagasi kirjutasin Paphiopedilum Norito Hasegawast, kes õievart sirutas ja punga punnitas. Temaga võrdselt sirgus ka üks tema esivanematest Paphiopedilum malipoense. Lausa joonlauaga oleks pidanud mõõtma, et aru saada, kumma kasv on nobedam. Norito jõudis siiski kiiremini valmis ja avas oma õie esimesena. Järgnes sügavam solvumine, mis kestis täpselt kuu ehk siis senikaua, kui Norito oma õiega uhkeldas. Täpselt päev peale väljakolimist avas malipoense oma õie. Täpselt keset remonditolmu ja värvihaisusid. Täpselt seesama malipoense, mis on ülitundlik õhusaastele. Ja täpselt nii ongi ta õilmitsenud juba kolm nädalat…

Orhideenäitus Tallinna Botaanikaaias

Alates 6. märtsist on Tallinna Botaanikaaias avatud igakevadine orhideenäitus. Hea meel, et botaanikaaed on läinud seda teed, et pigem vähem ja paremini. Pigem mõned huvitavad looduslikud liigid kui korrata supermarketite ja toidupoodide lilleleti valikut. Kuigi kuukingad on kaunid ja tänu pikale õitsemisajale auga teeninud kindla koha toalillede seas, on aeg viia teadvustamaks seda, et kuuking ei ole ainuke orhidee.

Lisaks orhideede imetlemisele botaanikaaia uutes kasvuhoonetes on võimalik endale ka mõni uus taim koju soetada. Valik erineb pisut tavapäraselt lillepoodides pakutavast. Lisaks kuukingadele on erinevaid nn kambria hübriidid (tegelikult siis erinevate oncidiumi alliansi perekondadevahelised hübriidid), cymbidiumi, cattleya, dendrobium nobile, paphiopedilumi ja vanda hübriidid. Tunduvad keerulised ja peened, kuid siiski sobivad kõik need kodus kasvatamiseks ning üsna vähese hoolega saab igaüks nendega hakkama.

Selle pildi on teinud Merle pisut enne müügisaali avamist. Allakirjutanu pildi keskel pisut vasakul mingit taime inspekteerimas. Ja kuna ma ei ole endiselt fotoaparaadiga tuttavaks saanud, siis olgu siin viide Ave suurepärasele fotoreportaazile.

Orhideede kastmine vol. 2

5 head põhjust, miks ma ei poolda uputamist:

1. Vähe on neid orhideid, mis vajavad kasvutingimuseks sood. Isegi nende puhul ei õigusta uputamine end. Enamik tahavad kahe vihmahoo vahel ära kuivada. Läbivettinud substraadis on seda sama hea teha, kui kaelast saadik vees ennast kuivatada. Need, mis tahavad ühtlast niiskust, on liigniiskuse suhtes enamasti kõige tundlikumad.

2. Uputamine võtab kaua aega. Paari-kolme poti puhul vast mitte nii palju, aga oma kollektsiooni peale kulutaksin vist terve päeva.

3. Uputamine on hea võimalus levitada haigusi ja kahjureid. Loomulikult on ideaalne kollektsiooni kahjuritevaba ja koosneb ainult tervetest taimedest, aga selle tagamise oluline osa on ka kõigi nakatumisviiside vältimine.

4. Uputamise puhul on alati oht, et vett satub lehtede vahele või monopodiaalsete orhideede kasvupunkti. Tulemuseks ühe või mitme lehe kaotus, halvemal juhul terve taime hukutav mädanik.

5. Uputamine on vägivaldne tegevus. Niisamuti nagu orhideede uputamist taunin ma ka laevade, kassipoegade, murede jms uputamist.